13.01.2011
Herne tänaval,
LY LESTBERG (edaspidi L),
Tanel Rannala (edaspidi T),
Siiri Taimla (edaspidi S)
---
Siiri: Üks põnev asi, mis sa ühes vestluses ütlesid, oli see, et sulle endale meeldiks joonistamist õpetada.
L: Jaa. Kui ma kõikide erinevate kunstiainete vahel valida saaksin, siis tegelikult praegu ilmselt valiksin kõige meelsamini joonistamise.
S: Palun kirjelda, mis on joonistusele olemuslik.
L: Mistahes kunstniku jaoks on joonistamine kõige alus. Teisest küljest ei saa joonistust väga üle ka hinnata, joonistamine ennekõike ikka tehnika.
S: Mida joonistamises peaks õpetama?
L: Peab õpetama joonistama. Esiteks tegema akadeemilise kooli ära. See tähendab, et see, mida sa näed ja tahad kujutada, mahuks ka paberile ära. Igal objektil on oma karkass ehk konstruktsioon ja valgus-vari. Oluline on, et sa oskaksid kujutada mitte ainult kontuuriga, vaid läbi vormi. Esimese asjana, kui hakatakse joonistama, kiputakse lähtuma vaid välisest kontuurist. Seda võib ju ka teha, aga vormist lähtudes annab enamasti siiski parema tulemuse. Mida ma ise küll veel ei tea täpselt, kuidas seda õpetamisel rõhutada, aga tean, et see on oluline, on kontseptsioon joonistamise juures. Kui ma läheksin õpetama, siis selle jaoks tahaksin enne erinevates kohtades välismaal erinevate joonistamise õppekavadega tutvuda. Lihtsalt enese täiendamise mõttes. Just kontseptsiooni selle külje pealt, et kuidas kuskil on ühendanud kontseptuaalsust tavalise tehnikaõppega. Minu kooliharidus pärineb kahjuks sellest ajast, kui pöörati rõhku peamiselt joonistusoskusele, mitte selle mõtestamisele.
S: Kui sa ise joonistusõpetajana tegutseksid, siis kas sa oleksid huvitatud kontseptuaalse poole õpetamisest?
L: Õpetamine peab loomulikult ikka kuidagi olema seotud kunstieluga ka. Ei saa hüpata ainult natüürmordi tegemisest potsti kaasaegseks kunstnikuks. Oluline pole aga mitte kontseptsiooni kontseptsiooni pärast, vaid oskus mõtelda ja mõtestada seda, mida sa joonistad.
S: Kas joonistamine peaks iseseisva erialana püsima?
L: See peaks kindlasti eraldiseisva ainena olema üks olulisemaid distsipliine kunstnikul. Oma hariduses mul ongi kõige suurem kasu olnud tegelikult omandatud joonistusoskusest, mille sain. Ei tohiks unustada, et kunstiakadeemia on, nagu iga teine haridusasutus muuhulgas ka distsiplinaarne (teadmiste süsteemse omamise) asutus. Kunstniku põhioskuseks on võime kujutada ümbritsevat reaalsust ning omada selleks ka manuaalseid oskusi, et vajadusel mistahes kujutist võimalikult täpselt edasi anda. See oskus on kõige olemuslikum just kunstnikule. Teksti, st enese verbaalse väljendamise valdamine peaks kindlasti samuti harituse juurde kuuluma ja kes-teab-mis-kõik-muu, aga hea joonistusoskus, see on klassika. Oskus, mida on võimelised kõik omandama ja mis mööda külge niisama tühja kunagi ei jookse. Selle omandamine ei pruugi alguses sugugi olla mingi meelakkumine, aga selle saab muuta meeldivaks igapäevaseks harjumuseks, mis hoiab käe vormis – umbes nagu igahommikune metsajooks või kontrast-dush keha.
S: Mille poolest erineb kunstniku nägemine mittekunstniku nägemisest?
L: Tänapäeval on sellel üsna raske vahet teha. Näiteks kirjanduses on see eriti selgelt näha, kuidas elulooraamatu võib igaüks kirjutada. Samamoodi võib praegusel arvuti- ja digiajastul igaüks mingil määral ka kunstnik olla, aga...
S: Kas kirjanik kuuleb siis rohkem?
L: Kirjanik valdab sõna. Kirjanik oskab sõnadega väljendada seda, mida ta näeb. Seal on ka tehnika. Aga isegi selle oskuse omandamisel on vähemalt alguses kasulik lähtuda rohkem klassikalisest vormikeelest ja liikuda sealt erinevate stiilide, formaatide valdamiseni.
S: Mis sinu arvates on joonistamise miinimumprogramm, mille EKAs peaks saama?
L: Ajalises mahus võiks seda olla nii palju kui võimalik. Minu arvates võiks vähemalt esimesed kolm aastat olla ikka iga päev joonistamine, vähemalt vabades kunstides. See ei võtaks ülemäära suurt tükki ajast ära ega oleks koolile hirmkulukas. See võiks olla distsipliin, mis paigas nagu aamen kirikus. Ega joonistamises väga radikaalseid asju alguses ei maksagi oodatagi. Kõik algab ikka A-st ja B-st peale.
S: Kui joonistamist on aga ainult üks aasta, kas siis peaks õpetama ainult klassikalist joonistamist või peaks ka kontseptuaalne joonistamine sisse tulema?
L: Ma ei saa kontseptuaalsest joonistamisest kahjuks eraldi palju suurt rääkida, sest veel ei tea, mis see ideaalis olla võiks. Ma ei ole ise veel seni kohanud sellist varianti, mis mulle väga meeldiks, millega täielikult nõustuksin. Ma ei ole sellega ennast veel kurssi viinud.
Joonistuses on hästi palju võimalusi erinevate vahendite kasutamise poolest. Mina isegi pooldaksin seda, et ei mängitaks väga palju alguses erinevate vahenditega, vaid arendataks end võimalikult põhjalikult ühe vahendi piires – näiteks pliiatsi või söega, monokroomselt. Seda õpetamises aga lubaksin küll, et saaks vahendi, mis kohe üldse ei istu asendada teisega, mille tundma õppimisel minnakse siis lõpuni. Praegu aga tundub, et pahatihti killustatakse niigi lühikest õppeaega veel erinevate materjalide ja värvide läbisegi kasutamisega. See kõik aga killustab ja hägustab põhialuste omandamist.
S: Kas õpetaja peaks olema subjektiivne ja õpetama seda, mille vastu tal endal on kõige suurem kirg või peaks ta kõike õpetama?
L: Ikka peaks olema subjektiivne, kuidas siis muidu – ses mõttes, et õpetama seda, mida tai se valdab ja näeb. Ma arvan, et erinevus ses mõttes vaid rikastab. Ega üks õpetaja ei anna ju ühte ainet läbi terve akadeemia aja. Üks õpetaja juhendab kursust enamasti ühe semestri või aasta ning siis on ju hea, kui tal on mingi kirg vastavalt vaid enda isiksusest lähtuvalt. Aga ta ei tohiks minna uisapäisa moevooludega kaasa, olla nö peata kana. Tihtilugu tundub nii, et kui õppejõud tunneb end ebakindlalt ja tahab olla iga hinna eest väga moodne, siis puudub tal tegelikult oma nägemus aine andmisel. Või, mis veelgi hullem, koguni oskus ise joonistada.
T: Mind huvitab, milleks see joonistus üleüldse väärtuslik on, millist rolli see hakkab mängima näiteks avalikus ruumis.
L: See võib olla erinevates situatsioonides väga erinev. Võib väga keskkonnaspetsiifiliselt ja kontseptuaalselt läheneda. Võib aga ka panna teise lihtsalt kui pildi seinale kaunistuseks.
T: See on oluline, et sa oskad midagi teha, omad oskusi.
L: Midagi peaks kunstnik ikka oskama. Olen hakanud järjest rohkem mõtlema, et äkki kaasaegsel kunstnikul ei olegi varsti midagi teistele enam pakkuda. Tal ongi ainult (sotsiaalne) kontseptsioon, aga milles see väljendub, kuidas see peaks välja nägema, milles see teda ennast peegeldab ja mille poolest see eristab teda teistest inimestest, nagu polegi. Ei maksa unustada, et ideid ei ole maailmas palju. Tegelikult on ideede hulk sõnaliselt väljendades üsna limiteeritud ja arhetüüpne. See, KUIDAS keegi oma idee ellu viib, sellest tuleb isikupära.
T: Mida sa mõtled kaasaegse kunstniku all?
L: Minu jaoks on kaasaegsed kunstnikud kõik need, kes on sattunud elama ja kunsti tegema ühel ajal. Sisuliselt võttes on seal kindlasti erinevad harud olemas. Praegu mõeldakse kaasaegse kunstniku all enamasti biennaali-kunstnikku. Aga on olemas veel nii valdkondadevahelisi kui traditsioonilisemaid müügikunstnikke. Võimalikult palju erinevaid võimalusi võiks kunstielu ja kunstnikuks olemine pakkuda.
T: Väga huvitav on see hierarhia, mis sa välja tõid.
L: Eks igaühel on oma unistus, kuhu pürgida. Mõnel on unistus saada Veneetsia Biennaalile. mõnel aga näiteks oma isiklik kunstipood (nagu näiteks Kokamägi seda tegi). Ega üks pole seejuures teisest halvem ega parem. Kõige suurem õnn on see, kui inimene oma unistuse ka ellu viib. Milline väärtuste hierarhia hetkel ühiskonnas eksisteerib, see ei tähenda iseenesest veel midagi. Mõne aja pärast võivad väärtushinnangud selles hoopis isemoodi kulgeda. Kui inimene on oma tee leidnud, siis on üks õnnelik ja väärikas inimene ühiskonnas jälle juures, igaljuhul. Väga midagi rohkem polegi elus vaja.
Kunstnikuna peaks esiteks ikkagi iseenda leidma, mitte teisi kategoriseerima. Peab iseendaga nii palju tööd tegema, et sa saad aru, mis sind ennast kunstnikuks olemises kõige rohkem huvitab. Tihtilugu võetakse üle vaid väline, mis näeb välja nagu kontseptsioon, kaasaegne ja radikaalne. Tegelikult aga pole see tulnud kunstniku seest, vaid on üle võetud väline vorm, mis ei sisalda isik(lik)u kattega sisu. See teeb küll mind ettevaatlikuks.
L: Kunstiharidus-süsteemis peaks kindlasti olema sees ka ühtteist kunstnikueetikasse puutuvat. Kunstis, nagu ka elus üldisemalt, tuleks alati jääda ausaks. Tegelikult peaks iga õpetaja rõhuma kunstnikueetikale muu töö käigus. Kui kunstnik endast lähtub, siis ta tabab ka kosmost. Kui ta aga tahab kosmost tabada iseennast tundmata või väljendamata, siis ei juhtu midagi. Kõige loogilisem tee selleni on iseenda elust võetud või läbi elatud asjad kunstis läbi elada.
S: Tihti on ju ka mingid teemad õhus, mis korraga hakkavad inimesi mõjutama.
L: Üks asi on zeitgeist, teine asi on moevoolud. Ajavaim ja mood ei kattu üksüheselt. Mood on paljuski väline, aga mingil ajal õhus olevad ideed on teine asi. Trend käib ajaga kaasas, aga see, mida sa tahad olemuslikku kunstis öelda, see peaks ideaalis olema ajast ees. Trend lohiseb alati järel. Tõelised suunarajad, andekad kunstnikud käivad alati natukene ajast ees. Kui taju on erk ja kooskõlas iseendaga, vaid siis on võimalik edastada ajavaimu.
L: Tanel, mis on sinu kõige suurem huvi selle intevjuudeseeria juures?
T: Kui me räägime joonistusest, siis mis on selle kõige suurem väärtus praegusel sajandil.
L: Niimoodi, joonistust muust kunstist välja rebida ei saa, mu arust. Praegu on piirid ikka omavahel väga segatud. Joonistusoskust läheb vaja näiteks ka Photoshopis.
T: ...ja mis see väärtus võiks olla?
L: Piisab vaid sellest, kui tuleb üks võimas kunstnik, kes hästi joonistab ja kohe joonistamise väärtus tõuseb.
T: Huvitav oleks aru saada, mis on selle hästi joonistava kunstniku tunnused.
S: Näiteks, mis iseloomustab Marko Mäetamme?
L: Tal on oma elust võetud teemad. Selles mõttes on tal isiklik kate taga küll, kindlasti (kuigi isiklikult ootaksin temalt otsese peretapu temaatika asemel sügavamat eneseanalüüsi). Ja joonistamise oskus muidugi ka.
T: Miks see teistele korda läheb?
L: Eks ta on teinud iseenda oskuste täiustamisega üsna palju tööd, kujundeid eri moodi lihtsustanud, muutnud märgiliseks.
T: Miks see mõne puhul ei toimi, et ta võtab stseene oma elust, aga see ei ole piisavalt aktuaalne, ei lähe teistele inimestele korda?
L: See lähtub kunstniku andekusest ja teiselt poolt ta on kindlasti ka väga palju vaeva näinud selleks. Tal oli juba suhteliselt noorena väga suur eesmärk saada maailma ja selle nimel on ta töötanud pidevalt. Inimesel peab olema mingi kindel eesmärk ja kui tal on see hästi tugev, siis ta enamasti ka saab selle. Mõni varem, teine hiljem.
T: Kuidas ta seda saavutab? Näiteks majanduses või juhtimises on strateegiad ja taktikad.
L: Kunstis on täpselt samamoodi strateegiad ja taktikad. Igast võimalusest tuleb kinni hakata. Käia täiendamas, otsida sõpru, teha koos näitusi erinevates kohtades ja siis ikka ükskord näkkab.
T: Kummaline, et sellest ei räägita näiteks EKAs. On õppejõude, kes sellest räägivad, aga üleüldse laiemalt palju ei räägita. Näiteks enesejuhtimiseprintsiibid, mis toimivad teistes valdkondades toimivad ka kunstis. Selle asemel räägitakse kunstist kui mingist romantilisest enda ja tehnikaga tegelemisest.
L: Ma olen täitsa nõus. Majanduspool on ka oluline, seda peaks vähemalt natukenegi ikka natukene õppima ka. Aga see ei ole kunstnikuks olemisele siiski peamine. Kunstnikul on oluline otsida seda võimalust, kuidas ennast kõige paremini väljendada. Nendel, kes on tippu jõudnud, on hästi suur tahe seda teha. Nad on enamjaolt kõik kasvõi läbi halli kivi selleks läinud. Ideaalis on see meeskonnatöö – koos galeristist mänedzheri, kunstiteadlase ja kes-kõik-teab-kellega-veel…
S: Vahetades teemat, kuidas peaks EKA kateedris toimuma koostöö erinevate õppejõudude vahel?
L: See sõltub ikka sellest, kuidas kateedrijuhataja selle sätib. See on juhtimisküsimus, kuidas sa kolleegidega jagad mingit infot. Head juhid on kõik isiksustena erinevad,kuid põhiolemuselt, juhtimisega hakkama saamises üsna sarnased. Hea juht on kuldaväärt inimene ja seda esineb maruharva. Hea juht oskab kollektiivi niimoodi end tundma panna, et kõik peavad end selles vajalikuks ja igaühel on seal täita mingi oma kindel koht. Samas peab juhil olema kindlasti oma kindel visioon - näiteks joonistuskateedris siis joonistamise vallas. Hea juht pidi selline olema, kes ei peagi iga päev isegi tööpostil kohal olema, aga tähtis on panna süsteem st inimesed tööle ja neid pidevalt motiveerida ning innustada. Aga loomulikult ka nõuda. Olen jõudnud viimasel ajal üha suuremale äratundmisele, et andekas on veelgi haruldasem kui andekas kunstnik. Selles mõttes, et ta loob otseselt elustruktuure. Ta organiseerib elu, mis meid iga päev ümbritseb. Kunstnik jälle eraldub selleks, et luua ja kujutada seda elu suuresti siiski kõrvaltvaatajana.
T: Mulle tuleb meelde Ülo Vooglaiu geniaalne mõttetera, et arstid matavad oma praagi maa alla, arhitektide praak jääb sadadeks aastateks, õpetajate ja lastevanemate praak paljuneb. See paneb mõtlema, et mis on minu potentsiaalne praak käitumises ja tundmises..
L: Aga mis on sinu töö praegu?
T: Ma olen niimoodi määratlenud, et ma olen õpetaja, kunstnik ja kodanik ja võibolla varsti ka pereisa. Aga kes sina oled? Sa oled kindlasti kunstnik, aga kas on veel mingid olulised aspektid?
L: On ikka, aga ma ei saa kõigest rääkida ka. Inimlikud aspektid ikka kõigepealt, et üksikuna end ei tunneks.
S: Mis on sinu unistus?
L: Pean ütlema ühe sõnaga kohe ära? Põhiunistused lähtuvad ikka eelkõige sellest kõige isiklikumast oma elus. On väga elulised. Foto vallas aga tahaksin hirmsasti tööle minna seltskonnafotograafiks. Ideaalis sooviksin olla presidendi “ihufotograaf” - nagu vist Toomas Volmer seda praegu on – selline amet on muide täitsa olemas. Tööna tuleb seal pildistada kõiki ja kõike, mis parasjagu presidendi-kantselei määrab.
Aga arvan, et see pakuks ka mulle inimlikust aspekstist laiemat huvi.
T: Millised eeldused peavad olema, et saada presidendi fotograafiks?
L: No, esiteks peavad sul olema lihtsalt tutvused ja vedama. Ilmselt peab ka Presidendipaar sinu poolt tehtud ja sind kui inimest tunnustama. Aga teine asi, mis mulle ka väga meeldib, on oma kodus vaikselt kirjutada ja/või raamatuid kujundada. Oma raamatu väljaandmine on mul kogu aeg olnud kaugem perspektiiv. See oleks raamat inimesest või inimeseks olemisest. Ilmselt siis ikka koos fotodega ka…
