May 9, 2011

04.05.2011
Skype intervjuu,
INDREK GRIGOR (edaspidi I),
Tanel Rannala (edaspidi T) ja
Siiri Taimla (edaspidi S)
---


S: Mis on sinu arvates kunsti funktsioon lähtudes kaasaja situatsioonist?

I: Nauding. Mul peab hakkama kunstiteost kogedes hea. See käib nii kujutava kunsti, kirjanduse kui ka näiteks teaduse kohta.

S: Millised oleksid siis alternatiivid "heale", mida kunstiteost kogedes võiks tunda?

I: Halb teos ei tekita emotsiooni. Hea küll, ma tegelikult saan aru, mida te teada tahate. Sisuliselt lähtun ma väga konkreetselt Juri Lotmani kunsti kui sekundaarse modelleeriva süsteemi määratlusest. Kunst vahendab tegelikkust. Ja tal on sealjuures rida funktsionaalseid eripärasi, mis eristavad teda näiteks teadusest. Halb kunst ei suuda luua Lotmani poolt kirjeldatud tingliku reaalsuse efekti. Ehk konkreetsemalt parafraseerides, kui Puškin oleks halb, siis ei saaks tema väljamõeldise kohal pisraid valada. Kunst on üks tegelikkuse adumise ja struktureerimise viise. Ääremärkusena olgu mainitud, et suhtun Lotmani tedusliku ja kunstilise teksti erinevuste määratlusse mööndustega ja kutsuksin ka teisi tema tekste lugedes rohkem tähelepanu pöörama strukturaalsetele sarnasustele teaduse ja kunsti vahel, millele Lotman korduvalt viitab.

S: Küsiks siit edasi, millisena sa sellises olukorras näed publiku erinevaid rolle? Kas publik võiks olla ka looja rollis?

I: Sisuliselt on publik teost kogedes tõepoolest ka ise looja. Kunsti kogemuse tulemuseks on tegelikkus, mis on struktureeritud kunstilise teksti kaudu.

S: Kuivõrd oluliseks pead sa siin asjaolu, et kunstnik annaks publikule vabaduse olla isemõtleja, -analüüsija seda kunstiteost vaatajana luues?

I: Kunstilise teksti kui teksti iseloom tingib selle, et vaatajal on selle tõlgendamiseks väga suur vabadus. Ehk isegi kui autor tahaks, on tal kunstilise teksti kontekstis väga keeruline vaataja tõlgendus vabadust piiarata (näiteks teduslikus tekstis on selleks märksa tõhusamaid meetoteid).

Tanel Rannala (T): Millist väärtust sa tajud konkreetsele kunstnikule ja/ või kodanikule selles, kui ta käsitleb kunsti ja teadust strukturaalselt sarnasena?

I: See problemaatika huvitab mind ennekõike kui teadlast. Ehk tegemist on probleemiga, millel väljaspool akadeemia sambaid sisu ei ole. Või kui, siis täpselt nii palju, et on üldlevinud vastandus humanitaarteaduste kui millegi ebamäärase ja reaalteaduste kui väga konkreetsete probleemidega distsipliini vahel. Aga nende mõlema strukturaalsete sarnasuste adumine ja tunnistamine (mis mulle tundub, et paljudele reaalteadlastele endiselt üle jõu käib) aitaks seda vastandust ületada, millest sünniks kokkuvõttes kasu mõlemale distsipliinile.

Kunstnikud üldiselt aduvad intuitiivselt kunstilise teksti vabadust võrreldes rangemate diskursustega. Vahepeal väga suure populaarsuse omandanud nö. kunstniku dokumentaal lähtus just ideest, et žanri norme tundmata on võimalik luua uueväärtuseline sisu (mis vahest ka õnnestus, kuigi liiga tihti takerduti siiski püüdesse neist normidest kinni hoida ja tulemuseks oli lihtsalt väga halb film).

Või näiteks mu oma kogemus, kus EKA üliõpilased veensid mind analüüsima Kultuuriministeeriumit kui kunstilist teksti. Kusjuures analüüsi tulemuste vormistuse juures oli visuaalsel küljel väga oluline roll viisil, mis teadusliku teksti kontekstis ei oleks olnud mõeldav.

Ehk jah, kunstniku ja reavaataja jaoks on kunstilise ja teadusliku teksti strukturaalne sarnasus ebaolulised probleemid. Kuid kunstiteaduse seisukohalt on tegemist väga huvitava ja intrigeeriva küsimusega nii metodoloogia tasandil kui ka teaduse eneserefleksiivsel metatasandil.

Ja küsimus mis on kunsti funktsioon kuulub minu jaosk just kunstiTEADUSE valda.

S: Sinu poolt mainitud koostöö EKA tudengitega kõlab huvitavalt. Küsiksin siit edasi, milline on olnud seni sinu parim kunstikoostöö? Millised olid need eeldused, mis olid täidetud, et see koostöö toimiks ja oleks tõhus?

I: Ma arvan, et see EKA üliõpilastega (sisuliselt OÜ Visible Solutions ja JIM) koos tehtud analüüs oli siiani üks parimaid koostööprojekte üldse.

Asi on ka selles, et mul paraku puudub oluline koostöö võime. Ma olen harjunud omi projekte ise tegema. See on klassikaline humanitaarteadlase probleem. Istud kabinetis või tavapärasemal juhul raamatukogus ja kirjutad oma artiklit. Koostöö on siin lihtsalt väga keeruline ja distsipliini resursi vähesuse tõttu ka ebavajalik (ei ole vaja läbi viia lõputuid eksperimente).

Teine koostööprojekt, mida esile tuua, on maalikunstnike rühmituse Duul näitus "Duul 2010" galeriis Loop. Töötasin seal ennekõike kui tehnik. Ehk minu panus näituse komplekti oli galerii värvimine ja valgustuse paigutus ja kunstnikud töötasid ise oma asjadega. Mingi hetk olin väga mures, aga tulemuseks oli suurepärane näitus. Väga mõnusalt sujus ka asjaajamine galerist Laura Kuusega.

Siinkohal joonistub välja minu isiklik probleem, ma ei ole eriti koostöövõimeline ja ma ei ole suurem asi organisaator. Ehk olen püüdnud enesele sõnastada põhimõtte, et teen ainult alltöövõtte. Ehk EKA ja Duul 2010 olid pigem erandlikud projektid, mis siiki väga hästi lahenesid ennekõike kaasosaliste tahte tõttu teha, samas näiteks Artishoki biennaal 2010 on just selline projekt, mis tuli ise majja.

S: Tulles tagasi koostöö juurde kunstide ja teaduste vahel, mis kõlab põnevalt ja väljakutsuvalt. Osalesin just kunsti ja hariduse teemalisel konverentsil IDEElaboratoorium, kus Julia Marshall tõi välja 4 erinevat loomingulist strateegiat, mida kunstnikud oma loomingus kasutavad. Üks nendest oli vormimängud (formatting), mille puhul kunstnikud laenavad teistest distsipliinidest vormikeele, et oma ideid edastada. Siinkohal võiks rääkida ka tõsisemast koostööst teadlaste ja kunstnike vahel. Mismoodi ja millistel tasanditel see võiks sinu arvates toimuda? Kas sa oled märganud mõningaid huvitavaid uusi koostöövorme sellel alal? Kui olulisena sa näed sellise koostöö osa juba hariduses? Milles seisneb naudingu moment sellise kunsti-teaduse koostöötulemuste kogemisel?

T: Lõpetuseks küsiksin, milline on parim kunstiNAUDING, mille osaliseks oled saanud?

I: Ma arvan, et üks võimsaim kogemus on olnud Erik Alalooga "Drang nach Osten". Hästi üldistavalt võiks öelda, et postimpressionism teeb mul kah alati tuju heaks. Olen Tiina Abelile väga tänulik, et ta seda järjepanu Kumu programmi suudab sokutada. Ja teaduslikest tekstidest nt. Peet Lepiku "Universaalidest Juri Lotamini semiootika kontekstis". See on ilmselt kõige kaunim tekst, mida lugenud olen. Deleuze on aga ilmselt määratud olema mu elukestev kirg.


---
Indrek Grigor
vabakutseline kunstikriitik
Tartu Kunstnike Liidu galerist
---