NoKu Klubis,
MARKO MÄETAMM (edaspidi M),
Tanel Rannala (edaspidi T),
Siiri Taimla (edaspidi S)
---
S: Kuidas läheb?
M: Hea on. Teen tööd.
S: Kuulsime, et sind lasti koolist lahti.
M: Sellepärast ongi hea. Ma olen täiesti vaba inimene. Õudsalt mõnus on. Mitte ühte töökohustust ka enam ei ole. Nii palju on tegemist, et ei ole ennast isegi töötuks registreerida jõudnud veel. Kool kompenseerib kuue kuu professori palga, nii et praegu on kõik OK. Ja ma sain kolmekuulise resideerumise Pariisi, mis algab aprillis ja kestab juuni lõpuni välja.
S: Millised olid dekaanina sinu põhiülesanded?
M: Eile õhtul mõtlesin, et see oli paras gemüüse tegelikult. Need ülesanded olid nagu kõik ja mitte midagi. Põhiline oli see, et sa vastutasid kõige eest, mis sul teaduskonnas toimus – majanduslik pool, õppetöö pool, suhete pool, staffi pool – kõik. Sa pidid olema lüli teaduskonna ja rektoraadi vahel. Ühesõnaga oleme seal, kus traffic ülevalt alla ja alt üles läbi käib. Tuli seista selle eest, et kõik oleks väga hea ja sujuks ladusalt. Alguses ma tegin ju kõiksugu muudatusi suure hooga – õppekavades ja teaduskonna ülesehituses kuni ruumide ümberjaotamiseni, sest üks asi tingis lihtsalt teise. Selle tulemusel ongi vabade kunstide teaduskond praegu üks ökonomsemaid staffi koha pealt ja töökorraldus on suht optimaalne. Samas on vabad kunstid näiteks disaini või arhitektuuriga võrreldes täiesti võimetud endid majandama, sest neid kamikadzesid, kes tahaks oma raha eest kunsti õppida, on väga vähe. Ja tingimused on nagu nad seal Rüütelkonna majas hetkel on.
S: Kas see töö sobis sulle?
M: Tegelikult ei sobinud. Ma tegin seda raha pärast. Ma pole seda kunagi kellegi eest varjanud. Aga minu jaoks ei tähenda raha pärast tegemine seda, et ma teeks halvasti. Tegutsen tihti ka kunstnikuna raha pärast ja ei tee mingit hinnaalandust.
T: Ükskord EKA peol sa rääkisid väga huvitava kujundi. Ütlesid, et sa ehitad endale nagu traataia ümber, kus on auk ja sina käid sealt välja, aga teised sisse ei saa tulla. Selline olukorra kirjeldus.
M: Jah, seda ma ei mäleta... See töö mulle aga ei sobinud tõesti. Ma ei ole üldse selline inimene, kes tahab väga orgunnida ja suhelda. See amet oli niisugune, et enamus küsimusi tulevad sinu juurde niivõrd lambist ilma, et sa oleksid ette valmistatud. Ja siis sa pead kiirelt reageerima. Ja ühes päevas tuli teinekord tegeleda nii erinevatest valdkondadest pärit asjadega, et õhtul ei saanud enam üldse aru, kes sa niisugune oled – kas psühholoog, majandusmees, finantsist, õppekava arendusspetsialist, kunstnik või õppejõud. Siis läksingi ja maalisin veriseid majasid ateljees.
S: Kui sa õppekavasid ümber tegid, millest sa lähtusid?
M: Ma ise ka ei tea. Ühel hetkel oli niimoodi, et ma leidsin kuidagi täiesti lambist lahenduse. Inspiratsioon tuli peale. Ma mäletan, et pikka aega oli laud täis igasugu drafte ja ideid ja jooniseid ja siis ühel päeval avastasin äkki, et kõik ongi valmis. Ühisõppekava KUNST. Kuidas see valmis sai, mina ei tea. Seejärel kaitsesime kooli nõukogus ja siis haridusministeeriumis. Väikest kosmeetikat on olnud muidugi edaspidi vaja kogu aeg teha.
T: Milline oli sisuline erinevus eelmise õppekavaga?
M: Kui enne õpetati vabu kunste tehnikapõhiselt, siis uue lähenemise kohaselt tuli hakata õpetama ideepõhiselt. Tehnoloogiad on ju vaid abivahendid. Sa pead mõtlema õppima ja ideid arendama. Tehnoloogiad peavad olema sulle kättesaadavad, ka need, mis ei ole seotud sinu nö. koduse õppetooliga.
T: Kuidas EKAs mõtlema hakkamist õpetatakse? Kes seda õpetab?
M: Ma arvan, et nüüd on asjad juba palju paremini kui mõned aastad tagasi. Kes õpetab? Professorid kui oma eriala vastutavad ideoloogid hoolitsevad selle eest, kes mida ja kuidas täpselt nende õppetoolides või osakondades õpetab. Vähemalt nii peaks olema. Meie kool kannatab päris hästi võrdlust välja paljude teiste koolidega mujal maailmas, nii et ma küll ei arva, et midagi kardinaalselt p….s oleks.
T: Mida tähendab, et professor on ideoloog? Mis on ideoloogi roll?
M: Põhiroll ongi luua visioon, et mida ja kuidas õpetada ning kes peaks õpetama ja kuhu tahetakse välja jõuda. Eriala profesor otsustab, kui palju on vaja tehnoloogiad õpetada või kui palju ideedega tegeleda. Õppekava tehes olid meil ju ka osakondade juhid kaasatud, nii et see kõik sündis ikka sünergias.
S: Kas sul oli eeskujuks mõni välisülikool?
M: Me olime Inglismaa ülikoole uurinud, mis on muidugi ülibürokraatlikud. Avastasime üsna ruttu koos Andres Taliga (Tali oli sel ajal meedia teaduskonna dekaan ja tegeles samade probleemidega oma teaduskonnas. Praegu seda teaduskonda enam ei olegi.) , et midagi otse üle võtta kusagilt ei ole võimalik. Meil oli ju ikka totaalselt teine backround, arvestades pikka stagnatsiooni ja suletust ja tõekspidamisi jne. Me ei saanud ka nii individuaalselt õppeprotsessile läheneda kui kusagil lääne-Euroopa koolides, sest meil ei oldud harjutud nii iseseisvalt mõtlema. Meie õpilased vajasid rohkem käehoidmist. Oluline on muidugi see, kui kaua sa seda kätt hoiad, kas pool aastat või aasta või poolteist. Ühesõnaga - sa pead andma õpilastele mõista, et käehoidmist ei peaks toimuma, et nad ei tohiks seda isegi tahta.
T: Millised on need sisukad ülesanded, mis õpilastele antakse?
M: Sa ei anna ju enam ülesandeks teha kompat, mis on lihtsalt vormiliselt tasakaalus, vaid püstitad ikka ülesande läbi mingisuguse probleemi. Näiteks - lähtu mingist dilemmast, mis sind vaimselt kõige rohkem kurnab hommikust õhtuni. Sa võid seda teha ofordis viirutades või kuivnõelas või pehmelakis või milles iganes, aga räägi probleemist ja sellest, miks sa sellest räägid. Pärast hindamisel arutame, mida sa üritasid teha, mida sa soovid sellega saavutada jne. Varem selline eneseanalüüs puudus täielikult. Oluline on näha ennast selles protsessis. See on see sisuline ja ideepõhine õpe minu arvates. Ilusaid tasakaalustatud kompositsioone võib loomulikult ka teha teha, aga kaasaegne kunst nõuab ka sisulisi lähenemisis. Tudeng peaks aru saama, et kunstiteos ei ole lihtsalt värv või mistahes materjal, mida sa paned kuhugi teatud kogustes, vaid et sa peaksid tahtma ikka ka mingit omapoolset seisukohta või ideed edasi anda. Vanasti rääkisid õppejõud tihti nii, et „anna siit vähe roosaga sisse kompat või anna veidi ristviirutust siit, siis on töö parem.“ Miks see töö nii parem on, seda ei öelnud keegi, ainult õppejõud ise teadis.
S: Kas ka õppejõud vahetusid koos õppekava uuenemisega?
M: Vabades kunstides läksi nii, et enamus õppejõude vahetus loomuliku valimisperioodi lõppemise tõttu umbes sellel ajal kui sai neid muudatusi tehtud, nii et see aitas muidugi asja õnnestumisele kaasa. Praegu on enamus vabade kunstide teaduskonna juhtivatest õppejõududest aktiivsed kunstnikud, kes saavad asjale hästi pihta, sest teavad, kuidas pärismaailmas asjad käivad.
S: Miks on peale EKA lõpetamist tunne, et mida ma nende teadmiste-oskustega peale saan hakata?
M: Point on selles, et Eestis ei teki kunstnikul eriti motivatsiooni, see on väike riik ja kunstnikul puudub atraktiivne mänguväli, kus tegutseda. Siin hakkab suhteliselt varsti igav, sest midagi uut ei juhtu. Publikul hakkab ka igav, sest ühtesid ja samu nimesid näeb väga tihti ja lihtsalt tekib rutiin. See on loomulik, siia pole midagi parata. Ja me oleme geograafiliselt ikkagi natuke perifeerias ju ka. Kusagil Kesk–Euroopas on asi teisiti, kunstimetropolid on lühikese rongisõidu kaugusel, kunstnikud kinnituvad rohkem sinna, kus on vilgas kunstielu ja galeriidesüsteemid.
S: Kas meie kunstikõrgharidusse peaks siis olema sisse kodeeritud arusaamised, mis annaksid ettevalmistuse siinsete kitsaste tingimustega hakkama saamiseks?
M: Meie kõrgharidusse peaks sisse olema kodeeritud, et sa mõneks ajaks tõmbaksid siit kiiresti minema ja üritaksid natukene ringi vaadata. Kui siin vilets on, siis ei peagi tagasi tulema. Kunst on rahvusvaheline. Ma ei näe üldse vajadust, miks peaks selleks siin olema, et ainult neis neljas galeriis aastast aastasse eksponeerida oma töid. Ma ei saa aru, miks noored kunstnikud, kellel pole veel peret ega mingeid siduvaid kohustusi, üldse siin kügelevad ja samas virisevad, et midagi ei toimu. See on minu jaoks lausa mõistatus. See ajab mind isegi natukene närvi. Käivad siin niimoodi krae üleval ja rahulolematu nägu peas ja esimesel võimalusel hakkavad koolis mingit tundi andma, et ära elada. Mingu Berliini, kügelegu seal kusagil squattitud pinnal ja katsugu jalg ukse vahele saada. Kunstielu kihab ümberringi, galeriisid on linn täis. Paigalt tuleb ära saada.
T: Kas sul on ka oma kunstniku edudefinitsioon?
M: Mul ei ole edudefinitsiooni. Kindel teadmine on mul aga selles, et edu tagab see, kui sa oled obsessiivses suhtes oma valdkonnaga. Sellisel juhul tabab sind ühel hetkel kindlasti edu. Sa pead olema natukene autistlik ja täiesti pühendunud. Kui sa oled võimeline tegema kõike muud ka selle asemel, et teha kunsti, siis varem või hiljem hakkad sa midagi muud tegema. Ei ole ju mingit mõtet kunstnikuna kannatada kui sa oled mingil muul ja paremini makstud alal tegija. Ja siis ongi kõik – sõit läbi.
T: Üks põhiküsimus, mida ma tahan küsida, on probleemiteema. Probleem on kunstis väga oluline. Mis on selle probleemi tunnused? Mis on probleemiväärilise probleemi karakteristikud?
M: Probleem on miski, mis sind huvitab ja veel parem, kui see sind häirib. Miski on probleem sinu jaoks siis, kui sa ei saa ilma selleta, et sa sellega tegeleksid. Läbi enda sa ju räägid asju. Ei ole mõtet kellegi teise probleeme lahata, sest võõrad probleemid ei käi ju sinust tegelikult läbi.
T: Kas siin ei või juhtuda, et kui sa elaksid ühel hetkel heaoluühiskonnas, kus endal justkui probleem pole, ei majanduslikke ega vaimseid ja siis sa ei saa ka teiste probleemidega tegeleda?
M: Kunstis peegeldub see väga hästi. Ida-Eurooopa kunst on terav ja kompromissitu ja pakub jätkuvalt just seepärast maailmale huvi. Põhjamaade kunst näiteks on hoopis teise maiguga. Mainstream on selline pehme ja neutraalne ning probleeme mitte püstitav, välja arvatud muidugi erandid, mida on igal pool. Ida-Euroopas ei kaitse kunstnikku keegi peale tema enda, stipendiumisüsteemid on marginaalsed, kunstiturg samuti, publikul on probleeme kaasaegse kunsti allaneelamisega, sest katkestused on niivõrd suured sees. Kunstimaailmas on normaalne praktika, et kunstnikud taotlevad endale pikaajalisi stipendiume ja liiguvad ühest resideerumisprogrammist teise. See on normaalne. Meil selliseid variante ei ole, kunstnikke on palju ja vahendeid jagub vähe. Ja ühiskond näeb kunstnikke jätkuvalt parasiitidena, kes elavad korraliku maksumaksja turjakarvades mõnusat ja laiska elu. Aga - kui sul on probleeme, siis sul on ka midagi teistele rääkida. Probleemid on loomingule kütuseks. Nii et - räägi asjast ja siis on lootust, et su looming kedagi ka huvitab.
T: Kas sa mõtled ka, et kui sa tegeled probleemiga, mingi kasu peale, mida see pakub sulle, mida see pakub potentsiaalselt teatavale kogukonnale ja mida see pakub ühiskonnale?
M: Mulle pakub see kindlasti teatavat teraapilist tagasisidet. Võib-olla isegi midagi veel.
S: Kui sa kunstnikuna mingi probleemiga tegeled, kas see saab otsa sinu jaoks ühe projektiga või sa lähed järjest sellega edasi ja võibolla läheb see üks probleem läbi terve sinu loomingu?
M: Probleemiga võib tegeleda suures plaanis ja lühiajaliselt ja on võimalik ka sisse zoomida, minna detailsemaks. Mõni projekt tegeleb kitsamalt ühe väikse osaga mingist suuremast probleemist. Olen täheldanud, et vaatan aastaid justnagu ühte suunda j huvitun teatud asjadest, siis ühel hetkel avastan, et vaatan juba mõnda aega kuhugi mujale. Inimene ju muutub, kasvab mingist ühest asjast välja ja samal ajal jälle kusagile mujale sisse. Elukogemuse kasvades muutuvad ja vaatenurgad ja huvid. Kõik on liikumises. Ma arvan, et seda oma huvivälja või vaatenurka ei saa kunstlikult muuta, prožektorikiirt ei saa ise meelevaldselt suunata, siis ta on võlts ja tehtud. See peaks olema nii, et ühel hetkel sa avastad, et oi, prožektor on teise koha peale nihkunud ja ma juba ammu vahin ühte teise pimedasse nurka. Mina olen enda puhul seda avastanud, et see töötab nii.
S: Mis on praegu see küsimus sinu jaoks, mis käib sinuga kaasas ja millega sa tegeled oma kunstis?
M: Ma lahkan ikka oma pereinimese änge nii seestpoolt kui väljastpoolt. Mind huvitab, kuidas peremudelis toimimine minuga manipuleerib ja ka see, kuidas ühiskond peremudeliga manipuleerib.
T: Mis see probleem seal on?
M: Kuidas ma ikkagi toimin sellel kitsal territooriumil nimega perekond, mis on nagu mikroühiskond. Missuguseid signaale ma saan ja mida need signaalid minuga teevad, miks nad mind rahulikult ei lase olla. Teine asi, kuidas ühiskond aktsepteerib minusugust elukat, kuidas ma sobitun sellesse suuremasse mänguvälja, näiteks kunstimaastikule või ühiskonda üldse. Mida minult oodatakse ja mida mul pakkuda on.
T: Mis väärtus sellel teiste jaoks on, kui sa kommunikeerid oma ideid ja objekte teistele? Milline potentsiaalne väärtus sellel vaatajale või kaasamõtlejale on?
M: Ma olen avastanud, et siis on tegemisel mõtet, kui see miski, millega ma tegelen, nimetame seda probleemiks, haagib inimesi sinna külge. Kui sa tegeled äärmiselt isikliku valdkonnaga, aga suudad sellest võtta teatava distantsi ja eksponeerida seda nii, et inimesed tajuksid, et see on nagu nende probleem ka. Mulle on tihti öeldud, et oi, ma tean seda asja, mul on ka nii, sa nagu räägid minu juttu. See sinu isiklik peaks olema samal ajal ka üldinimlik.
S: Kas sa teed seda teadlikult nii, et teised suudaksid sinu teemadega samastuda või see kukub sul välja niimoodi?
M: Ma ikka jälgin aegajalt seda ka, üritan ära tajuda, et kui see kitsas-isiklik lugu ei välju minu enda magamistoast, siis ei ole tõesti mõtet temaga lehvitada. Inimesed ei pruugi seda mõista ja miks kellegi teise kitsas probleem üldse neid peakski huvitama. Lugu, mida ma jutustan, ei tohi lukku jääda teiste jaoks. Teinekord ta tuleb kuidagi märkamatult, aga teinekord märkad, et asi ei tööta. Ta on nagu ainult sulle endale räägitud ja siis ei ole mõtet seda ka eksponeerida.
S: Kas kunstnik peaks lähtuma sellest, mis talle isiklikus elus korda läheb või on siin ka teisi viise, millest kunsti teha?
M: On ju olemas palju niisugust kunsti, mis tegeleb mingisuguste sotsiaalsete protsessidega, kasutab statistikat ja erinevaid analüüsimismetodeid ja kunstnik on võibolla pigem sellises uurija või asja kokkupaneja rollis. Uuritav subjekt ei pruugi seda kunstnikku isiklikul tasandil üldse puudutadagi.
T: Nimeta näiteks kolm sotsiaalset protsessi.
M: Ma ei oska, jumal hoidku. Ma ei tea niimoodi kohe nimetada... Ma arvan, et mul on endal ka väga sotsiaalsed projektid tegelikult ju... Hiljuti, või õigemini see ei olnudki vist niiväga hiljuti, siis kui Härm kureeris Kunstihoones mingisuguse väga kontseptuaalse projekti...
S: Tööteemaline näitus?
M: Tööteemaline jah. Vat see on hea näide. See on selline üldinimlik teema, aga sellega tegelemine on võimalik ka nii, et sa võtad ühiskonnast mingi casei ja uurid seda ala. See case võib aga ei pruugi selle kunstniku endaga olla kuidagimoodi seotud. See on lähenemise küsimus, kuidas keegi toimib. Sellist kunsti on ka tohutult palju.
S: Mis seda kunstnikku motiveerib?
M: Seda ma ei tea. Ma ei tea. Mind isiklikult selline lähenemine kuumaks ei aja ja ma ei ole võimeline ka väga kaasa minema sellise kunstiga. Samas ma aktsepteerin seda täielikult. Ühele inimesele meeldib selline emotsionaalsem ja tunnetuslikum lähenemine, teisele meeldib ratsionaalsem ja matemaatilisem ja kuivem. Ma ei oska isegi öelda, see on teine valdkond ja ma ei oska siin kaasa rääkida.
S: Kas sa sotsiaalse kunsti tarbijana tunned ennast huvitatuna, kaasatuna?
M: Ei, ma ei tarbi ka väga sellistlaadi loomingut. Ma ei käinud sellel töönäitusel.
S: Kus sa võtad, et kuiv oli siis?
M: Ma tundsin läbi seinte seda, issand jumal! Käisin nii palju mööda sealt. Tundlik inimene tunneb ära selle, kuhu ta tahab minna.
S: Kui sa oled dekaan, kes õppekavasid kokku paneb, kas see ei ole üks sinu kohustusi, et sa jagad kõike?
M: Ei, kõike ei saa ju jagada. Muidugi see oleks võinud olla üks minu kohustusi minna vaatama absoluutselt kõiki näitusi, aga kui ma oleks kõikidest kohustustest innukalt osa võtnud, siis ma oleks surnud ammu juba. Ega ma kõikidest asjadest ka ei tohtinud kohe põlema minna, ma pean ennast ikka alles ka hoidma.
S: Milline kunst sind põlema ajab?
M: Sarnane ikka sellele, mis sa ise teed. Ma ei ole nii mitmekülgne, et ise teen ühte asja ja huvitun hoopis mingist teisest asjast. Huvitab ikka umbes selline kunst, millega ma isegi tegelen. Ega ma midagi sellist, mis metsikult erutaks, pole ausalt öelda viimasel ajal leidnudki. New Yorgis ma nägin ühte päris head näitust kõigi nende tuhandete galeriide hulgas. Ühe, kus ma tõesti ostsin ka kataloogi ja tõesti meeldis. See oli väga sarnane sellele, mis ma ise teen. Ma tegin isegi paar tööd sellest fluidumist kantuna, mis ma nägin seal.
S: Kas kunstnik vajab üldse teiste kunsti nautimist? Kas see on tema tööks vajalik?
M: Mina olen enda puhul avastanud, et ma omandan näitustel pigem mingeid tehnilist laadi kogemusi.
T: Kas mõtlemisvõtteid ka?
M: Jah, tegelikult ma teen enda töid kui ma vaatan teiste töid. Niimoodi omakasupüüdlikust aspektist vaatan. Mitte nii, et paned käed selja peale risti ja vaatad ja vaatad ja saad õudsa leegitseva laengu sealt. Ilmselt sa oled ikka oma asjades sees nii kinni nagu poris.
S: Kas sinu arvates on vastutuse küsimus ka kunstnikuna tegutsedes oluline?
M: No ikka, muidugi, kogu aeg. Sa peaksid ajama suust välja ikka valdavalt seda, millele sa tunned, et võid alla kirjutada. Muidu on ju jama. Ma ei pea silmas seda vastutust, et see lõpp-produkt, mis ma kunstnikuna välja panen, et see inimestele kuidagi valesti ei toimiks. Pigem seda, et ma kaasan ju oma ideedesse ka teisi inimesi, kelle ees ma tunnen selle pärast vastutust. Mul on palju selliseid töid, mille puhul mu lähedased inimesed teavad, et see case on võetud elust ja ma käitlen seal nii oma kui ka nende päriselu. Seal on tõesti vastutus suur. Ma kasutan töödes ka oma lapsi, videotes eriti, siis ma pean pärast suutma neile kuidagimoodi ära seletada, miks ma seda teen. Isegi kui ma ei kasuta neid, võivad nad ikka küsida, et mis töö see või teine niisugune on. Näiteks, et miks veri tuleb maja uksest ja aknast välja või et miks ma olen nukumaja pannud sitta täis. Ma pean suutma neile oma tegemistest rääkida. Aga see on raske sest paljusid asju on peaaegu võimatu teistele arusaadavalt selgitada. Selle majaga näiteks - mulle järsku lihtsalt tundus, et kui ma panen väiksesse individuaalsesse majja sitta sisse, mis tuleb akendest ja ustest välja, siis see on nii tugev kujund ja sobib jästi mu teiste näitusetöödega kokku idee poolest. Mulle tundus, et see on nii koondav kujund, ühine nimetaja kõikidele asjadele, mis ma olen teinud.
S: Tulles tagasi olukorra juurde, millega tudengid silmitsi seisavad peale kooli, siis kas peaks neile kohe rääkima, mis neid ees ootab peale lõpetamist?
M: Ma arvan, et praegu sellest ikka räägitakse ka kogu aeg. See elu ei ole ju nii kaugel neist, kõik õppejõud on ju tegevkunstnikud. Peab muidugi rääkima, ei tohiks lasta seda illusiooni tekkida, et peale lõpetamist sind kuidagi märkamatult integreeritakse kuhugi süsteemi ja siis sa hakkad korraga professionaalseks kunstnikuks. Tegelikult mitte keegi sind kuhugi niiväga ei kutsu ega integreeri. Kooli ajal peab juba kombitsad kuhugi ajama ja tegutsema hakkama, sul peab loomingut olema. Ja peab valehäbist üle olema ja muudkui näitama seda.
S: Millisest valehäbist?
M: Selline hoiak on üsna levinud, et mis ma siin ennast ise promon ja kiidan, et see kuidagi ei sobi. Aga sa pead pushima ennast. Eestlase tagasihoidlikkus tuleb unustada ja sa pead olema enda eest väljas kogu aeg. Kus on võimalik, seal pead näitama oma töid. Kus on võimalik seal pead ennast avama ja kui vaja, siis ka kiitma. Sa ei tohi olla vait, et äkki keegi tuleb mu juurde. Mitte keegi ei tule su juurde kui sa oled vait.
S: Kuidas peaks selline käitumine olema kõrgharidusse sisse kodeeritud?
M: Sellised asjad peavad olema õppeprotsessi osa. Tuleb võtta omaks hoiak, et sa tahad endast rääkida ja oma asju eksponeerida, tahad olla kogu aeg nähtav ja tahad diskussiooni – sa pead olema kogu aeg aktiivne.
S: Kas see protsess toimib?
M: On üliõpilased saavad kohe hakkama ja on üliõpilased, kes kohe ei saa, ja on ka neid, kes ei hakkagi kunagi saama. Kõik ei peagi saama. Kõik ei saagi saada. Ega sinna kooli ei võetagi ju selle mõttega, et kõigist saavad elujõulised kunstnikud. See on kurb küll, aga kõik teavad seda. Ainult et ei teata, kes siis on lõpuks need, kellest tulevad tegijad. Väga paljud vajuvad ära ja neist ei saa kunagi kunstnikku. Kahjuks see paistab protsessi käigus ka juba välja. Samas ei saa ju kellelegi öelda, et sinust ei saa midagi, et tõmba uttu. Sa pead kõigil soovijatel laskma selle protsessi ikka läbi teha ja aitama kõiki nii palju kui võimalik. Aga sa näed nagu ühel hetkel ära, et ta ei ole nii motiveeritud kui peaks, et varem või hiljem ta kindlapeale kukub ära. Teeb oma lõpunäituse ja teeb veel ühe näituse näiteks kodulinnas Raplas ja ongi kõik.
S: Kas see ei ole sarnane juhtum järgnevaga, kus vanasti arstid ei öelnud oma patsientidele, et neil on vähk ja lasid neil vaikselt ära surra keemiaravisse. Kas ei oleks parem kui õppejõud on aus oma üliõpilasega?
M: Mõneti on, aga selle vähiga võrreldes on ikka väike erinevus. Arstil on võimalik patsiendi diagnoosi enam-vähem täpselt panna, aga kunsti puhul on see asi märksa ujuvam. Ja eks igale peab jääma võimalus enda koht siin elus ise üles leida. Pealegi pole ma sugugi kindel, kumb on üldse parem diagnoos – kas see, et sinust tuleb kunstnik, või see, et sinust ei tule.
S: Kas sa tunned kunstnikuna vastutust selle eest, kuidas kunstist ühiskonnas laiemalt arvatakse?
M: Tunnen küll jah. Kui ma teen näitust, siis kõige lihtsam asi, mis ma saan teha ja peaksin tegema, on rääkimine ja selgitamine juhul kui minult küsitakse. Ma pean nõus olema intervjuud andma, ma ei tohiks mingit arusaamatut joga ajada. Ma pean suutma olla oma tegemiste suhtes piisavalt adekvaatne ja usaldust äratav. Ma võiks ju ka ilmuda kaamera ette, ennast ihualasti rookida, joosta ringi ja röökida nagu loom ning ütelda, et ma olen kunstnik ja mu tööd räägivad ise enda eest. Aga Eestis on kunstnikel niigi täiesti olematu renomee ühiskonnas ja seda ei peaks omalt poolt kultiveerima. Peaks ikka inimestele püüdma rääkida oma tegevustest, et kõik see, mis sa teed on ikka plaanipärane ja põhjendatud. Mitte jätta kunstipublikut veelgi rohkem ripakile kui ta on. Tuleb katsuda seda negatiivset arvamust kaasaegsest kunstist ja kunstnikest muuta.
T: Kui palju kunstnik peaks oma tööle juurde rääkima üldse? Mulle tundub, et selline romantiline lähenemine on pigem, et las teos räägib enda eest.
M: See on tegelikult väga peenikene värk. Ma olen ka mõnda aega arvanud, et peab ikka rääkima palju. Aastaid tagasi ma arvasin, et kõik peab suutma ikka lahti rääkida. Viimasel ajal olen ma aru hakanud saama sellest, et sellega teeb tihtipeale oma tööle ka väga palju kahju.
T: Mis mõttes? Kas loomingule või kunstnikule?
M: Loomingule. Sellele suhtele, mis loodetavasti tekib su loomingu ja su vaataja vahel. On võimalus, et sa räägid asja surnuks. Alati ei tohi liiga palju taustu avada. Ja vahel võib olla on teose jaoks kõige parem, kui sa üldse ei räägi. Samas on võimalus, et räägid midagi nö teose kõrvalt, näiteks, et mida sa tahtsid teha või miks sa seda tahtsid teha. Aga kui sa räägid ära, et kuidas see töö peaks vaatajale mõjuma, siis võib juhtuda, et me võtame vaatajalt ära võimaluse sellele tööle üldse lähedale pääseda. Miks ma peaksin vaatajale ette ütlema, kuidas ta peaks täpselt mõnest mu teosest aru saama? Seda ei ole vaja teha.
S: Kui tuleks selline üliõpilane, keda sinu kunst kuumaks ajab, nagu sa enne ise väljendasid ja tahab sinult saada parimat knowhowd, milliseid eeldusi sa saaksid talle luua selleks?
M: Jah, väga keeruline lugu. Ma arvan, et aus oleks, kui ma räägiksin hästi ausat juttu, kuidas mulle tundub ja kuidas ma käitun ja kuidas ma midagi teen. Ma arvan, et vanasti need meistri juures õppimised võisidki midagi sellist olla. Meister ei saanudki midagi muud teha, et kui tegi ees ja õpilane tegi järgi. Kopeeris senikaua, kuni hakkas oma asju tegema. Muidugi saan ma talle rääkida neid kriteeriume, mida ma ise hindan – ausus, sirgjoonelisus, probleemide otsimine iseenda lähedalt, mitte kellegi teise elust jne. Või et sa peaksid elama sellist elu, millest sul üldse on midagi rääkida. Kui sa elad niisugust elu, kus ei juhtu mitte midagi, siis ei ole sul ka lihtsalt midagi pajatada. Sa peaksid ise olema ka uudishimulik ja elama niimoodi, et sul tekib sellist materjali. Seda ei saa muidugi kunstlikult tekitada. Ma ei saa öelda, et mine öösel sinna kangialusesse ja vaata, kas saad tappa, et siis pärast oleks, millest rääkida. Aga seda, et et mina ise käisin seal ja sain tappa ja hiljem tegin sellest sündmusest inspireeritune niisuguse töö – seda ma saan väga hästi öelda.
S: Kas sa kasutad siis pigem selliseid meetodeid nagu “Kill Billis” see õpetaja?
M: Jah, ma arvan, et pigem selline case study oleks minu õpetamise meetod, mitte läbi raamatute ja teooriate. Ma ise ei ole raamatukogudest eriti midagi omandanud ja ma ei oska teistele ka seda väga hästi seepärast soovitada.
T: Kas sa loed muidu mingeid eneseabiraamatuid?
M: Mu naine loeb eneseabiraamatuid, aga mina ei loe. Ma arvan, et ma kompenseeringi kõiki neid eneseabiraamatuid oma loominguga. Ma ei ole teoreetik, ma olen 100% praktik.
T: Mulle tundub, et sa oled selline juhitüüpi?!
M: Mul ongi suur konflikt selle juhitüübi asjaga olnud aastaid, sest ma pidin teaduskonna dekaanina olema juhitüüp. Ma ei ole seda absoluutselt.
T: Võib-olla sa oled liidritüüp?! Juht on see, kes kontrollib, aga sulle ei meeldi kontrollida, sa tahaks eeskuju olla?!
M: Ei ole! Ei ole! Näiteks, kui ma olen osa mingist seltskonnast või grupist, siis ma silmapilkselt võtan sellise teiste taga tolkneja rolli. Mul on väga raske mingi grupiga kuhugi minna, isegi kahekesi või kolmekesi, sest siis ma ei näe ise mitte midagi ja ei saa millestki aru. Ma ei orienteeru, ei jälgi teed, ei tea isegi, mis linnas ma olen. Ma kõnnin teiste taga ja mõtlen omi mõtteid. Kui ma Kaido Olega koos töötasin ja John smithi projekte tegin, siis ma arvan ka, et sellepärast läks meil asi kiiremini untsu, et mul kadus pinge ära, sest selline aktiivne juhiroll oli tema käes.
S: Kui tema võttis juhirolli ja sina tagatolkneja oma, siis oli kõik hästi ju?
M: Ei, ei, sa ju tunned, et ei realiseeru ise ja see on halb tunne. Üksinda oma asju tehes on kogu vastutus su enda kanda, oled iseenda juht. Olega koostööd tehes hakkas mulle lõpupoole tunduma, et need meie projektid on hoopis tema projektid. Et ma ei sõida nagu täisgaasiga, vaid teise tuules vaikselt veerandgaasiga töristades. Oma töid tehes tunned, kuidas vajutad gaasi ja kuidas lõõrid lähevad lahti.
T: Millised on hea juhtimise tunnused?
M: Hea juht on ju see, kes hoomab suurt pilti, kes suudab endaga koos töötavad inimesed tööle panna nii nagu vaja on, suudab neid mõjutada ja suudab aegajalt nende mured ära kuulata. Peab nagu hästi teiste eludesse sisse elama ja oleme tõesti selline, kes oma karismaga paneb teised tegema seda, mis sinu plaanid ette näevad.
T: Kas professor peaks olema juhitüüpi?
M: Vähe peaks jah. Oleneb. Kui ta on osakonnajuhi rollis, siis ta peaks. Ta peaks seda väikest üksust suutma juhtida mingis suunas.
T: Kui aine- või valdkonnasiseselt ta peaks mõtlema? Üks asi on omada suurt pilti enda ainest ja valdkonnast, näiteks joonistamisest. Kas ta peaks mõtlema laiemalt ka teistest valdkondadest?
M: Kaasaegse kunsti valdkonda ta peaks ikka hoomama muidugi. Aga kui sa oled aktiivne ja kogenud tegevkunstnik, mida EKA vabade kunstide professorid on, siis tal kindlasti ka on kaasaegsest kunstist hea üldpilt. Spetsiifiliselt joonistamisest peaks joonistamise professor teadma muidugi niipalju, et seda õpetada. Ja tal peaks olema visioon, kuidas seda õpetada. Ja kool peaks seda visiooni usaldama kui ta selle inimese tööle on võtnud. Ma ei arva, et ta peaks tõeline joonistamise friik või mingi guru olema. Aga ta võib seda muidugi ka olla.
T: Sa oled olnud sellisel strateegilisel positsioonil dekaanina, mis jookseb infrastruktuuri lähedal. Kas see on loonud sulle paremaid eeldusi kunstnikuna hakkama saamiseks?
M: Selline akadeemiline positsioon ei loo kunstimaailmas küll nüüd absolutselt mitte mingeid eeldusi, võin seda kinnitada oma kogemusest. Need on kaks eri valdkonda, mis eemalt vaadatuna tunduvad olevat üsna kattuvad, lähedalt vaadates aga on kaks täiesti eri asja. Üks asi on küll, mis ma olen mõelnud, mis tuli tänu töökohale. Mingi 2006 oli meil siin see teema, et vabades kunstides peab ka hakkama doktoreid vastu võtma. Mõtlesin, et lähen Londonisse, kus mul oli paar tuttavat ja üritasin nende kaudu saada kõvemate koolidega kontakti. Sealt ma sain omakorda järgmise mõtte minna pooleks aastaks Royal College of Arts-i, et vaadata, kuidas see eeldoktorantuur käib. Kool lubas mu ära ja olingi pool aastat seal. Mineku mõte oli selles, et hakata siin koolis arendama doktorantuuri, aga lisaks sellele sain ma sealt õudsalt palju kasulikku infot, kogemusi ja praktikat kunstnikuna. Võib öelda, et täiesti uue hingamise.
S: Sa mainisid vahepeal disainiteaduskonda. Kuidas sulle tundub, kas Kunstiakadeemiast saab disainikool?
M: Mulle tundub, et ta võib sellesse suunda kalduda küll.
S: Kas see mõjutab kuidagi vabade kunstide olukorda?
M: Mulle tundub, et vabade kunstide maht muutub võrreldes senise seisuga väheke ahtamaks. See on mul muidugi kõhutunde küsimus, sest olen sealt praegu eemal ja väga ei jälgi, mis toimub. Aga mis mulle õudsalt meeldiks, oleks see, kui ühel hetkel oleks Eestis eraldi vabade kunstide kool. Ilmselt see kunagi läheb ka nii.
S: Kuidas sulle tundub, milline saab olema joonistuskateedri roll?
M: Praegu ta on justkui ülemaja teenindav ja kantseldav üksus, mis asub küll millegi pärast vabades kunstides, aga kes suuremas mahus teenindab hoopis kõiki teisi. Minu nägemus on see, et joonistuskateeder peaks arenema joonistuskeskuseks, millel on rahvusvaheline profiil, mis suhtleb isegi rohkem väljapoole kui sissepoole.
T: Mis selle keskuse ülesanded peaksid olema?
M: See peaks olema selline keskus, mis on heaks platvormiks doktoriõppele, kus viiakse läbi eksperimentaalseid kunstiprojekte, mis suhtleb teiste endasuguste joonistuskeskustega maailmas. Paljude koolide juures on sellised drawing centerid olemas ja need on omalaadsed kunsti ja mitmesuguste teiste valdkondade sünteesimise laborid. Seal tegeletakse joonistamise kui meediumiga, mis on tänasel päeval oma iseloomult hästi laiali valgunud ja seetõttu teistele valdkondadele hästi avatud. Joonistamise abil sa võid teha psühhoanalüüsi, uurida ja mõõta, sa võid illustreerida, kavanada, teha jooniseid, rääkida lugusid, kirjutada romaane, kasutada seda võõrkeele asemel suhtlemisel, juhtida liiklust jne. See on selline vahend, mis sobib väga paljudeks asjadeks. See on kõige käepärasem ja paindlikum, ta haakub kõikide teiste erialadega. Praegune joonistamise roll õppeprotsessis on olla üldiseks kunstiõppe baashariduseks nagu seda on klaverimäng muusikaõppes. See on traditsiooniline ja absoluutselt adekvaatne, aga joonistamise tohutut potentsiaali silmas pidades liiga tagasihoidlik. Tudengid ei ole neid võimalusi millegipärast veel üles nokkinud, mida joonistamine endas peidab. Minu seisukoht on, et joonistamine peaks olema mitte ainult maja vundament, vaid ka maja katus. Koht, kust asjad saavad alguse ja koht, kus asjad lõpevad, kui nad üldse kusagil lõpevad. Maja keldris on joonistuse algõpe, maja katusel on joonistamiskeskus ja keskel on need eraldi erialad. Ma kujutan ette, et joonistuskeskusesse võiks olla integreeritud ka vabade kunstide doktorikool. Näiteks kui disaini teaduskonnast tahab tulla keraamik ja teha praktikapõhist doktoritööd, siis ta võiks seda joonistuskeskuses teha. Seal tutvustatakse talle erinevaid praktikapõhiseid uurimismeetodeid, sealt saab ta vajalikke kontakte ja informatsiooni, võimalusi teha koostööd teiste riikide praktikapõhiste doktorantidega. Kusjures – ma pean väga vajalikuks joonistuskeskuse koostööd meditsiini- ja tehnikavaldkonnaga.
S: See võiks olla siis Kunstiakadeemia sees?
M: Kunstiakadeemial oleks tark seda enda sees teha. See oleks rahvusvahelistumiseks suurepärane platvorm.
S: Mis meil puudu on, et sammud võiksid sinnapoole toimuda?
M: Ilmselt ikka raha. Ja võib-olla ka see, et on väga palju eluliselt tähtsaid probleeme, mis kõik nõuavad samaaegselt lahendamist. Ma käisin selle joonistuskeskuse mõtte välja veel siis kui ma olin joonistusõpetaja, nii umbes 10 aastat tagasi, aga sellised asjad võtavadki aega. Küll ta ükskord tuleb.
T: Me jõudsime omavahelises arutelus sama tulemuseni joonistuskteedri rolli osas. Kui seal joonistamise teooriat ja metodoloogiat ei ole, kui ta ongi ainult joonistamise distsipliin kui vahend, siis... - puhta meetodiga sa ei tee midagi, see ei ole nagu argument.
M: Sinna peakski tulema tugev teooriapõhi sisse. Sinna võiks kutsuda kasvõi mingeid postdoktorante, kes on joonistamise vallas teinud oma doktoritöö. Tuleb väljastpoolt tuua sisse värsket verd. Aga siin on jälle sama asi – vahendid, ehk siis raha.
S: Kas samal ajal see sama joonistuskeskus peaks teenindama kogu kooli?
M: See jääks niikuinii. Seal on loomulikult ka joonistusõppejõud, kes annavad joonistusõpet nii nagu praegu. See, mis praegu on, ei tohiks kuhugi kaduda, sinna tuleks hakata peale ehitama.
S: Mulle praegu tundub olles ise seal ka õppejõud, et joonistuskateeder võib üldse ära kaduda. Iga osakond võtab ise endale joonistusõppejõud ja sellist joonistuskateedrit kui keskust polegi. Ausalt öeldes ma ei näegi ise sellel praegu mõtet olles seal tunniandjana tööl.
M: Jah, olen ka selliseid jutte kuulnud. Ei oska praegu kommenteerida.
T: Sellisel kujul ei ole sel mõtet. Õpetajad ei ole kaasatud. See on probleem.
S: Tõenäoliselt on, aga see ei jõua tunniandjateni.
T: Üliõpilasi ei ole minu teada ka kaasatud sinna protsessidesse. Ilmselt pole neile eeldusi loodudki, et nad saaksid kaasa rääkida.
M: Sinna peaks tooma väljast tegijaid workshoppe tegema rohkem kui siiani, lihtsalt integreerida inimesi ja raha on vaja sinna sisse rohkem tõmmata. Kool peaks tõesti nägema, et see valdkond on prioriteet. Kooli praegune prioriteet on disainivaldkond ja selleks on ka omad põhjused.
S: Aga milline väärtus oleks joonistuskeskusel ühiskonnale?
M: Aga millist väärtust annab üldse kunst ühiskonnale? Hariduse vaatenurgast vaadates oleks see sobivaks laboriks kunstidoktorantuurile ja avaks meid kunstitasandil välissuhtlusele.
S: Mis sellest vabade kunstide doktorantuurist sai? Kas see on meil olemas?
M: Jah, meil on paar vabade kunstide doktoranti juba. See doktorikool on aga nagu natuke nähtamatu. Meil puudub selline korralik pidepunkt sellistele praktikapõhistele doktorantidele, just see koht, kuhu kõik kenasti kokku jookseks. Drawing Center olekski see koht.
T: Kes seda joonistuskeskust võiks ajama hakata?
M: Selge see, et joonistuse professor peab selle visiooni kokku panema ja seda peab kooli juhtkond tahtma teha. Ma olen ise ka uurinud, et milliseid partnereid võiks leida. Sa pead jälle isiklikke kontakte pidi liikuma.
T: Mul on jälle selline subjektiivne tunne, et jällegi ei ole laiemat avalikkust ja tudengeid teadvustatud sellest ootusest, kes võiksid olla potentsiaalsed selle idee toetajad.
M: Ei ole jah. See on kogu aeg jäänud selle taha, et praegu me ei saa oma õppetöödki ära finantseeritud. Ja see on reaalsus.
Nüüd on hea öelda, et kui tuleb uus maja, siis äkki tuleb. Aga on ka võimalik, et see uus maja hakkab jooksvalt nii palju raha neelama, et siis jälle ei saa tegeleda muuga kui nina napilt vee peal hoidmisega. Muidugi peaks sellega tegelema. Mina ei saanud dekaanina midagi teha, sest mul polnud dekaanina niisugust ambitsiooni hakata joonistuskeskust ehitama. Mul olid teised ülesanded.
S: Kas praegune joonistuskateedri juht haakis selle ideega?
M: Jah, muidugi haakis. Aga vaata, praegu on joonistuse õppe ümber tekkinud probleem, et kuidas seda üldse anda. Nii et enne kui mingeid suuri plaane teha, lahendage kõigepealt see elementaarne ära. Kui teaduskondades on niivõrd erinevad nägemused sellest, kes ja kuidas peaks joonistamist õpetama, siis mis joonistuskeskust sa siin ikka planeerid. Kuigi jah – kui joonistus oleks ikka tugev üksus korraliku knowhow-ga, siis ei tohiks sellist olukorda tekkidagi.
T: Kas mingit üldist visiooni ei ole, sellest vist see kõik tuleneb?
M: Initsiatiiv peaks muidugi tulema joonistusõpetajate seast, aga sa saad alles siis midagi teha, kui ka Nõukogu ja rektoraat sellega tahab edasi minna.
S: Kas seda uurimiskeskuse teooria poolt peaksid ajama kunstnikud ise või peaksid seda tegema kunstiteadlased, kes on ühinenud kunstnikega?
M: Kunstnikud ise ei ole ju valdavalt teoreetikud, nad ei saa seda üksi ajada.
T: Nad ei ole motiveeritud jällegi?
M: Nad on motiveeritud küll, aga teistsuguse ajuehitusega, valdavalt praktikud.
S: Milline roll on kunstnikel joonistuskeskuses?
M: Kunstnikud saavadki seal õpetada, workshoppe läbi viia, saavad teha artist-talke, nad saavad teha kohtumisi, praktikapõhist uurimistööd teha. Kõik see kunstiasi käib ju tegelikult läbi praktika. Visuaalne kunst on ikka praktiline asi, aga kui me räägime uurimustöödest ja valdkondade sünteesist, siis peab sellel olema tugev teooriabaas all. Need asjad peavad käima käsikäes.
T: Kas sa kujutad ette, et kunstiteaduse instituudist tuleb keegi tugeva praktika, metodoloogia ja meetodi ühtsusega ja lendab sinna peale?
M: Kunstiteaduste instituudiga kindlasti toimuks tihe koostöö, aga seda ma ei arva, et keegi kohe lendaks sealt peale. Neil on kõigil omad ülesanded mida täita ja ega keegi kusagil ei istu ega igavle. EKA on väga ökonoomne kool inimressursi koha pealt. Tookordki juba, kui me tegime seda õppekava KUNST, ei saanud me teisiti kui tellisime kaasaegse kunsti probleeme tutvustava teooriaaine bloki väljastpoolt kooli.
T: Kas sul on praegu mingid kunstiagendid olemas?
M: Jah, üks galerii on Londonis ja teine on Pariisis.
S: Mida see tähendab, et sul on need agendid või galeriid?
M: Ma olen esindatud nende poolt.
T: Nad müüvad sind?
M: Jah. Teevad näitust ja müüvad ja promovad. Kunstimaailmas käibki nii, et galerii võtab endale kunstnikud ja töötab nendega. Minu loomingut on üle keskmise raske müüa, aga nad müüvad mind niimoodi napilt-täpselt. Ideaalne suhe galerii ja kunstniku vahel on selline win-win suhe, et neil on sinust kasu ja sul on neist kasu. Kui see tasakaal ära läheb, tuleb galeriid vahetada.
T: Aga milline kunst müüb? Kõike ei saa ju müüa.
M: Ega minu tööd ülearu hästi ei müü jah. Verised majad on Prantsusmaal hästi müünud. Viimati kevadel näiteks oli Londoni galeriis näitus ja seal müüdi ära selline kummaline asi, nagu terve seinatäis söega kirjutatud teksti, mille keskel oli üks foto. Siis ma pidin siin tegema täpselt sama suure paberi, täpselt samasuguse teksti, jätma selle foto koha tühjaks ja saatma sellise hiiglasliku rulli sinna. See on kollektsionäärile originaaldokumendiks, mida ta säilitab. Sellest ta tegi endale mingisuguse siirdkile, mille ta paneb siis endale seina peale. Nüüd on jälle üks projekt selle inglise galeriiga. Nad tahavad minuga minna Frieze’i messile, mis on Londoni suurim kunstimess. Plaan on teha selline kontseptuaalne environment formaadis installatsioon, kus aga peavad olema täiesti uued tööd kõik. Nii et ma pean neile paari päeva jooksul pakkuma mingi väga vinge ja raju projekti välja. Kuigi tegu on kommertsüritusega, pean mina lähenema asjale nagu kandideeriks Veneetsia Biennaalile – idee kontsept, täpne kirjeldus, eelarve, teostus, võimalik transport jne. ja idee väljakäimine. Ainult jah, messil osaledes tuleb tahta silma hakata kollektsionääridele ja kaubaks muutuda.
T: Selleks, et sinna galeriisse saada, kas sa pead ka kaubaks muutuma? Kui me tahame teha näiteks mingi ägeda projekti ja tahame, et mingi galerii võtaks meid enda alla, mida me peaksime siis tegema?
M: See on nii keeruline. Sa pead umbropsu lihtsalt kogu aeg tegutsema. Ma olin ju galeriita alles hiljuti. Alles peale seda viimast Veneetsia Biennaali olukord muutus.
T: See oli nagu argument?
M: Jah. See konkreetne Londoni galerii oli mu töid küll varem näinud. Keegi oli aga kogemata jätnud minu kataloogi Veneetsias mingile sillale, mille need galeristid täiesti juhuslikult mööda jalutades leidsid. Sealt nad said nagu selle viimase tõuke. Alguses oli ka paar aastat, kus ma lihtsalt tegin nendega näitusi ja alles siis nad pakkusid, et võtame ette pikemaajalise koostöö.
T: Kas neil on palju neid kunstnikke, kellega nad koostööd teevad?
M: Mingi 10 tükki vist on. Ja need ka muutuvad. Igavene keeruline on see kõik, aga samas ainuvõimalik.
T: Kas see võiks olla motivatsiooniallikas, mis inspireerib ja julgustab kunstnikke, et on ikka võimalik Eestist välja mõelda? Kas sellest peaks rääkima üldse?
M: Selge, et kõik on võimalik. Ühtegi asja ei ole, mis ei oleks võimalik. Tuleb lihtsalt tahta.
.
