14.01.2011
Reval Cafes,
ANU JUURAK (edaspidi A),
Tanel Rannala (edaspidi T) ja
Siiri Taimla (edaspidi S)
---
S: See intervjuu tuleb suhteliselt vabas vormis. Suur huvi on teada saada, kus suunas meie kõrgharidus Kunstiakadeemia joonistuskateedris liigub ning mida sa ise väärtustad joonistamises laiemalt kunstiväljal ja ühiskonnas. Plaanis on välja anda uus Joonmeedia (2011/ 2) trükis.
A: Kui lugesin teie kirja, kus kutsusite vestlema teemal „Hetkeolukorrast joonistamises”, meenus mulle Raadio 2 vestlusring „Olukorrast riigis”, kus räägitakse kõigest, poliitikast, majandusest – kõigest. Hästi ei usu, et väga vabas vormis vestlus joonistamise olukorrast adekvaatse ülevaate annaks.
S: Millesse sa usud?
A: Ma usun süsteemsesse analüüsi, kus tegeldakse kaasaegse joonistamisega või joonistuse õppe ja kunstiõppega sisuliselt. Kui tegemist oleks kaasaegse joonistamisega, siis ma näen seda ennekõike kaasaegse kunsti kontekstis. Kui tegemist on kunstiõppega, siis peaksime rääkima kunstiülikoolidest, kunstikoolidest ja laiemalt põhikoolidest. Selle eesmärk peaks olema suunatud laiemalt loomingulisuse arendamisesse. Me teame igasuguseid loomemajanduse inkubaatoreid, me teame erinevaid uusi teooriaid loomingulisuse kohta, aga kuidas see kajastub ja toimib meie praeguses üldhariduses ja kõrghariduses, see on täiesti vaatlemata.
Ühiskonna väärtushinnangud on sellised, nagu Kairos Future uuringutest selgub, et eesti noored ei väärtusta loovust vaid ettevõtlikkust ja bisnesit. Võime ju väita, et ettevõtlikkus on ka loovus ja loomemajandus. Seevastu Rootsis on samade uuringute andmetel olukord täiesti vastupidine, kas nemad ei väärtusta loovat ettevõtlust, loomemajandust? Kas Rootsi ühiskond erineb meie omast nii palju?
S: Milline on sinu jaoks süstemaatiline kaasaegse joonistamise uurimise vorm?
A: Kaasaegse joonistamise uurimiseks peaks kõigepealt kaardistama „hetkeolukorda riigis”, rääkima tänaste kunstnikega, kes joonistavad, koguma nende töid, välja andma sellest materjalist monograafiaid. Saaksime teada, mida nad mõtlevad ja missugune on nende kunstnikupositsioon. Olen näinud selliseid joonistuste kogumikke viimasel ajal palju, head tööd selles vallas tehakse Hollandis. Väga põhjalik materjal on näiteks „Vitamiin D” (D nagu Drawing), kus vaadatakse laiema haardega kogu maailma joonistamises toimuvat. Selliseid uuringuid ja monograafiaid oleks vaja, sest joonistamist kui iseseisvat meediumi on alles 21. sajandil hakatud tõsisemalt uurima, seda defineeritakse ümber, sellega tegelevad tõsiseltvõetavad institutsioonid.
T: Mis vahe on sinu jaoks joonistusel kui eesmärgil ja vahendil? Vahendi all ma pean silmas, et sul on mingid tööriistad, oskused jne. Kas joonistamine kui eesmärk on üldse käsitletav sinu jaoks praegu?
A: Iga kunstnik teeb oma valikud, kuid joonistamine ei peaks olema pürgimus omaette, kus joonistus ise on sõnum ja miski peale joonistamise ei tule oma mõtete väljendamisel kõne alla. Oma ideed võib väljendada ka maalis või e-meedias. Küsimus on selles, millise idee väljendmaiseks missugune meedium kõige paemini sobib.
T: Mulle tundub, et pigem ainesisene mõtlemine domineerib siiski väga palju.
A: Muidugi võib kunstnik deklareerida, et on joonistaja, aga algab kõik ikkagi sõnumist, manifestist. Kaasaegses kunstis on palju selliseid manifestiga tegijaid, kes on valinud joonistamise sellepärast, et see on uudne, kiire, odav, seega parim viis kiiresti reageerida põletavatele päevakajalistele sündmustele.
Praegu vastandub joonistamine varasemate perioodide totaalsetele ruumiinstallatsioonidele ja ülevale diskursusele lõpetatud ehk „tehnikasse viidud” töödest. Joonistamine on selles kontekstis teisitimõtlemine ja temast on saanud loomingulisuse ehk uute otsingute sünonüüm.
Joonistavad kunstnikud on loomingulised uuendajad ka selles mõttes, et nad hägustavad erinevate kunstialade piire. Näiteks ülemöödunud kevadel toimunud joonistamise maraton EKA-s oli suunatud samuti neid piire avardama. Osavõtjatele mingeid piiranguid polnud ja erialad, kus nad õppisid ei tulnud üldse jutuks. Sama suunda olen püüdnud süvendada ka ülekoolilistes valikainetes näiteks „Joonistamise stuudio” näituseprojektides. Need näituseprojektid sünnivad sellises kirjus ja erialadevahelises seltskonnas ja sealt on tulnud originaalseid töid. Ilmselt on üks tänapäeva joonistaja musterkuju rumeenia kunstnik Dan Perjovschi, kes andis joonistamise maratonil meistriklassi. Eelkõige on ta tuntud oma kriitiliste ja vaimukate seisukohavõttude poolest tänapäeva ühiskonna aadressil, et ta on joonistaja, seda nagu ei märkagi.
T: Mis on joonistamise väärtus tänapäeval?
A: Kunstnikule on joonistamine eksistentsiaalselt oluline - mõtlen, järelikult joonistan. Kuid mitte vastupidi! Joonistamine on kunstiõpetuse nurgakivi. Joonistamine annab ju võimaluse riskivabalt ja avatult eksperimenteerida. See on baasoskus, mis võimaldab tulevikus visualiseerida veel ehitamata maju, sündimata tooteid ja eksponeerimata näitusi. See on oskus nähtavalt mõelda, planeerida, analüüsida. Oskus, mis on vajalik ka digitaliseerunud maailmas ning mis ei jäta meid maha kui elektrit pole.
Kunstiakadeemias õpetatakse joonistamist lisaks tulevastele kunstnikele ka arhitektidele, disaineritele ja restaureerijatele, küll erineval viisil ja rõhuasetustega, aga katsetamiseks ja eksperimenteerimiseks vajalik on joonistamine neile kõikidele.
Fotograafia ja TV pöörase arengu ajal 1960.- aastatel loobusid paljud kunstikõrgkoolid joonistamisest kui liiga algelisest ja mittevajalikust õppeainest. Rääkisin hiljuti ühe Šoti kunstakadeemia rektoriga, kes seda kahetses ja ütles, et nüüd nad taastavad joonistamist oma õppekavades. Tänapäeval ekspordivad Lääne-Euroopa paljud kunstikõrgkoolid joonistamise õpetajaid sisse Ida-Euroopast, kus joonistamisoskuse maine on veel suhteliselt kõrge, aga kus võib samuti saabuda joonistamise alahindamise etapp.
S: Kui küsida hästi konkreetselt – milline peaks olema tasakaal klassikalise ja kontseptuaalse joonistuse vahel, kus meedium ei ole enam nii oluline, vaid on pigem abivahend?
A: Hea õpetaja tajub seda tasakaalu. Ta teab, millal ta õpetab lihtsalt joonistamise võtteid ja millal ta loomingulisust ärgitab. Loomingulisuse mõttes peaks joonistamine juba algusest peale olema dialoogis kaasaegse kunstiga. Nagu teaduses, nii peab ka kunstis jälgima viimaseid arenguid ja otsinguid. See tähendab, et joonistamist peaks õpetama parimad tänased kunstnikud.
S: Mis on sinu arvates need olulised komponendid, mis peaks vabadel kunstidel joonistusõppes olema?
A: Tähtis on, et joonistamist õppides õpitaks kultuuris orienteeruma. Kõik uued oskused võiksid juba algusest peale toetada kontseptuaalset mõtlemist ja olla laiendatud ühe või teise kunstinähtuse analüüsiks. Kui tunnis räägitakse joonest ja faktuurist, siis võiks ühtlasi rääkida minimalistlikust, ekspressiivsest ja impressionistlikust joonistamisest, et tekiks laiendatud seoseid.
Traditsiooniliselt jaotatakse joonistamise osad nelja tüüpi: üks uurib ja analüüsib reaalset nähtavat ainelist maailma; teine salvestab, dokumenteerib objekte ja sündmusi; kolmas teeb nähtavaks kunstniku ideed; neljas tegeleb mäluga – kollektsioneerib fantaasiaid ja hoiab alles muljed ja ideed. Kõiki neid tüüpe peaks vabade kunstide üliõpilased valdama. Sellele viimasele mälu osale vastab täna konkreetselt kunstniku visandiplokk. Huvitavamad visandiplokid viimasest sessist on vaatamiseks EKA joonistamise kodulehel.
S: Teiste sõnadega – sisu on alati tehnikaga kaasas?
A: Alati.
T: Kui üldisemalt rääkida probleemipüstitusest – kas sul on mõni alternatiivne mudel probleemi käsitlemiseks?
A: Vabade kunstide lõpukursustel olen alustanud tihti arutelu või ajurünnakuga, et üheskoos kaalukat teemat ja probleemi leida. Mõistagi tuleb pakkuda siis välja terve müriaad erinevaid võimalusi ja vaadata, missugune neist enam tähelepanu saab. Sealt edasi hakkavad üliõpilased juba ise vedama ja mett tarusse kandma ehk erinevaid vaatenurki ja lahendusi välja pakkuma. Probleemipüstitused ja lahendused tulevad ka.
T: Seal võib see teine probleem olla, et probleemi polegi?
A: Kui probleem puudub, siis on see kunstnikule väga tõsine probleem.
S: Milles näed joonistuskateedris probleeme, millele sina või kollektiiv otsite lahendusti?
A: Joonistamine on üks ülekoolilistest kunstiainetest, kõrvuti maali, kompositsiooni ja mahulise vormiõpetusega. Uute õppekavade koostamise järel on joonistamise staatus kannatada saanud. Ainepunktide maht jäi üldjoontes samaks, aga kontakttunde õpetaja-üliõpilase vahel on vähem. Nagu eurole üleminek – krooni kurss euro suhtes oli küll fikseeritud, aga vähem kaupa saab kätte.
Vabade kunstide teaduskond jättis joonistamise tunnid samas mahus paika, arhitektuur küll pisut vähendas, aga drastilisem on olukord disainiteaduskonnas, kus joonistamist ja üldkunstiaineid kärbiti tuntavalt. Disainiteaduskonna üliõpilased peavad joonistamise põhitõed omandama senise kolme aasta asemel kahe aastaga, kohtudes joonistamise õpetajaga üksainus kord nädala. Sellega seoses olen märganud, et üliõpilased ei pea enam joonistamise õppimist nii oluliseks kui varem. Joonistamise õpetajatele tähendab see, et eesmärgid tuleb eriti põhjalikult läbi mõtelda ja üliõpilastele tähendab see senisest paremat iseseisvalt töötamise oskust. Hetkel on segadust ja probleeme omajagu, aga püüame hakkama saada.
S: Milles sa näed probleemi lahendust?
A: Disainiteaduskonna dekaan Lylian Meister lükkas käima õppekava arendamise seminari ja kutsus ka joonistamise õppejõud seal osalema. Disain on muutustes ja teaduskond teeb arvatavasti lähemal ajal läbi needsamad muudatused, mis vabades kunstides tegi Marko Mäetamm, kui toodi sisse” kaasaegse kunsti küsimused” ja teised uued teooriaained. Tõenäoliselt hakkab ka disainis toimuma esimesel kursusel ühine õpe ja siis vabal valikul süvasuunad, töökodasid jäävad teenindama meistrid. Kuulsin seal seminaril, et ka neile on vaja teooriaainet „kaasaegse disaini küsimused”, nõudlus on ettevõtluse aluste jm järele.
Nüüd tulekski koos edasi mõelda, kuidas edaspidi disainiteaduskonna erialadele joonistamist õpetada ja mida ainekavade sisus muuta. Kiireim viis reageerimiseks on joonistamise õpetajate otsesuhtlemine erialajuhtidega, et muuta ülesannete rõhuasetusi. Seal õpetavad suurte kogemustega joonistamise õppejõud, kes suudavad uuenenud nõudmistega kindlasti kohanduda.
T: Kui suuta üliõpilastele anda uurimismeetodid, mõtlemise tööriistad ja kui siis nad hakkaksid otsima, siis see võiks töötada. Ilma vajaliku teoreetilise baasita, ilma metoodikata, siis on nagu vabakasvatusega, kus võib tekkida hüperaktiivsus, kus sa teed kõike ja lõpuks ei tee midagi. Ei teki fookust.
A: Küsimus on kontseptsioonis.
T: See on tegelikult ülemajaline teema. Kas teooriaine tuleks sisse tuua või osta?
A: Miks me peaksime seda sisse ostma? Nii kehvad me ka pole.
T: Kasutada oma ressursse ära, kaasata näiteks noori kunstiteadlasi kateedri tegevusse?
A: Just. Näiteks õppekavas „Kunst” võiks magistritasemel mingis osas kunstiteadlastega ühine õppekava olla. Sellest räägiti palju, kui Kunstiteaduste Instituut EKA-s loodi, et hea on kasvatada kunstiteadlasi ja kunstnikke ühe katuse all, siis nad saavad üksteiselt õppida. Küllap see vaikimisi ka toimub. Olen paar korda sellest rääkinud, et mõni noor teoreetik võiks osaleda mõnes ülekoolilises kunstiprojektis, aga paradoksaalsel kombel pole noortel kunstiteadlastel aega kaasajaga suhestuda, kogu energia kulub neil kunstiajaloole.
Ideaalne oleks teha juba bakalaureuse tasemel sisulist koostööd kunstiajalugu ja kunstiteooriat andvate õppejõududega, et tunniteemasid ja probleeme, mida üldteoorias õpitakse, ka joonistamises ja teistes üldkunstiainetes samal ajal praktiliselt läbi võtta. Aga oleme saanud ka üliõpilastelt otse teada, mida nad üldainetes parajasti õpivad.
S: Sel aastal stsenograafia III kursusega joonistustunde alustades tegin ma neile kõigepealt küsitluse nende ootuste kohta. Küsitlusest tuli välja, et suur hulk tahab nende eriala toetavat joonistamist. Seal on aga mõni väga hea tegija, kes tahab, et joonistamine liiguks eriala piiridest väljapoole ning hõlmaks rohkem kaasajal toimuvaid probleeme. Milline peaks olema see vahekord ainult erialakeskse ja laiemat konteksti hõlmava joonistuse vahel?
A: Stsenograafias on üliõpilasi kümne ringis ja nendega jõuab igaühega ka individuaalselt tegelda. Kui enamus soovib erialakeskset joonistamist, siis nii olgu. Aga isegi siis saab seda kaasaja probleemidega siduda, meenutagem vaid NO teatri etendust „Ühtse Eesti suurkogu”. Kasutasin seda CD-d oma vabade kunstide kolmanda kursuse joonistamises mõtete ärgitamiseks.
T: Mulle tundub, et EKAs on tehnilised oskused olemas, aga lihtsalt mõtlemise aparaati ei ole. Ei ole loodud piisavalt eeldusi selleks, et inspireerida või huvi tekitada?
A: Kui üliõpilastel joonistamise tehnilised oskused olemas, aga oma erialas pole, nad loovad ja ei suuda midagi teha, siis on see küsimus ka erialaõppele. Tegelikult sõltub väga palju õpetajast, kuidas ta suudab üliõpilaste huvi äratada. Nüüd me riivame ka loomingulisuse teemat. Väidetavasti kõik lapsed joonistavad loominguliselt, aga kuhu see loovus neil hiljem kaob...
S: Kuidas joonistuskateedri õpetajad sellise suunamuutusega kaasa lähevad? Kas nad peaksid ennast veel rohkem täiendama? Mismoodi see peaks toimuma?
A: Üldiselt kohanevad meie õppejõud hästi, enamasti piisab õppetoolile uue joonistamisalase kirjanduse hankimisest. Joonistamist õpetavad hetkel põhikohaga Maiu Rõõmus, Matti Pärk, M.K.Ulas ja Aimar Kristenson. Kunstnikud on üldiselt ennast loovad isiksused, nad täiendavad ennast ise, kui tunnevad end milleski ebakindlana. Paljud neist õpetavad ka teistes koolides ja on võtnud osa erinevatest kursustest. Kõige parem on, kui õpetaja on vastava erialaga orgaaniliselt kursis nagu sina joonistamist stsenograafidele annad ja juba tead, mida nad erialaseks joonistamiseks vajavad. Tiit Pääsuke kord ütles, et oi kui palju teid on. Olen tõesti kutsunud õpetama palju uusi õpetajaid. Mõned neist alles katsetavad oma sobivust pedagoogitööks. Erinevatel õppesuundadele sobivad erinevad kunstnikuisiksused. Uued tulijad on olnud Elin Kard, Jüri Kask, Raul Kurvitz, Allan Kukk, Ülle Marks, Laura Pählapuu ja Siiri Taimla, vahepeal olid meil Anu Kalm, Inga Heamägi. Lepinguliste õppejõududena töötasid aga varemgi Tiit Pääsukese ajal Urve Dzidzaria, Jarõna Ilo, Feliks Sarv ja Angelika Schneider. Nii et meid on palju ja oleme erinevad. Olen olnud läbirääkimistes potentsiaalsete õpetajatega veelgi, aga meie tunnitasud akadeemias ei võimalda neid kahjuks palgata.
T: Millised eeldused peaksid olema loodud, et õpetajad tunneksid ennast EKA kollektiivis vabalt ja turvaliselt?
A: Vabalt tunnevad end need, kes omavahel suhtlevad. Kultuuri alus üldse ongi dialoog. Sina Siiri annad stsenograafiale joonistamist. Oled sa rääkinud erialajuhiga?
S: Tegelikult ei ole. Aga ma olen nende juures alles hiljuti õppinud. Kas peaksin kateedrijuhatajatega isiklikult suhtlema ja uurima, millised on nende ootused?
A: Kindlasti. Kogu aeg tuleb dialoogi pidada. Iseenesest ei muutu midagi.
S: Kelle vahel on oluline, et see dialoog koolis toimuks? See on huvitav kuulda, sest ma esimest korda kuulen seda. Äkki ma peaksin veel kellegagi suhtlema?
A: Kui ma joonistusõpetajana EKA-s alustasin, siis sattusid mulle metalli ja sisearhitektuuri grupid. Rääkisin enne Kadri Mälgu ja Toivo Raidmetsaga ja sain sellest palju inspiratsiooni. Peaksime kõik omavahel suhtlema. Uue õppekava ja ainekaartide süsteemi eesmärk on tegelikult see, et ained oleksid läbipaistvad ja arusaadavad, nii üliõpilastele kui teistele õpetajatele. Iga õpetaja kirjutab oma ainekaardile detailselt lahti, mis on tema tunni eesmärk ja sisu, mida ta õpetab ja need on avalikult EKA kodulehel väljas. Praegu on meil veel arenguruumi. Joonistamise õpetajad on oma ainekaarte väga erinevalt teinud, mõni kirjutab neli lehekülge põhjalikku teksti koos kuupäevade ja ühiskülastustega näitustele, mõned kirjutavad väga üldise jutu ja jätavad oma tegeliku tegevuse enda teada. See on mingi professionaalne knowhow, mida ei taheta või ka ei osata veel jagada. Me peaksime õppima seda knowhow'd paremini jagama.
T: David Vseviov vist rääkis, et tema tajub õpetajates hästi palju hirmu oma positsiooni ja töö pärast ja nad ei tee sellepärast oma suud lahti. Kuidas sa joonistuskateedris seda tajud?
A: Ühiskonnas on seda hirmu tunduvalt rohkem.
T: Üks võimu atribuut on hirm ja kiitus.
A: David Vseviov ütles ka Tõnu Trubetski näitel, et kui me oleme jõudnud sellisesse ühiskonda, kus erakondliku kuuluvuse pärast hakatakse tegema anonüümseid tapmisähvardusi ja inimene iseenda ja oma lähedaste elu pärast kardab, siis on mingi oluline piir ületatud. Kunstiakadeemias ma ei taju seda. Me oleme õnneks veel siiski head kolleegid, kuigi varem või hiljem võivad need tendentsid akadeemilisse ellu ühel või teisel viisil sisse murda nagu ajaloos korduvalt on juhtunud.
T: Kas sul on mõni näide?
A: Urmas ja Margit Sutrop on nimetanud üht parteijuhti saatanlikuks ja deemonlikuks. Mind selline retoorika hirmutab.
T: Siit me jõuamegi selleni, mis on sinu roll.
A: Läbi Vseviovi ja Sutropi näite ma kirjeldasingi seda – olla tolerantne erinevate maailmavaadete suhtes. See võimaldab arendada dialoogi erinevate arvamuste vahel, ei blokeeri mõistust ja loomingulisust. Erialaselt on minu roll olla kursis joonistamise probleemidega nii kaasaegses kunstis kui kunstiõppes, korraldada joonistamise maratone, teha näitusi, ülekoolilisi töötube, kutsuda põnevaid kunstnikke õpetama ülekoolilisi valikaineid, kooskõlastada erinevate teaduskondadega õppekavasid, täpsustada ainekaarte, taotleda kultuurkapitalist raha kunstiprojektide ja välisõppejõudude meistriklasside jaoks, käia joonistamise magistritega inspireerivatel välisnäitustel, anda loenguid, konsulteerida, vastutada tuleohutuse eest ja selle eest, et oleks kõigil õhku, valgust ja paberit. Tekkiski mõte, et peaks üle vaatama oma tööjuhendi, sest seda kõike on päris palju.
T: Üks asi on kontseptuaalne kunst. Aga mis on kontseptuaalne mõtlemine? Kas see on üks eeldustest, et kontseptuaalset kunsti teha?
A: Kontseptuaalne kunst on kunstiajaloos kindel periood, see on fikseeritud nähtus. Kontseptuaalselt ja loovalt mõtlema püüame aga jätkuvalt õppida ja püüame seda ka õpetada. Muide, esimene kontseptuaalse kunsti näitus, mille tegid Mel Bochner, Donald Judd jt 1966. aastal New Yorgis, koosnes ja kandis nime „Joonistustest ja muust nähtavast kraamist paberil, mis pole tingimata mõeldud vaatamiseks kunstina”.
S: Tulles tagasi joonistuskateedri juurde. Kuidas sina näed enda rolli dialoogitekitajana joonistusõpetajate vahel?
A: Töökoosolekud ja spontaansed arutelud on dialoog. Paar korda aastas olen organiseerinud vabamas vormis väljasõite looduskaunitesse kohtadesse, kus oleme saanud kõigest vabamalt rääkida. Üliaktiivsed perioodid on kindlasti hindamised, kus toimuvad arutelud üliõpilaste ja joonistamise õppejõudude vahel, kui erialajuhid käivad oma üliõpilaste joonistusi vaatamas ja annavad tagasisidet. Arvan, et dialoogi on. Kahjuks on Kunstiakadeemia praegu üleminekuperioodis, hajutatud nelja õppehoone vahel ja see on mingid kanalid kinni ka pannud, kuigi telefon töötab ja mailid liiguvad. Teaduskonnad paiknevad eraldi õppehoonetes ja paljude kolleegidega kohtutakse näost näkku harva. Rüütelkonna hoones on selle pärast hakatud õppejõududele ja üliõpilastele tegema kuus korra infohommikuid. See aeg uue maja valmimiseni tuleb kuidagi püüda üle elada.
Selles uues laiali hajutatud situatsioonis oleks eriti oluline, et saaksime üliõpilastelt tagasisidet. Varem oli tagasiside paberkandjal ja saime operatiivselt õpet korrigeerida, kui vaja. Uusi, digitaalseid tagasiside ankeete ei taha aga üliõpilased täita. Mõned erialad on hakanud seepärast ise paberkandjal erineva küsimustikuga tagasisidet tegema ja segadused sellest suurenevad.
T: Kui ma olin üliõpilasesinduses, siis neid põhjusi uuriti päris palju, miks ankeete ei täideta. Esiteks need ankeedid on tihti formaalsed. Teiseks tuleks üliõpilastele anda midagi vastu ehk anda teada, millised oli ankeetide tulemused. Enamasti võetakse üliõpilaste tagasiside vastu, aga neile ei anta teada, mis järeldused sellest tehti. Sellises olukorras tekib tunne, et sind kuulati justkui ära, aga sellega ei arvestatud. Probleem võib pigem olla käsitlemisloogikas.
S: Kui sa teed joonistuskateedris otsuseid, milliste õppekavade järgi üliõpilasi õpetatakse, kas sa teed neid iseseisvalt või on see läbirääkimiste küsimus teiste kateedrite juhatajatega või kõrgema juhtkonnaga? Kuidas see süsteem toimib?
A: Igal teaduskonnal on oma õppekava, suurem plaan ja eesmärgid. Õppekava peab olema nii vertikaalselt kui horisontaalselt paigas, kuid teadagi pole ta kivisse raiutud. Õppekava on elav organism, nagu puu, mille võra kujundatakse. Joonistamise ainekaardid oma eesmärkides ja õpiväljundites toetavad seda suuremat puud. See on läbirääkimiste küsimus erialadega, milles üliõpilased peaksid joonistamises pädevad olema. Õppekava peab olema jõukohane ja realistlik üliõpilaste jaoks ja jätma õppejõududele piisava ruumi selles loominguliselt oma tunde planeerida.
Näiteks küsisin Priit Pärnalt, et kuidas ta soovib, et meie õppejõud uuel animatsiooni erialal üliõpilastele joonistamises õpetaksid. Tema kontseptsioon oli selge nagu enamikus tugevatel erialadel, et ta soovib klassikalist joonistamist ja lisas, et selle rakendamise ja loomingulise osaga tegelevad nad erialas ise ja saavad sellega hästi hakkama.
T: Kuidas sa iseennast inspireerid?
A: Selleks, et inspiratsioon ja säde tekiks peab sisestama mingi „teksti”.
Uude teemasse sissehäälestamine on suur töö ja kuna kunsti ei saa õpetada mingite reeglite järgi ja loomingulisust ärgitada võtetega, mis endale enam huvitavad ei tundu, siis tulebki „uut teksti” pidevalt otsida. Kõige piltlikum on see, et oled vaadanud ja lugenud materjale tohutult ja lipikuid on terve tuba täis, oled kuus päeva ette valmistanud ja seitsmendal päeval lähed ja suhtled oma üliõpilastega - see peaks olema põrutav inspiratsioonilaeng.
Üliõpilasi saab inspireerida aga erinevate võtetega, parim neist on loominguline õhkkond, üheskoos tegutsemine, kus mitte õpetaja ei anna teadmisi, vaid kuulab, mida üliõpilased teavad, tahavad, oskavad ja aitab arendada ideid, pakkuda erinevaid lahendusi, tuua näiteid, suunata kirjanduse juurde jms.
Tundide ettevalmistamine eeldab, et on aega, et ei pea tegema mingeid x-ülesandeid, ei saa olla killustunud mitmete bürokraatlike ja organisatoorsete asjadega jms.
Viimases hädas olles - meil on õppetooli riiulis raamat 101 loomingulist võtet - kuidas tundi huvitavaks teha.
Ma usun, et see tekitas mõned mõtted.
