joonmeedia

28.01.2011,
Vanalinna Muusikamaja kohvikus,
MARTA STRATSKAS (edaspidi M),
Tanel Rannala (edaspidi T)
---

T: Räägi oma taustast.

M: Ma õpin kolmandal kursusel maali Kunstiakadeemias. Ma olen kunstnike perekonnast, sedapuhku oli loogiline, et ma tegelen edasi kunstiga. Õde on ka skulptor.

T: Miks sa just maalikunsti läksid?

M: Maali puhul on minu jaoks oluline, et see tundub kõige jõulisem väljendusviis. Graafika on selline... ma ei tahaks öelda, et käsitööline, aga mitte nii ekspressiivne, mis mulle just meeldib.

T: Mis on kaasaegne kunst sinu jaoks ja mis iseloomustab heade eesmärkidega head kaasaegset kunsti?

M: See on üks väljendusvahend. Ma arvan, et see sõltub igast kunstnikust endast, mida ta tahab väljendada. Üks valdkond, mis minu jaoks viimasel ajal on eristunud, on sotsiaalne kunst, mis tegeleb kaasajal kõiki inimesi puudutavate probleemidega. Teine viis on aga isiklik tasand, mittesotsiaalne, asjad, mida sa tahad endast välja paisata kuidagi. Maalikunsti ma võrdleksin pigem mingi muusikaga.

T: Kas sa tegeled ise muusikaga?

M: Jah, ma olen 10 aastat muusikakoolis klaverit õppinud. Seal oli samamoodi olemas kogu see tunnetuslik pool ja eneseanalüüs, enese paigutamine erinevatesse kontekstidesse. Pigem selline süvitsi minek. Sotsiaalne kunst tegeleb pigem välispidiste probleemidega.

T: Nimeta mõned isiklikud sisemised probleemid ja sostiaalsed probleemiväärilised probleemid, mis sind huvitavad.

M: Mind isiklikult ei ole kunagi kaasaegne kunst otseselt puudutanud. Ma ei ole huvi tundnud kogu selle poliitika vastu, mis väljaspool toimub. See ei ole mind õnneks kunagi isiklikult puudutanud, kes valimised võidab. Pigem huvitavad mind sissepoole pööratud asjad.

T: Mis sind sotsiaalsest valdkonnast puudutanud on?

M: Kuidagi täiesti on mööda läinud minust. Pigem ma olen alati läinud süvitsi, omaette hoidnud. Lapsena ma olin hästi palju haige, siis ma olin kogu aeg üksinda. Pigem on mind puudutanud eksistentsiaalsed probleemid. Pigem midagi sellist. Kuidas näiteks mingeid jõu väljendusvorme panna maali. Näiteks ma tegin bambustest maali, mis on 2 x 3 meetrit suur. Selle maaliga ma pigem tahtsin väljendada jõudu, mis paneb taimed kasvama. Minu jaoks on oluline, et see maal ei illustreeriks mingit tsitaati, vaid ta iseensest räägiks. Mu lemmikmaalija on Anselm Keifer. Tema puhul mul ei tule pähe uurida, et mis see maal tähendab ja miks. Tema puhul on just oluline see elamus, see power, see efekt, mis sa sealt saad. See on sarnane sellega, mis sa koged mõnel tugeval kontserdil. Minu jaoks on see kunstis kõige olulisem, et sa saaksid vahetu suure elamuse. Mitte tilu-lilu. See on küll halvasti öeldud.

T: Kellel ja milleks on sinu arvates kaasaegne kunst?

M: Kõigile inimestele. Maalikunstis ja ka teistes kunstiliikides on oluline, et kui sa tabad selle õige tunnetuse, kontsentratsiooni ära, kõige-kõige tugevama hetke ja suudad seda kuidagi jäädvustada, et see mõjuks mitte staatiliselt, vaid dünaamiliselt, siis ta paratamatult jätab mingi jälje su ajusse. Seda on vaja, samamoodi nagu teatris, kinos, kontsertitel käimist.

T: Miks seda vaja on?

M: Rikastamiseks, ilma selleta ei saa.

T: Palju sul joonistamise tunde EkAs on?

M: Joonistamisega on nii, et kaks esimest aastat me tegime tavalisi modelle. Joonistustase on viimastel aastatel läinud pigem üheks meediumitest. See ei ole enam akadeemiline nagu vanasti, kui iga päev joonistati viis tundi. Sulle muidugi tulevad kasuks kõik need proportsioonid ja perspektiivid. Väga raske on üldse vahet teha, kas tegemist on joonistuse, maalimise või muuga, meediumid on nii segunenud. Praegu on meil joonistuses näiteks selline ülesanne, et me teeme võimalikult erinevate vahenditega, mis meil pähe tuleb, võimalikult erinevate asjade peale, mis meil pähe tuleb, mingeid oma ideesid. Kui vanasti anti sulle EKAs mingid kindlad ülesanded ette, siis nüüd on see pigem nagu vette viskamine. See oleneb juba sinu enda initsiatiivist, kui palju sa suudad ja tahad sealt üldse saada. Keegi sulle ise seda õpetama ei tule. Kui tahad, siis saad. Mõnes mõttes see on õige. Kui on 20 inimest, kes lõpetavad bakalaureuse ja oskavad ideaalselt maalida ja joonistada, aga kellelgi ei ole mingit oma ideed või oma sädet välja löönud, siis mis sa ikka teed. Nüüd üritatakse propageerida seda, et sa ise kohe algusest peale hakkaksid sealt kuidagi välja ujuma. Kohe, kohe, kohe, ise.

T: Kuidas seda tehakse?

M: Esimeset kursusest alates, ma mäletan, kõik tulid oma pintslite ja värvidega kohale, aga siis öeldi, et ei,järgmiseks tunniks mõelge välja, mida te tahate teha, mõelge mingi idee, kontseptsioon ja kuidas te seda teete ja tehke ära ja põhjendage ära. Õppejõud oli Alvar Reisner. Osakonna juhataja oli Kaido Ole, nüüd on Jaan Toomik. Nüüd hakkab teataval määral midagi muud tulema, rohkem on läinud tagasi akadeemilisemaks. See on tegelikult ikkagi oluline. Need suunad peaks olema ikkagi paralleelselt. Paljud, kes EKAsse tulid ei olnud näiteks kunagi elus maalinud ega joonistanud. Kui sa ei valda seda keelt absoluutselt, siis sul on raske. Mida paremini sa valdad tehnikat, seda lihtsam sul on ennast ideeliselt väljendada.

T: Kujutame ette, et sina läheksid joonistusõpetajaks, siis millest sõltuks sinu õpetamine?

M: Kui mina läheks õpetama, siis ma teeksin need paralleelselt. Ma korraldaksin niimoodi, et peab oskama elementaarseid reegleid, näiteks mitu pead mahub umbes inimese kehasse, kuidas on perspektiivireeglid jne. Kui sa juba natukene valdad seda keelt, siis sealt kõrvalt sa teed ka omi vabasid ülesandeid. Ainult ühte või teise äärmusesse kalduda on kahtlane. Väga-väga suur potentsiaal on selles, kui sa teed ainult seda, mida sa ise teed valdamata seda tehnilist keelt. Siiski ma arvan, et mida rohkem sa valdad tehnikat, sed aparemini sa asuudad ennast väljendada.

T: See on väga huvitav, mis sa rääkisid sädemest. Kuidas luua inimesele neid eeldusi, et see säde kujuneks välja või nad leiaksid selle?

M: Ma arvanm, et selleks on vaja palju tahet. Ma arvan, et kunstnikuna üldse ellu jääda, eriti Eestis,  on vaja seda 110%. selles mõttes vabasid kunste pole mõtet õppima tulla, kui sa ei ole kindel, et sa tahad seda teha täiesti 100%. võibolla graafikat veel, sest sa saad leida seal mingit lisatööd raamatukujundajana, aga mitte skultuuri ja maali. Kui sa ikka täielikult sellele ei pühendu ja ei taha seda 100% teha, siis sul on vaja väga palju annet. Lisaks, enne kui tulla vabadesse kunstidesse õppima, võiks jätta peale keskkooli paar aastat vahele. Kaks aastat peale keskkooli ma käisin lihtsalt tööl ja tegin suvalisi asju. Siis ma mõistsin, et ma ei saa rahuldust sellisest elust. Ma olen näinud inimesi, kes tulevad otse keskkoolist ja nad käivad EKAs tundides ja lähevad pärast sed akoju. Tegelikult on see aeg, mis sa tundides käid on vaid kohustuslike punktide pärast. See, mis sa ülejäänud ajal teed, mida sa mõtled päeval, õhtul, öösel, hommikul, see on see hetk. Elle eelduseks sa pead mingi aasta aega ennem hösti palju harjutama, tööd tegema misiganes meediumis, mis sulle sobib. Lisaks tuleks uurida, kaevuda sügavale enda sisse

T: Kus keskkoolis sa käisid? Kus sa töötasid?

M: Tallinna Kunstigümnaasiumis Koplis, siis läksin õhtukooli. Mingi aeg töötasin riidepoes. See oli üks hullemaid perioode minu elus. Ma sain täiesti normaalset palka, müüsin riideid kümnest kümneni. See töö omandas siis mõtte, kui ma olin vastu võtnud otsuse kunsti edasi minna õppima ja hakkasin ettevalmistuskursusteks raha kõrvale panema. Ma loodan, et ma nüüd saan magistrantuuri sisse. Juhul kui ei saa, siis lähen jälle tööle, et saaks raha kõrvale panna loomingu tegemiseks.

T: Kellele sa oma loomingut teed? Kui su sihtgrupp on kõik inimesed, siis lõpuks ei pruugi see olla mitte keegi.

M: Ma ei tea, kõik inimesed. Ma ise otsin näitustelt või kontsetritelt mingit vapustust, mis viiks mind argielurütmist välja, viiks teise realsusesse. Kõige olulisem on siiski see, mis sa ise teed, mitte mingi sihtgrupi jaoks. Ilmselt see vapustu on see sama, mida mina tahan pakkuda.

T: On sul mõni näide vapustavast või adrenaliini pakkuvast kunstiteosest?

M: Ma ei ole küll Kieferi töid originaalis näinud, aga need on väga suured. Temaatika on see, et ta vanaisa oli koonduslaagris valvur ehk paha mees. Tema on sellest põlvkonnast, et ta hästi palju põeb seda. Peale Kieferi kindlasti Jean-Michel Basquiat. Tema on küll üks nendest, kes pole kunagi midagi õppinud. See meeletu energeetika või power, mis tema töödest tuleb, see on vapustav. Sa võiksid seda võrrelda mingi sümfooniaga, Mozarti Reekviemiga. Oluline on just see kontsentreeritus ja energia.

T: Kuidas saavutada sellist kontsentreeritust?

M: Kui ma kolm tundi maalin, siis see alustama hakkamine on ikka enda sundimine ja hambad verel teed. Mingisugune hetk tekib mingi 20 minutit, kus sa hakkad nägema, siis sa unustad enda ära ja tuleb mingisugune... ma ei tea, mingisugune inspiratsioonihetk. Aju peab hakkama kuidagimoodi tööle.

T: Milliseid tekste sa endale sisestad, milliseid raamatuid loed?

M: Mu lemmik raamat on Thomas Manni “Doktor Faustus”, huumoriga. See oli hea koht, kus ta müüs oma hinge kuradile, et teha maailma parimaid teoseid. Oma silmaringi laiendamine, raamatute lugemine on väga oluline. Ma üritan igalt poolt, kust ma saan kõike ahmida enda sisse.

T: Millist tüüpi kirjandust sa pead kasulikuks lugeda?

M: Erinevaid kunstnike elulugusid, filosoofiat.

T: Kuidas sa materiaalselt toime tuled? Üha enam räägitakse kunstnike sotsiaalsete garantiide puudumisest.

M: Mul õnnestus leida üks kollektsionäär peale seda kui ma roppu vaeva ühe oma maali kallal nägin. Väga üllatuslikult ta omandas mult mõned maalid, millest ma sain päris hästi mõnda aega elatud. See juhtus II kursuse lõpus. Vanemad veel toetasid mind. Mul oli aga 200 krooni veel jäänud kaheks nädalaks. Mõtlesin, et mis ma nüüd teen, et suitsu on vaja osta jne. Mingi hetk oligi, et kollektsionäär ütles, et ma võtan selle, selle ja selle. See meeletult innustab. Nüüd tuleb mul 25.aprillil isikunäitus koos ühe sõbraga. Kulkast saime toetuse. Tegelikult ei ole see noore kunstniku elu nii raske. Kui sa oled hea õpilane, siis saad stipendiumit. See on küll 1000 krooni, aga ikkagi. Mind toetavad ka vanemad. Kui väga palju vaeva näha, siis tuleb ikka toime. Sõltub muidugi su väärtushinnangutest, millist elukvaliteeti sa tahad.

T: Tuleks tagasi iseseisvuse teema juurde, mida EKAs on praegu rohkem kui iial varem on olnud. Milliseid eeldusi see sulle loob?

M: Vahepeal mind häiris see, miks mind keegi ei õpeta, miks mull ei näidata näiteks, kuidas teha mingeid üleminekuid. Nüüd ma olen aru saanud, et tegelikult on see just hea, sest sead enam ma pidin ise pingutama, et sellest aru saada. Kui sulle öeldakse kõik ette, kuidas sa pead tegema, siis kooli lõpetades sa oled äkki üksi. Nüüdseks ma olen rahul, et ma saan teha, mida ma tahan. Mul on hästi palju õppejõude, kellelt ma saan küsida nõu. Ma arvan, et esimesel kursusel võiks küll rohkem olla sellist üldist õpet. See sõltub niivõrd inimesest. Heal juhul ühest või kahest inimesest saab peale lõpetamist midagi.

T: Milline õppejõud on sind tõesti mõjutanud või sinu mõtlemises mingeid muutusi esile kutsunud?

M: Kaido Ole loomulikult. Ta andis meile maalitunde, mis kestsid neli või viis tundi järjest. Need olid põhimõtteliselt juturingid, kus ta aina rääkis ja rääkis. Need vestlused panid mõtlema. Ta ei olnudki isegi niivõrd õppejõud, ta kujunes sõbraks. Lisaks oli Marko Mäetamm minu jaoks väga inspireeriv inimene.

Me oleme arutanud, et päris kurb on see, et viimasel ajal kurdetakse, et on hästi palju halbu näituseid, et kunst on arusaamatu nähtus ja see muutub siseringi mänguks. Võibolla tõesti. Ma arvan, et selliste arvamuste muutmiseks peaksid ka kunstnikud ise rohkem pingutama. Nad ei peaks lihtsalt illustreerima mingit olukorda või mõtet, mis eksisteerib hetkel. Sinna juurde võiks kuuluda ka lahendused.

Ma ise tunnen, et ma tahan veel rohkem ja rohkem infot igalt poolt. Seepärast ma tahaksingi minna veel magistrantuuri, Berliini, venitada oma õppeperioodi akadeemilite aastatega. Ma ei tunne, et ma oleksin päris valmis ise mingeid statemente välja käima. Mul kindlasti on oma seisukohad, aga ma tahaksin võimalikult palju veel omandada. Hetkel ma tunnen, et ma otsin. See on pikk protsess ja nii paljude kunstnike jaoks, ma arvan. Selles mõttes ei saagi kunagi rahul olla oma valmis tööga. Mis sa siis edasi teed?

T: Milline võiks olla sinu näituse väljapanek, kui see oleks hariduslik ilma hariduslik olemata? Kuna tasuta nõuandeid keegi kuulata ei taha, siis see hariduslik moment võiks olla nii varjatud, et sa ei saagi kohe sellest aru.

M: Mina mängiksin ikkagi selle peale välja, et see oleks võimalikult palju elamust pakkuv ja raputav. Ma arvan, et kui see väljapanek on piisavalt võimas, siis ta ongi hariduslik. Võimas tähendab siin seda, et sa tunned vaatajana, et sa oled igatpidi väiksem. Sa tajud, et midagi on veel. Seda ei pea oskama sõnadega kirjeldada. Ma vaatasin esimeste kursuste kaitsmisi, kus tudengid räägivad lahti, millega nad midagi sümboliseerivad. See on täiesti vale. Sa ei pea seda maali lahti seletama. Sa peaksid seda teistmoodi kirjeldama. Hariduslik seisnebki selles, et sa ei seleta täpselt kõike lahti, vaid sa näed ja mõtled ise. Kui ma oskaksin ennast verbaalses keeles nii hästi väljendada kui kunstis, siis ma oleksin tõenäoliselt kirjanik.

T: Milline sa kodanikuna oled? Mida tähendab kodanikuks olemine sinu kui kunstniku jaoks?

M: Ma ei ole sellele kunagi mõelnud. Ma ei ole kunagi tundnud vajadust selle peale mõelda. Ma teadlikult ei süübi näiteks poliitilistesse teemadesse, et mitte tekitada endale lisamõtteid. Ma olen siiamaani kuidagi välja nihverdanud ennast nendest asjadest. Pigem ma mõtlen oma mõtteid ja teen oma töid. Ma olen hästi palju mõelnud ka selle peale, et kuivõrd sa saad olla täiesti pühendunud kunstnik ja samal ajal olla pühendunud abikaasa ja ema. Mingi aeg mind väga häiris feministlik kunst. See on aga paratamatu, et kui sa oled naine ja sul on lapsed, et sa ei saagi tegeleda 100% kunstiga. Sa pead tegema valikuid. Ma vaatasin mingil hetkel statistikat eesti naiskunstnike kohta, siis 85% neist ei ole abielus... Praegusel hetkel ma tunnen, et see, mida ma teen on õige ja ma pean sellega edasi tegelema ja nii intensiivselt kui ma saan.