5.05.2011,
Skype intervjuu,
RIHO KALL (edaspidi R),
Siiri Taimla (edaspidi S) ja
Tanel Rannala (edaspidi T)
---
T: Riho, kes sa oled? Kuidas ja kellena sa ennast määratled?
R: Ametlikus vallas määratlen ennast kunstiõpetaja ning laulude kirjutajana.
T: Ja mitteametlikus plaanis?
R: nonii,nonii...Mitteametlikus plaanis määratlen ennast intellektuaalsete huvidega noore inimesena.
S: Millist kunsti sa kaasajal väärtustad?
R: Kaasajal väärtustan kunsti, mis on olemuselt põhiliselt mažoorne ja mille taga seisab proff korraldus.
S: Palun täpsusta, mida sa mažoorse all silmas pead.
R: Mažoorne on rõõmsakõlaline. Selline kunst võib sisu poolest olla ka valus, aga sellisel juhul on kunstnik loonud teose sisse ka väljapääsu.
S: Kuidas sellise kunstiga kokkupuuted on? Näed sa seda enda ümber, Tartus, Tallinnas, mujal?
R: Näen õnneks ikka aeg-ajalt. Sellist kunsti, mida isiklikult väärtustan, leiab tõepoolest reeglina Tartus, Tallinnas või Pärnus, aga olen kohanud ka Viljandis ja Moostes. Olen näinud ka külades...
S: Millised ja kui olulised seosed on sinu jaoks kunstil ja haridusel?
R: Kunstil ja haridusel on tihe seos. Kunstikoolides pakutaval haridusel ja näitustel toodud kunstil on ka päris tihe seos. Muidugi pole tegelikkus veatu. Kunstiharidusega inimene võib minna oma mõtetega väga kaugele sellest pagasist, mis ta on autoriteetidelt saanud. Seosed haridustaustaga nõrgenevad. Tema järeltulijad ei pruugi enam tema loomingut osata seletada kunstiajaloo või muude teooriate kaudu.
S: Kas kunsti mõistmisel või vahetul kogemisel on oluline omada eelnevat kunstiharidust?
R: Kindlasti on vaja kunstiharidust. Just nii nagu eesti keele ja kirjanduse tunnid aitavad meil hiljem kirjandusteoseid lugeda, aitab ka kunstiõpetus koos kunstiajalooga kunsti lugeda.
T: Milline on sinu jaoks võrratu kunstiharidus, mida selles väärtustad? Mis on sinu jaoks kunstiharidusega tegelemine, mida selles väärtustad?
R: Võrratu kunstiharidus peab olema nagu mootor, mis aitab õpilasel tüürida sinna, kuhu saatus tema määrab. Kunstiharidusega tegelemine on minu jaoks igapäevatöö ja väljakutse. Kunstiharidusega tegelemine üldiselt aga võiks olla näiteks laste ette ülesannete ja kunstiürituste valiku serveerimine ja nende isiklike püüete refleksioon.
S: Kas sinu jaoks isiklikult on olemas ka seosed kunstihariduses töötamisel ja kunstnikuna toimimise vahel? millised need on?
R: Jah, ma arvan, et ma poleks saavutanud kunstiõpetaja staatust, kui ma enne seda poleks nii kõvasti kunsti teinud.
S: Kõvasti kunsti tegemine viis sind siis kunstiõpetaja ameti juurde. Millises seisukorras sa oled iseenda kui kunstnikuga praegu?
R: Olen ooterežiimis.
S: :)
R: :)
T: Aga mida sa ootad kunstnikult kui nähtuselt-fenomenilt, kunstitööga tegelevalt inimeselt.? (Ooterežiimil kunstnikuna)
R: Arvan, et Eesti kunstnik peaks tegema kas teisaldatavaid teoseid-teosteseeriaid, mida saab vajadusel osta või näitusi, mida saab siis tarbida pileti eest. Kunstnikuna tuleb olla sõltumatu. Selleks, et olla tõeliselt sõltumatu, peab omama enda isiklikku infrastruktuuri. Selle jaoks on järelikult vaja mõelda ka selle teisejärgulise, majandusliku süsteemi peale, muuta see süsteem reaalseks. Paljud on unustanud, et nad võiks teha näitusi ükskõik kus, mitte ainult galeriides.
S: Tegelikult tahaksin ma ikkagi väga teada, mis on pannud Riho Kalli ooterežiimile?
R: Ooterežiimile on mu pannud inkubatsioonifaas.
T: Üks pooleldi vestlusest inspireeritud luuletuselaadne:
"Vanakooli kunstnikud, nagu Romantiline Mina,
on selleks ideaalsed, et järjepanu ja katkestusteta
teha nii nagu seni on toiminud ja kuidas on tõhus olnud.
Tänapäeval aga loetakse Mind klassikaliseks kunstnikuks,
kuna olen ajahambale vastu pidanud lugupidamisväärne.
Uus kontekst ja ootused on tinginud uutmoodi rasvase rahulolu pealetungi
ning veelgi toimivamate ja tõhusamate süsteemide kasutuselevõtu."
S: Inkubatsioonifaas - kõlab huvitavalt. Mida see võiks tähendada?
R: Inkubatsioonifaas on loovuspsühholoogias mõiste selle ajavahemiku kohta, mil inimene veeretab veel mõtet oma teose jaoks.
T: Mis sul viimasegi kunstivõime ja -isu ära võtab?
R: Olen seda korra elus tundnud ja seepärast on mul võimalik sellele küsimusele vastata, kuigi ma loodan, et seda lõiku mu kolleegid ei loe, sest sellise väitega, nagu ma just ütlesin, tuleb ju väga ettevaatlik olla. Viimasegi kunstivõime ja -isu võtab ära hapuks läinud kultuurikorraldus.
T: Iseloomusta lühidalt hapuks läinud kultuurikorralduse tunnuseid? Milles see hapusus su meelest väljendub?
R: Stagneerunud kultuurikorralduse tunnus on see, et eluvaldkond (kujutav kunst) mis on taasiseseisvumisest saati leidnud rohkem ja rohkem tarbijaid maailmas, on mõttelaiskuse või piiratuse tõttu taandatud loovinimese eralõbuks.
S: Küsiksin nüüd natukene teise teema kohta - mis on sinu jaoks kõige olulisemad sõnumid-teadmised-oskused, mida sa tahaksid kaasa anda kunstikooli õpilasele, et ta liiguks edasi kunstnikuna või siis ka mittekunstnikuna?
R: Tahaksin, et mu õpilastel kujuneks välja isiklik seisukoht kunstitegemise suhtes. Tahaksin, et nad omandaksid kõik esmased teadmised ja oskused selle kohta, mida kunstiga teha saab.
T: Aga mida saab kunstiga/ kunstnikuna teha?
R: Proovi ja õpi seda, saad teada! ;)
S: Küsiksin veel lõpetuseks - kas sul on mingeid küsimusi peas, millele sa üritad praeguses kunstisituatsioonis vastuseid leida ja millised need oleks?
R: On. Need on järgmised: Kas saaks kuidagi nii, et 20ndates eluaastates eesti kaunishing ei lähe Eestist välismaale päriseks? Kas saaks ka nii, et kõik Eesti bändid endale ingliskeelset nime ei vali? Kas oleks võimalik, et paljud Eesti kunstitudengid ingliskeelse pealkirjaga näitusi ei tee? Kas saaks palun nii, et võimu ja kunsti suhete liini kõrval oleks meie kohalikus postmodernismi kunstis rohkem väärtustatud ka mininarratiivide ja dekonstruktsiooni liin?
T: Head küsimused!
R: Ma tänan, ma tänan!!! Kas intekas on nüüd siis lõppenud?
T: Kas sul viimane buss ka läheb? Magad koolis – homme ju jälle?
R: Oh, küll ma koju saan.
T: ...suuremas osas "sureme" me – üsna algelised kunstnikutüübid –
pärast korduvaid uuendusmeelseid(?) mitteväärtustamisi välja,
meist ei kujune kultuuriruumi elujõulisemaks ja tugevamaks muutjaid...
Selline pessimistlik-positiivne unemõtisklus ka veel!
---
Riho Kall
kunstiõpetaja ja laulude kirjutaja
Tartu Lastekunstikooli õpetaja
lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafika bakalaureuse ja kunstipedagoogika magistratuuri
---
