Galerii on avatud kolmapäevast pühapäevani kell 12-18.
Joonmeedia huvitub seekord joonistamise- ja kunstihariduse probleemidest. Pakume ajuteritamiseks "Loomingulisus ja/ või hirm" teemalisi installatsioon-intervjuusid. Analüüsime Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide õppeprobleeme, mida saab siis nii galeriikontekstis kui veebis lugeda. Uurime joonistamise ja kaasaegse kunsti kui nähtuse ja protsessi tagamaid ning hariduslikke põhjendusi. Eesmärk on luua ka eelduseid kunsti-, kultuuri-, teadus-, haridustöötajate edasi- ning kaasamõtlemise väärtustamiseks materiaalses, mittemateriaalses ja virtuaalses avalikus ruumis.
Kuraator Margot Kask.
Näitusel osalevad: Joonmeedia (Tanel Rannala ja Siiri Taimla), Kaie Kal, Kaija Kesa, Kaili Angela Konno, Mari-Liis Laanemaa, Eva Luure, Kadi Pajupuu ja Marilyn Piirsalu, Pastacas (Ramo Teder), Jaanika Peerna, Anna-Liisa Pärt, Lembe Ruben, Leho Rubis, Alide Zvorovski, Helen Tago, Toomas Tõnissoo.
Reet Varblane, Kunstihoonest:
Joonistamine, joonistusoskuse vajalikkus, joonistamise eri viisid ning isegi joonistamise määratlemine on viimasel ajal olnud õige mitmel korral ning viisil kõne all.
Margot Kase kureeeritud joonistamise näitus lähtub harilikkuse mõistest, seda mitmest aspektist. Kõigepealt harilik kui „harilik”, tavaline pliiats, mida veel paarkümmend aastat tagasi kasutasid vaat et kõik inimesed, ka kirjutamiseks, kui teksti oli vaja hiljem maha kustutada või pastapliiatsit polnud käepärast. Siis „harilik” kui midagi tavalist, mille olemasolu enam tähele ei pandagi, kuid, mis siis, kui seda enam meie elus ei ole, osutub ülivajalikuks. „Harilik”, mis nii teema kui meediumi, vahendi mõttes on väga isiklik.
Kuraator Margot Kask:
Praegu ei tundu harilikus pliiatsis enam midagi harilikku, seda kasutavad igapäevaselt ainult esimese klassi lapsed, kunstiüliõpilased ja puusepad.
Süsi ja harilik pliiats on odavaimad ainelise kunsti tegemise vahendid. Söe või harilikuga tõmmatud joont saab kergesti kustutada, tagasi olematuks muuta. Mõlemad asjaolud tingivad joonistuse kaastähenduseks proovi – harjutamise ja kavandamise.
Joonistus võib olla vahetu.
Joonistus on mõtte materialiseeritud jälg. Seega on joonistus alati millegi taasesitus, olgu aluseks juhuslik, kogemata jäänud teadvusvoog, kaalutletult välja valitud objekt või üksikasjalikult välja arendatud kujutlus. Kujutis on vahend, mis võimaldab kujutatava sisu paremini jälgida, juhtida ja arendada.
Joonistus võib olla uurimus.
Nähtusi ja tegevusi, mis igapäevaselt ümbritsevad ja millega seetõttu harjunud ollakse, tajutakse tavalistena. Mõningaid neist ei märgata üldse. Lähemal uurimisel ilmnevad neid siduvad põhjuste ja tagajärgede seosed ning seejärel ei tundu needsamad harjumuspärased nähtused enam nii tühistena. Tuimana tundunud korduse eesmärk on enamasti esmaste eluprotsesside toimimiseks vajalik korrastatus, koguni ellujäämine.
Sõna „tavaline” lähtub tavast ja tavandist – tegevuste kordusest. Enamik eriliseks nimetatavaid, tähelepanu pälvivaid sündmusi tõstetakse esile nende liminaalsuse – piiride ületavuse, otsustavuse – tõttu. Põhjuse ja tagajärje kontekstis osutub iga tegevus millegi suhtes otsustavaks.
Väljendusena on iga joonistus erakordne. Väljendus on olemuslikult esitus. Esitus on ideaalis mäng – teadlik, loov, katsetav ja seejuures muidugi suhtlev tegu.
