06.05.2011
Skype intervjuu,
RAUNO THOMAS MOSS (edaspidi R),
Siiri Taimla (edaspidi S) ja
Tanel Rannala (edaspidi T)
---
S: Alustuseks lühike kokkuvõte meie intervjuude sisust. - Oleme seni läbi viinud 14 intervjuud. Enamuse intervjuude läbivaks teemaks on olnud joonistamine, selle roll kaasaegses kunstis, lisaks kunstnike ettevalmistus ja kunstnikuna hakkamasaamine.
R: Ok. Saan aru. Hea teema.
S: Alustuseks küsiksin, kuidas on üles ehitatud teie joonistamistunnid Tartu Ülikooli maalioskakonnas? Millised on sihid kolme bakalaureuse aasta jooksul, magistratuuris?
R: Põhiline rõhk joonistamise õppimisele on siiski vaid kaks aastat, I ja II kursusel. Kolmandaks kursuseks peaks tudeng nö juba oskama tajuda erinevaid meediume ja oskama valida nende vahel. Hetkel annab kolmandal kursusel joonistamist dots. Anne Parmasto, mis on rõhuasetusega söe-joonistusel ja grupi-kompositsioonil. Üldine ülesehitus on siiski selline mis püüab arvestada seda, et meil võib olla tudengeid, kes pole saanud varasemat kunstiharidust... seega joonistamise tase on esimetsel kursustel väga ebavõrdne.
S: Milline on osakaal tehniliste ja sisuliste teemapüstituste vahel?
R: Saan siinkohal rääkida vaid enda eest... et kuigi püüan ülesandeid püstitada ja kirjeldada seostades sisu ja vormi, siis kogu mu õpetamise praktika baseerub ja taandub küll paljuski nö vaid tehnika õpetamisele... Kardan pidevalt, et tudengid ei hooma, kuivõrd nende joon, käsitluslaad... misiganes vormis see esineb, esitab juba midagi sisust. Ma õpetan nii esimest kui teist kursust. Üldiselt esitan palju just tehnilist ülesehitust ja rõhuasetus minu poolt on pliiatsi käsitlemine, tonaal-joonistuse haldamine.
S: Tonaaljoonistuse all mõtled sa valguse-varju võtteid, mitmetasandilisi pindu, hariliku valdamine? - Kas ma sain õigesti aru?
R: Jah, põhimõtteliselt kindlasti. Tonaaljoonistus on printsiibilt see, kuhu joonistus jõudis akadeemiates 19. sajandi lõpuks. Sealses süsteemis oli see loomulik etapp astumaks edasi värvi problemaatikasse. St et joonistus peaks maalija valmistama ette maali õpinguteks... et kunstnik oleks läbinud probleemid, mis tulenevad hele-tumedusest ja võiks seejärel keskenduda värvile. Sa pead nö oskama näha maailma esmalt must-valges, et sellele hiljem lisada värvi... märgata üldse värvi.
S: Kas joonistuse õpe on teie koolis fokusseeritud põhiliselt maalimise ettevalmistuseks? Kas maal on omaette eesmärk, mille nö teenistuses on ka kõik teised ained?
R: Rõhutan, et räägin enda eest ennekõike.... aga jah... olen õppejõuna kujundanud oma aineid nii, et joonistus, anatoomia jne toetaksid ennekõike maali. Maaliosakonnana on maal meediumina meie eesmärk.
S: Millise ettevalmistuse sinu arvates peaks tudeng saama, et peale lõpetamist iseseisva kunstnikuna jätkata? Millised on need kõige olulisemad eeldused, mille arendamisele kool saaks kaasa aidata?
R: Argh... see on küsimus didaktika kohta tegelikult... ! :) Vastus võib tulla suht paraadne... nagu ikka... peaks tudeng oskama aru saada oma kohast hetke situatsioonis... oskama olla kunstnik ja samas end ka müüa... ühesõnaga olla nii kultiveeritud, et tal on olemas tehniline ja vaimne baas enesekehtestamiseks... mulle tundub,et juba see on hea, kui kool arenguks võimaluse annab... ja seda ei lämmata.
Ma võin öelda omalt-poolt, et joonistusega on eesti kunstihariduses asjad totaalselt perses. Ja ma kordan kajana oma õpetajaid oma 20 aastat tagasi...
S: Kuidas sulle tundub, kuidas maaliosakonna lõpetajad oma iseseisva kunstnikutee jätkamisega hakkama saavad? tean ühte väga head Kunstiakadeemia õppejõudu, kelle üks argument õpetajatöö loobumise kasuks oli see, et ta ei suuda enam tudengeid nö petta illusiooniga kunstnikuelu võimalikkusest. Ehk siis jõuame küsimuseni - kuidas on võimalik kunstnikuna Eestis elada?
R: Hmm... sul on väga hea küsimus, mille üle olen ise palju-palju mõelnud. Mul on kogemus muude osakondade ja instituutidega... ülikoolis... ja kuigi erialavalik siiski mõjutab... siis ikkagi statistiliselt pole pilt üldse halb. Keskmiselt üks viiest... erialal võiks jätkata... või isegi vähem...
S: Kõlab kuidagi tragikoomiliselt.
R: Selline on elu... Jah, kõlab... aga just seda aspekti õpetas mulle Juta Keevallik... väga karmil ja otsekohesel moel... mida ma austan seniajani enam. Ta tõi välja julma statistika, kui me samal teemal rääkisime. ...ja ärme hoiame alal illusiooni, et kõigist arstitudengitest saavad arstid. ...ja kui KUI! kallid on nende õpingud.
S: Aga ikkagi, kuidas on võimalik kunstnikuna Eestis elada? Milline oleks Rauno Thomas Mossi retsept?
R: Mul pole enam muud retsepti, kui et saatke kõik, kogu värk pohhuj... vabandust... aga just nii... Eestis pole kunstikriitikuid, pole piisavalt kunstiteadlasi, pole konteksti, milles nad sündida saaks, pole keskklassi, kes saaks mõjutada piisavalt kunstiturgu... kõrgklassi pole siin olnud oma viimased 200 aastat (kui siiski). ... Ühesõnaga see on mäng, mida pole olemas... ja kui pole mängu, pole reegleid... siis pole ka midagi kaotada... lihtsalt ei ole... ja saa ise selles kõrbes hakkama.
...ahjaa... pole ka piisaalt kunstnikke... st... ma tahan kirjeldada kogu seda protsessi teatud ühisusena... ringlusena... ühest tuletub teine. Ma ootan et ka kunstnikes ilmneks teatav julgus ja julmus... et ennast kehtestada... Siinkohal loen ilmselgelt loengut endale...
S: Millist julgust-julmust sa silmas pead? Mida sa saaksid teha?
R: ...hmm... ma tahaks seda, et näiteks minu puhul... see kes astub saali ... mis-iganes ruumi, minu näitust vaatama, mõistaks, et see on niivõrd kummaline siinses kontekstis, et ta ei saa sellest aru... absoluutselt... see kõlab ilmselt hullumeelselt, aga minu jaoks on selles hullumeelses maailmas see lootust-andev märk, et tulevikus võidakse minust aru saada... aga seda ei tohi mõista nii, et ma tähtsustangi vaid nö reaktsiooni kui eesmärki... ma ootan endalt ja teistelt kaas-kunstnikelt lõpuni minemist... enda põletamist... läbi-elamist... mingilgi tasandil.
Minu jaoks on see isegi masendav, kuidas tegelik kunstiajalugu ennast loob... Parimatest parimad, kust jäävad välja sageli veel parimad... kes kõik on ennast tapnud selle nimel, mida nad teevad.
S: Sa tahad, et vaataja saaks aru, et ta ei saa sinu kunstist absoluutselt aru? Kas ma sain õieti aru?
R: Well... minu, kui kunstniku puhul... olen ma ilmselt alati tahtnud tekitada õõva ja kahtlust... et isegi näiliselt turvalise ja tuntud vormi all hiilib midagi muud... sestap ka minu realismi-ihalus.
...sest mina olen veel see, kes sai kolm korda rohkem joonistamist oma kunstihariduses kui keegi teine praegu... ja ma ikka tunnen, et see oli vähe... sest see oligi vähem kui 50ndatel (mitte et see oleks eriline näitaja).
S: Millest tuleb see soov tekitada vaatajas teadmist, et turvalise all hiilib midagi muud? Millest selline sõnum?
R: ...ilmselt see on minu lähenemine modernsele kunstiparadigmale. ...et kõik on näilisus, ...muutuv oma tähenduses, tabamatu... isegi dokumenteerimatu... absurdne... ja samas nii... aktsepteeritud. Ja just maal annab mulle selle võimaluse seda läbi mängida.
S: Küsiksin siit edasi, kui oluline on sinu arvates kunstniku suhe oma vaatajaga? Kas ja kuidas ta peaks oma vaatajat tajuma? Kas ta suhtleb temaga oma loomingus? Kas neil on suhe?
R: Ma arvan et on.... samas võiks ka üldse mitte olla... aga et mitte muuta oma mõtet ja juttu absurdiks, valin ma pigem arvamuse, et kunstnikul on paratamatu suhe oma vaatajaga... vastutus sealjuures ka (mida iganes see veel tähendab)... ning veel hullem... millele mina sageli mõtlen, on see, et kuidas vaatab mu maali inimene 50... 100... 500 aasta pärast? Jah, ma olen nii ülbe, et mõtlen sellele alati... ja maalin kandes seda mõtet kui vastutust ja samas julgustust oma hinges. Nii, et mul on oma suhe oma nö laste-laste-lastega... (kujutan ette kuidaas keegi selle jutu peale oksendab...).
S: Vahemärkusena - täna peatus tramm number 2 just hetkel kui trammipeatuses olev mees sujuvalt ja vabalt kollast vedelikku autoteele oksendas
R: :D ...äkk
...ja mina olin täna mees kes biomeedikumis laipa keeras... ja mul polnud enam peale 5 aastat praktikat mitte mingit emotsiooni seda värki katsuda... hmm... ebainimlikkus... ruudus.
S: ok, tuleme joonistuse juurde tagasi... Mille põhjal sa siis arvad, nagu sa enne väljendasid, et joonistusharidus on perses? Kas ja millest me sel juhul ilma jääme?
R: Alustaksin viimasest... me jääme ilma hulgast inimestest, kes oleksid võimelised olema praktiliselt ühiskonnale kasulikud... kujundamaks selle visuaalset keelt. See on kompleksne probleem... sest joonistus... ükskõik kuivõrd loominugliselt me sellesse suhtuksime, on ideoloogiline nägemus... see kannab oma kunstninägemust. Sellel on alati, peale renessanssi, oma, tähendus... kunstis... ja elus.
S: Mida sa mõtled joonistuse ideoloogilise nägemuse all?
R: Joonistus on keeruline nähtus... ja ideoloogiline... mina kasutan semiootilises tähenduses seda mõistet, mis pärineb 18 saj. revolutsiooniliselt Prantusmaalt, mida kasutab Marx ja mis kujuneb seejärel ümber meie jaoks kasutatavaks mõisteks. Joonistus kui meedium ja tehnika avaldab endast hulga rohkemat, kui seda tavaliselt arvatakse... või tabatakse. Vähemalt argivaataja... kes vaevu üldse midagi näeb... (Kes oleks argi-vaataja? Väga nõme ja segane mõiste!)
Joon, vormikäsitlus, tonaalsus... seal on hulk kompositsioonilisi mõisteid, mis kõik, muudavad joonistuse nö ideoloogiliseks... mingit ideed kandvaks....
S: Olemaks kindel, et meil siin üksteise mõistmine on - palun too mõned näited erinevatest ideoloogilistest joonistustest.
R: Ok.... vaatame näiteks vaid.. ja ainult vaid 19. sajandi jooksul Peterburi akadeemi nö akadeemilist joonistust. Mulle meeldib see näide, sest me võtame seda kui ühte massiivi... aga see pole nii. Seda nö Massiivi läbivad mitmed erinevad mõjutused... mis lõpuks pole ideoloogias üldse nii homogeenselt akadeemilised. 1800 algus erineb väga selle sajandi keskpaigast... figuurikäsitlus on küll nö realistlik, kuid lähenemine on totaalselt erinev, kaasaarvatud joon, millega harjutus teostatud... tuleb 19.saj lõpp oma eriti tugeva ja kinnise akademismiga... näeme taas, kuidas muutub nö seesama joonistuslaad... kuni näiteks II maailmasõjani, kus isegi juba Leningradis on joon nö impressionistlikum... kusjuures see kõik peegeldab teatud muutusi väärtushinnangutes ehk ideoloogiates... Ideoloogia pole ju muud kui midagi, mis tähistab meie väärtusi. Manuaalne töö... sh maal... väljendab seda.
S: Siit jõuame tänapäeva ja küsimuseni, kas tänapäevane joonistuskunstiharidus ei vasta mitte tänasele ideoloogiale?
R: Jah... see on sul väga hea point.... seda ei öelnud mina... arghh... võin hiljem tuletada meelde kes seda ütles... aga et iga ajastu saab need kunstnikud, keda ta väärib. ...ja selle kunsti mida ta väärib.
S: Kui see väide paika peab, siis millest sa räägid, kui ütled et joonistusharidus on totaalses jamas?
R: Minu nägemus-kogemus on see, et kuni ministeeriumi tasandini ei saa mitte ükski kodanik enam aru, mida tähenab joonistamine ja selle oskamine, sest keegi neist endist ei oska midagi joonistada. Seega on väga hea tõmmata juba viimased 40 aastat pidevalt tagasi joonstustundide arvu...
S: Siit tahakski jõuda küsimuseni, et kas sulle ei tundu, et puudub mingigi süsteemne joonistusharidust käsitlev dialoog, mõttevahetus, süsteemne ja kaasatud uurimine, jagamine, alustuseks Eesti kunstiväljal?
R: Ohjaaa... aga kui pole dialoogi nö püha maali tasandilgi... siis mis dialoogi saaks olla joonistamise probleemistikus?
S: Räägib tõenäoliselt maaliprohvet. aga ma arvan, et saab küll. Kui rääkida suuremast julmusest-julgusest, siis siinkohal tunnen ka ennast süüdi-vastutavana. Ka minu arvates on olukord joonistushariduses väga jama. Dialoog puudub absoluutselt. Pole seda vormigi, milles neid mõttevahetusi läbi viia. Ja millegi pärast on tohutu skeptitsism ja hirm oma mõtete jagamise osas ja teiste aktsepteerimises. Lihtsalt uskumatu situatsioon ja nii see on. Kui joonistajad kokku saavad räägitakse sellest, kuidas head lõhe valmistada või paremat korterit saada.
R: Oi... see puudutaks paljuski väga laialdisi väärtushinnanguid ühiskonnas... ma arvan et meie ministrid ja muud ametnikud ei saa aru, kui palju joonistus on alustasandiks kõigele muule.
R: Well... Siiri... sest joonistuses vähemalt minu jaoks valitsevad ka kaks maailma... nö tehniline (kr keelest) ja nö vaimne/contemporary mida aetakse sassi... kusjuures, seda ei tohiks intelligentsete inimeste puhul juhtuda.... sry! Sest mõlemad toetavad ja väljendavad nö teineteist.
Loomulikult... tahavad ka kunstnikud saada head krunti... mere ääres... kus röstida ultimo head ahvenat... mina piirdun seni sellega kui mu sõbrad mind külla kutsuvad ja ma tunnen ennast väga hea kunstnikuna siis. ...
S: Täpsusta palun, mida sa mõtlesid selle probleemi all, et tehniline ja vaimne/contemporary joonistuse pool segi aetakse?
R: Ilmselt olen väga 19. sajandist... aga contemporary... on minu jaoks paljuski disain... isegi heas mõistes, kui see on hästi tehtud... aga disain... ja tunnustan, et kunstis on alati peidus oma osa disaini. Sestab siit see eristus... kusjuures... ma vaatan ise, et ma nimetan selle tehnilise (tuletades kreeka keelest) ja siis nö oponeerin selle ülevoolava "vaimsusega"... mille nimetan contemporary... sest nii või teisiti see seda ka on. Probleem on selles, kui üks osapooltest liiga suure hääle saab... hetkel ehk nö vaimne pool. ... kus mateeria muutub sekundaarseks...
T: Tänapäeval räägitakse juhtimise-, õpetamise-, käitumise-, istumise-astumise jm disainidest; siis ju kukepea, et kunstil disainitunnused... lihtsalt vahemärkuseks. Tunnetan, kuidas asjad-nähtused-protsessid muutuvad metafoorideks.,ka meie vestluses.
R: Jup... pean neid asju silmas... sest seda teeb ka maal... Metafoorid ilmutavad, et järelikult me juba mõtleme selles keeles... Seda enam... kui tahate paremat elu... siis ärge ülbitsege nende nõmedate kunstnikega niipalju! Ja õppige ise ka elama... õppige empaatiat... ütleks ma nii paljudele... ministeeriumis... või... linnavalitsuses... sest tavaliselt on vahepealsed tulbad kõige ohtlikumad ja hullemad nagu alati. :).
T: Ja kuna me oleme ise ka mingisugused tähenduslikud metafoorid, kes kasutavad metafoorseid mõisteid metafooridena, siis peaksimegi konstruktiivsuse huvides fookuse panema mõistetest ühtmoodi (sarnaselt) arusaamisele? Ja kui mõisted on selgemad..., siis saaksime rääkida kuidas olukord on, et oleks üldse võimalik soovitud olukorda ette kujutada?
R: Peale tänast postimeest... jumal hoia... jumal st tänatud, et minu pintsli hoidmine ei sõltu ministrist... ega poliitilisest seisust...
---
Rauno Thomas Moss
kunstnik
Tartu Ülikooli maalikunsti õppetooli joonistamise, plastilise anatoomia ja üldkompositsiooni assistent
---
Skype intervjuu,
RAUNO THOMAS MOSS (edaspidi R),
Siiri Taimla (edaspidi S) ja
Tanel Rannala (edaspidi T)
---
S: Alustuseks lühike kokkuvõte meie intervjuude sisust. - Oleme seni läbi viinud 14 intervjuud. Enamuse intervjuude läbivaks teemaks on olnud joonistamine, selle roll kaasaegses kunstis, lisaks kunstnike ettevalmistus ja kunstnikuna hakkamasaamine.
R: Ok. Saan aru. Hea teema.
S: Alustuseks küsiksin, kuidas on üles ehitatud teie joonistamistunnid Tartu Ülikooli maalioskakonnas? Millised on sihid kolme bakalaureuse aasta jooksul, magistratuuris?
R: Põhiline rõhk joonistamise õppimisele on siiski vaid kaks aastat, I ja II kursusel. Kolmandaks kursuseks peaks tudeng nö juba oskama tajuda erinevaid meediume ja oskama valida nende vahel. Hetkel annab kolmandal kursusel joonistamist dots. Anne Parmasto, mis on rõhuasetusega söe-joonistusel ja grupi-kompositsioonil. Üldine ülesehitus on siiski selline mis püüab arvestada seda, et meil võib olla tudengeid, kes pole saanud varasemat kunstiharidust... seega joonistamise tase on esimetsel kursustel väga ebavõrdne.
S: Milline on osakaal tehniliste ja sisuliste teemapüstituste vahel?
R: Saan siinkohal rääkida vaid enda eest... et kuigi püüan ülesandeid püstitada ja kirjeldada seostades sisu ja vormi, siis kogu mu õpetamise praktika baseerub ja taandub küll paljuski nö vaid tehnika õpetamisele... Kardan pidevalt, et tudengid ei hooma, kuivõrd nende joon, käsitluslaad... misiganes vormis see esineb, esitab juba midagi sisust. Ma õpetan nii esimest kui teist kursust. Üldiselt esitan palju just tehnilist ülesehitust ja rõhuasetus minu poolt on pliiatsi käsitlemine, tonaal-joonistuse haldamine.
S: Tonaaljoonistuse all mõtled sa valguse-varju võtteid, mitmetasandilisi pindu, hariliku valdamine? - Kas ma sain õigesti aru?
R: Jah, põhimõtteliselt kindlasti. Tonaaljoonistus on printsiibilt see, kuhu joonistus jõudis akadeemiates 19. sajandi lõpuks. Sealses süsteemis oli see loomulik etapp astumaks edasi värvi problemaatikasse. St et joonistus peaks maalija valmistama ette maali õpinguteks... et kunstnik oleks läbinud probleemid, mis tulenevad hele-tumedusest ja võiks seejärel keskenduda värvile. Sa pead nö oskama näha maailma esmalt must-valges, et sellele hiljem lisada värvi... märgata üldse värvi.
S: Kas joonistuse õpe on teie koolis fokusseeritud põhiliselt maalimise ettevalmistuseks? Kas maal on omaette eesmärk, mille nö teenistuses on ka kõik teised ained?
R: Rõhutan, et räägin enda eest ennekõike.... aga jah... olen õppejõuna kujundanud oma aineid nii, et joonistus, anatoomia jne toetaksid ennekõike maali. Maaliosakonnana on maal meediumina meie eesmärk.
S: Millise ettevalmistuse sinu arvates peaks tudeng saama, et peale lõpetamist iseseisva kunstnikuna jätkata? Millised on need kõige olulisemad eeldused, mille arendamisele kool saaks kaasa aidata?
R: Argh... see on küsimus didaktika kohta tegelikult... ! :) Vastus võib tulla suht paraadne... nagu ikka... peaks tudeng oskama aru saada oma kohast hetke situatsioonis... oskama olla kunstnik ja samas end ka müüa... ühesõnaga olla nii kultiveeritud, et tal on olemas tehniline ja vaimne baas enesekehtestamiseks... mulle tundub,et juba see on hea, kui kool arenguks võimaluse annab... ja seda ei lämmata.
Ma võin öelda omalt-poolt, et joonistusega on eesti kunstihariduses asjad totaalselt perses. Ja ma kordan kajana oma õpetajaid oma 20 aastat tagasi...
S: Kuidas sulle tundub, kuidas maaliosakonna lõpetajad oma iseseisva kunstnikutee jätkamisega hakkama saavad? tean ühte väga head Kunstiakadeemia õppejõudu, kelle üks argument õpetajatöö loobumise kasuks oli see, et ta ei suuda enam tudengeid nö petta illusiooniga kunstnikuelu võimalikkusest. Ehk siis jõuame küsimuseni - kuidas on võimalik kunstnikuna Eestis elada?
R: Hmm... sul on väga hea küsimus, mille üle olen ise palju-palju mõelnud. Mul on kogemus muude osakondade ja instituutidega... ülikoolis... ja kuigi erialavalik siiski mõjutab... siis ikkagi statistiliselt pole pilt üldse halb. Keskmiselt üks viiest... erialal võiks jätkata... või isegi vähem...
S: Kõlab kuidagi tragikoomiliselt.
R: Selline on elu... Jah, kõlab... aga just seda aspekti õpetas mulle Juta Keevallik... väga karmil ja otsekohesel moel... mida ma austan seniajani enam. Ta tõi välja julma statistika, kui me samal teemal rääkisime. ...ja ärme hoiame alal illusiooni, et kõigist arstitudengitest saavad arstid. ...ja kui KUI! kallid on nende õpingud.
S: Aga ikkagi, kuidas on võimalik kunstnikuna Eestis elada? Milline oleks Rauno Thomas Mossi retsept?
R: Mul pole enam muud retsepti, kui et saatke kõik, kogu värk pohhuj... vabandust... aga just nii... Eestis pole kunstikriitikuid, pole piisavalt kunstiteadlasi, pole konteksti, milles nad sündida saaks, pole keskklassi, kes saaks mõjutada piisavalt kunstiturgu... kõrgklassi pole siin olnud oma viimased 200 aastat (kui siiski). ... Ühesõnaga see on mäng, mida pole olemas... ja kui pole mängu, pole reegleid... siis pole ka midagi kaotada... lihtsalt ei ole... ja saa ise selles kõrbes hakkama.
...ahjaa... pole ka piisaalt kunstnikke... st... ma tahan kirjeldada kogu seda protsessi teatud ühisusena... ringlusena... ühest tuletub teine. Ma ootan et ka kunstnikes ilmneks teatav julgus ja julmus... et ennast kehtestada... Siinkohal loen ilmselgelt loengut endale...
S: Millist julgust-julmust sa silmas pead? Mida sa saaksid teha?
R: ...hmm... ma tahaks seda, et näiteks minu puhul... see kes astub saali ... mis-iganes ruumi, minu näitust vaatama, mõistaks, et see on niivõrd kummaline siinses kontekstis, et ta ei saa sellest aru... absoluutselt... see kõlab ilmselt hullumeelselt, aga minu jaoks on selles hullumeelses maailmas see lootust-andev märk, et tulevikus võidakse minust aru saada... aga seda ei tohi mõista nii, et ma tähtsustangi vaid nö reaktsiooni kui eesmärki... ma ootan endalt ja teistelt kaas-kunstnikelt lõpuni minemist... enda põletamist... läbi-elamist... mingilgi tasandil.
Minu jaoks on see isegi masendav, kuidas tegelik kunstiajalugu ennast loob... Parimatest parimad, kust jäävad välja sageli veel parimad... kes kõik on ennast tapnud selle nimel, mida nad teevad.
S: Sa tahad, et vaataja saaks aru, et ta ei saa sinu kunstist absoluutselt aru? Kas ma sain õieti aru?
R: Well... minu, kui kunstniku puhul... olen ma ilmselt alati tahtnud tekitada õõva ja kahtlust... et isegi näiliselt turvalise ja tuntud vormi all hiilib midagi muud... sestap ka minu realismi-ihalus.
...sest mina olen veel see, kes sai kolm korda rohkem joonistamist oma kunstihariduses kui keegi teine praegu... ja ma ikka tunnen, et see oli vähe... sest see oligi vähem kui 50ndatel (mitte et see oleks eriline näitaja).
S: Millest tuleb see soov tekitada vaatajas teadmist, et turvalise all hiilib midagi muud? Millest selline sõnum?
R: ...ilmselt see on minu lähenemine modernsele kunstiparadigmale. ...et kõik on näilisus, ...muutuv oma tähenduses, tabamatu... isegi dokumenteerimatu... absurdne... ja samas nii... aktsepteeritud. Ja just maal annab mulle selle võimaluse seda läbi mängida.
S: Küsiksin siit edasi, kui oluline on sinu arvates kunstniku suhe oma vaatajaga? Kas ja kuidas ta peaks oma vaatajat tajuma? Kas ta suhtleb temaga oma loomingus? Kas neil on suhe?
R: Ma arvan et on.... samas võiks ka üldse mitte olla... aga et mitte muuta oma mõtet ja juttu absurdiks, valin ma pigem arvamuse, et kunstnikul on paratamatu suhe oma vaatajaga... vastutus sealjuures ka (mida iganes see veel tähendab)... ning veel hullem... millele mina sageli mõtlen, on see, et kuidas vaatab mu maali inimene 50... 100... 500 aasta pärast? Jah, ma olen nii ülbe, et mõtlen sellele alati... ja maalin kandes seda mõtet kui vastutust ja samas julgustust oma hinges. Nii, et mul on oma suhe oma nö laste-laste-lastega... (kujutan ette kuidaas keegi selle jutu peale oksendab...).
S: Vahemärkusena - täna peatus tramm number 2 just hetkel kui trammipeatuses olev mees sujuvalt ja vabalt kollast vedelikku autoteele oksendas
R: :D ...äkk
...ja mina olin täna mees kes biomeedikumis laipa keeras... ja mul polnud enam peale 5 aastat praktikat mitte mingit emotsiooni seda värki katsuda... hmm... ebainimlikkus... ruudus.
S: ok, tuleme joonistuse juurde tagasi... Mille põhjal sa siis arvad, nagu sa enne väljendasid, et joonistusharidus on perses? Kas ja millest me sel juhul ilma jääme?
R: Alustaksin viimasest... me jääme ilma hulgast inimestest, kes oleksid võimelised olema praktiliselt ühiskonnale kasulikud... kujundamaks selle visuaalset keelt. See on kompleksne probleem... sest joonistus... ükskõik kuivõrd loominugliselt me sellesse suhtuksime, on ideoloogiline nägemus... see kannab oma kunstninägemust. Sellel on alati, peale renessanssi, oma, tähendus... kunstis... ja elus.
S: Mida sa mõtled joonistuse ideoloogilise nägemuse all?
R: Joonistus on keeruline nähtus... ja ideoloogiline... mina kasutan semiootilises tähenduses seda mõistet, mis pärineb 18 saj. revolutsiooniliselt Prantusmaalt, mida kasutab Marx ja mis kujuneb seejärel ümber meie jaoks kasutatavaks mõisteks. Joonistus kui meedium ja tehnika avaldab endast hulga rohkemat, kui seda tavaliselt arvatakse... või tabatakse. Vähemalt argivaataja... kes vaevu üldse midagi näeb... (Kes oleks argi-vaataja? Väga nõme ja segane mõiste!)
Joon, vormikäsitlus, tonaalsus... seal on hulk kompositsioonilisi mõisteid, mis kõik, muudavad joonistuse nö ideoloogiliseks... mingit ideed kandvaks....
S: Olemaks kindel, et meil siin üksteise mõistmine on - palun too mõned näited erinevatest ideoloogilistest joonistustest.
R: Ok.... vaatame näiteks vaid.. ja ainult vaid 19. sajandi jooksul Peterburi akadeemi nö akadeemilist joonistust. Mulle meeldib see näide, sest me võtame seda kui ühte massiivi... aga see pole nii. Seda nö Massiivi läbivad mitmed erinevad mõjutused... mis lõpuks pole ideoloogias üldse nii homogeenselt akadeemilised. 1800 algus erineb väga selle sajandi keskpaigast... figuurikäsitlus on küll nö realistlik, kuid lähenemine on totaalselt erinev, kaasaarvatud joon, millega harjutus teostatud... tuleb 19.saj lõpp oma eriti tugeva ja kinnise akademismiga... näeme taas, kuidas muutub nö seesama joonistuslaad... kuni näiteks II maailmasõjani, kus isegi juba Leningradis on joon nö impressionistlikum... kusjuures see kõik peegeldab teatud muutusi väärtushinnangutes ehk ideoloogiates... Ideoloogia pole ju muud kui midagi, mis tähistab meie väärtusi. Manuaalne töö... sh maal... väljendab seda.
S: Siit jõuame tänapäeva ja küsimuseni, kas tänapäevane joonistuskunstiharidus ei vasta mitte tänasele ideoloogiale?
R: Jah... see on sul väga hea point.... seda ei öelnud mina... arghh... võin hiljem tuletada meelde kes seda ütles... aga et iga ajastu saab need kunstnikud, keda ta väärib. ...ja selle kunsti mida ta väärib.
S: Kui see väide paika peab, siis millest sa räägid, kui ütled et joonistusharidus on totaalses jamas?
R: Minu nägemus-kogemus on see, et kuni ministeeriumi tasandini ei saa mitte ükski kodanik enam aru, mida tähenab joonistamine ja selle oskamine, sest keegi neist endist ei oska midagi joonistada. Seega on väga hea tõmmata juba viimased 40 aastat pidevalt tagasi joonstustundide arvu...
S: Siit tahakski jõuda küsimuseni, et kas sulle ei tundu, et puudub mingigi süsteemne joonistusharidust käsitlev dialoog, mõttevahetus, süsteemne ja kaasatud uurimine, jagamine, alustuseks Eesti kunstiväljal?
R: Ohjaaa... aga kui pole dialoogi nö püha maali tasandilgi... siis mis dialoogi saaks olla joonistamise probleemistikus?
S: Räägib tõenäoliselt maaliprohvet. aga ma arvan, et saab küll. Kui rääkida suuremast julmusest-julgusest, siis siinkohal tunnen ka ennast süüdi-vastutavana. Ka minu arvates on olukord joonistushariduses väga jama. Dialoog puudub absoluutselt. Pole seda vormigi, milles neid mõttevahetusi läbi viia. Ja millegi pärast on tohutu skeptitsism ja hirm oma mõtete jagamise osas ja teiste aktsepteerimises. Lihtsalt uskumatu situatsioon ja nii see on. Kui joonistajad kokku saavad räägitakse sellest, kuidas head lõhe valmistada või paremat korterit saada.
R: Oi... see puudutaks paljuski väga laialdisi väärtushinnanguid ühiskonnas... ma arvan et meie ministrid ja muud ametnikud ei saa aru, kui palju joonistus on alustasandiks kõigele muule.
R: Well... Siiri... sest joonistuses vähemalt minu jaoks valitsevad ka kaks maailma... nö tehniline (kr keelest) ja nö vaimne/contemporary mida aetakse sassi... kusjuures, seda ei tohiks intelligentsete inimeste puhul juhtuda.... sry! Sest mõlemad toetavad ja väljendavad nö teineteist.
Loomulikult... tahavad ka kunstnikud saada head krunti... mere ääres... kus röstida ultimo head ahvenat... mina piirdun seni sellega kui mu sõbrad mind külla kutsuvad ja ma tunnen ennast väga hea kunstnikuna siis. ...
S: Täpsusta palun, mida sa mõtlesid selle probleemi all, et tehniline ja vaimne/contemporary joonistuse pool segi aetakse?
R: Ilmselt olen väga 19. sajandist... aga contemporary... on minu jaoks paljuski disain... isegi heas mõistes, kui see on hästi tehtud... aga disain... ja tunnustan, et kunstis on alati peidus oma osa disaini. Sestab siit see eristus... kusjuures... ma vaatan ise, et ma nimetan selle tehnilise (tuletades kreeka keelest) ja siis nö oponeerin selle ülevoolava "vaimsusega"... mille nimetan contemporary... sest nii või teisiti see seda ka on. Probleem on selles, kui üks osapooltest liiga suure hääle saab... hetkel ehk nö vaimne pool. ... kus mateeria muutub sekundaarseks...
T: Tänapäeval räägitakse juhtimise-, õpetamise-, käitumise-, istumise-astumise jm disainidest; siis ju kukepea, et kunstil disainitunnused... lihtsalt vahemärkuseks. Tunnetan, kuidas asjad-nähtused-protsessid muutuvad metafoorideks.,ka meie vestluses.
R: Jup... pean neid asju silmas... sest seda teeb ka maal... Metafoorid ilmutavad, et järelikult me juba mõtleme selles keeles... Seda enam... kui tahate paremat elu... siis ärge ülbitsege nende nõmedate kunstnikega niipalju! Ja õppige ise ka elama... õppige empaatiat... ütleks ma nii paljudele... ministeeriumis... või... linnavalitsuses... sest tavaliselt on vahepealsed tulbad kõige ohtlikumad ja hullemad nagu alati. :).
T: Ja kuna me oleme ise ka mingisugused tähenduslikud metafoorid, kes kasutavad metafoorseid mõisteid metafooridena, siis peaksimegi konstruktiivsuse huvides fookuse panema mõistetest ühtmoodi (sarnaselt) arusaamisele? Ja kui mõisted on selgemad..., siis saaksime rääkida kuidas olukord on, et oleks üldse võimalik soovitud olukorda ette kujutada?
R: Peale tänast postimeest... jumal hoia... jumal st tänatud, et minu pintsli hoidmine ei sõltu ministrist... ega poliitilisest seisust...
---
Rauno Thomas Moss
kunstnik
Tartu Ülikooli maalikunsti õppetooli joonistamise, plastilise anatoomia ja üldkompositsiooni assistent
---
