joonmeedia

01.02.2011,
ANNELI PORRI (edaspidi A),
Siiri Taimla (edaspidi S) ja
Tanel Rannala (edaspidi T)
skype-intervjuu
---


S: Sa oled Eesti Kunstiakadeemias fotoosakonnas külalisdotsent. Mis motiveerib sind EKAs õpetama?


A: Peamiselt eriala ise, kunst ja kunstist mõtlemine. Kõige suurem motivaator on ilmselt teadmine, et ma hakkan kunagi nende inimestega koos tööle. Mida paremini on nemad ette valmistatud, seda huvitavam on minu kunstiteadlase ja kriitiku ja kuraatori töö. Aga ma kardan, et missioonitunne saab ükskord otsa. Ma ei tea, mis siis selle asemele tuleb.


S: Miks sul on tunne, et missioonitunne võib otsa saada?


A: See võib juhtuda siis, kui oled sama asja juba mitu ringi läbi teinud, väljakutseid jääb järjest vähemaks, mänguplats on üha selgem, pilt sellest, kuhu on võimalik välja jõuda samuti. Või tegelikult, siis vist peale missioonitunde enam midagi järgi ei jäägi. Aimdus on küll selline, et nii hästi kõik edasi ei lähe.


T: Siit võikski loogiliselt edasi küsida, et mis on sinu meelest heade eesmärkidega hea kunsti tunnused? Mis iseloomustab head kunsti?


A: Sellele ma saan vastata ainult hetke kontekstis. Kuni ei juhtu mingit paradigmaatilist nihet, ma arvan, et kunsti esimene funktsioon on olla kommunikatiivne. Edasi võib juba rääkida, mida tähendab kommunikatiivne ja millises olukorras ja mil määral ja kelle jaoks. Kui teos neile küsimustele võimalikult kaua vastu paneb, siis see ongi hea kunst. Enamasti juhtub nii, et mõne aja möödudes võib isegi tekkida valekommunikatiivsus, töö räägib hoopis vastupidistest asjadest uuele ühiskonnale, kui algul oli planeeritud. See on ka omamoodi lahe, vead on huvitavad. Et siis hea kunst tekkib kolme muutujaga võrrandist (vähemalt), mis peab olema tasakaalus: autori kontekst, teose lahendus, publik ja publiku ühiskondlik kontekst.


S: Kui pidada silmas, milline kaasaegne kunst sulle korda läheb, siis millisest autori kontekstist sa räägid?


A: Kultuurisest, poliitilistest, esteetilistest, stilistilistest eelistustest, keele eripäradest kui lähtekontekstidest. Mõtlen neid tegureid, mis mõjutavad edastatava sõnumi sisu ja vormi. Osad asjad on antud enkulturatsiooniprotsessiga, osad on teadlikud, tahtelised ja muudetavad. Peamiselt mõtlesin autori konteksti all seda, mis kodeerib kunstiku tööd, põhjuseid, miks teosel on just selline vorm nagu on.


T: Kellele ja milleks kaasaegne kunst?


A: Kaasaegne kunst tegelikult kõigile – aga miks see kõigile ei toimi, on hariduse küsimus, ilmselt ka natuke kunstipoliitika küsimus (äkki on elitaarsus ikkagi mingitel põhjustel vajalik). Milleks – täpselt samaks asjaks, milleks Aristoteles leidis draamakunsti hea olevat. Põhjused, miks rääkida või näidata lugusid, on ju kogu aeg samad – väärtuste ja moraalsete printsiipide jagamine, ühiskondliku sidususe moodustamine, katarsis, seal hulgas meelelahutus. Kunst kui ideede investeering. Ainult et kaasaegne kunst on pigem selliste kriitiliste alternatiivsete narratiivide väljapakkuja. Nii et võib jääda mulje, et see on just miski, mis lõhub ühiskondlikku sidusust. Ja see ehk on ka põhjus, mis potentsiaalse publiku ringi vähendab.


Mulle meeldib eelkõige mõelda, et kunst on midagi, mis valmistab meid päris eluks ette: kunst kui ühiskonna simulatsioon – kunstnik pakub kõigepealt välja mingi probleemi, ma saan sellega galeriis suhestuda ja juba läbi mõelda, kuidas ma käituksin või mida arvaksin, ja kui ma sellisesse olukorda satun päriselt, siis on mul juba ettevalmistus, mis on ületanud esimesed eelarvamused ja tupikteed mõtlemises ja tõrked jms.


S: Selline kunstiga suhestumine eeldab tõepoolest väga head kommunikatsiooni vaataja ja kunsti vahel. Kas sa näed, et see toimib või on see pigem soovsituatsioon?


A: Ah, see eeldab tõepoolest vaatajalt, et ta on ühest küljest äärmiselt avatud sellele, mida talle näidatakse, aga et ta on samal ajal ka kriitiline ja vaidleb teosega. Pehme ja jäik ühekorraga. Ma loodan mitte kõlada ülbelt, aga mul on tunne, et nooremal generatsioonil tuleb selline vaatajapositsioon paremini välja kui vanematel, kes ootavad, et kunst väljendaks neile ainult ideaale ja tõde, oleks afiramatiivne nende maailmapildi suhtes. Mõtlesin seda, et tõrge tekib tegelikult kaasaegse kunsti vastu eelkõige kunsti vormi tõttu – kuna suurt publikusegmenti ei ole ette valmistatud sellise kunstiga kohtumiseks, me ei tea, miks on kunsti vormiga toimunud sellised muutused. Kaasaegse installatsiooni vorm ja materjalid on väga erinevad sellest, millega lõppes 19. sajandi kunsti ajalugu.


Nooremad, kellel ei ole tekkinud kunsti suhtes oma peas eelarvamust ("Kunst on siis, kui on maalitud ja on raami sees ning ripub muuseumis.") vaidlevad vahel päris edukalt teose ja autoriga. Aga enamasti on ka neil vaja sissejuhatust töösse. Ka mul on vaja sissejuhatust töösse ja autorisse, enne kui ma midagi arvama saan hakata, kaasaegne kunsti on äärmiselt kontekstuaalne.


S: Mida sa mõtlesid selle all, et kunsti mittemõistmine on hariduse küsimus? Mismoodi see on Eesti situatsioonis?


A: Hariduses ei õpetata kunsti mitte kui üht teatud kommunikatsiooniviisi, kui keelt või koodi, vaid õpetatakse kui objekte. Vormitunnused on tegelikult teisejärgulised hindamaks, kas on kunst või ei. Aga koolist ei saa lapsed enamasti kaasa seda mõtet, et kunst on keel, mis võib avalduda erinevates vormides, aga hoopis selle grammatika ja süntaks on reeglipärased.


S: Sa pead silmas üldhariduskoolide kunstiõpet?


A: Jah.


S: Su vastused on väga huvitavad ja üllatavalt tabavate mõtetega. Küsiksin sinult nüüd konkreetsemalt EKA vabade kunstide hariduse kohta. Millised on need olulisemad pädevused-kompetentsid, mis peaks EKA vabade kunstide lõpetajal olema?


A: Aitäh! Olulisemate pädevuste hulka võiks kuuluda ettekujutus kunstist kui koodist; mingi tehnika valdamine tasemel, mis lubab tal vabalt oma mõtteid väljendada ja oma lausungeid teostada (see punkt ei ole tegelikult üldse nii tagurlik, kui tundub, seda võiks võrrelda muusikakoolis mingi instrumendi ja selle spetsiifiliste mänguvõtete ja repertuaari valdamisega, et oleks võimeline improviseerima jms). Samuti peaks lõpetajal olema ettekujutus kunstniku tööülesannetest ja tööetappidest; ettekujutus kunstimaailmast ja teistest professioonidest kunstiväljal. Oskus küsida nõu ja konsultatsiooni. Oskus analüüsida enda tööd ja väljendada seda analüüsi sõnadega. Ilmselt ka oskus leida teema ja oskus seda arendada.


S: Milliseid eeldusi oleks vaja luua, et ta oleks võimeline vabalt mõtlema?


A: Haa, need eeldused peavad tegelikult algama kodust ja lasteaiast. Krambis ja enda pärast mures inimene ei ole võimeline vabalt mõtlema. Järelikult peab juba kodu ja lasteaed toetama argumenteerimisoskust ja uudishimu. EKAs me tahaksime, et meile tuleksid juba inimesed, kellega on võimalik rääkida juba keerulisemal ja suuremate mõtteüksustega tasandil. Nii et tegelikult me sõltume tohutult palju nende inimeste vanematest, kes meile tulevad õppima. Inimese eneseefektiivsus on ka oluline. Oskus lahendada probleeme, motivatsioonitõkete puudumine...


S: Me oleme nõus, et just selliseid pädevusi peaks EKA lõpetajal olema. Läheks aga siinkohal veel konkreetsemaks ja räägiks joonistuse osakaalust selles. Millisena sa näed joonistuse rolli EKA vabade kunstide õppes? Kas sa näed siin pigem joonistustehniliste oskuste tagamist või on see kogu õppeperioodil tihedalt seotud kaasaegse kunsti väljenduses oluliste küsimustega?


A: Ma arvan kõige üldisemalt, et joonistusõpetus on väga oluline kui baasaine, joonistamine aga tehnikana kõige käepärasem viis midagi kujutada. See on nagu tähestik, ilma milleta ei saa kirjutada, lugeda ega entsüklopeediat või telefoniraamatut kasutada. Aga kõige olulisem vist kõrghariduse joonistamisõpetuse juures on see, et sundida tudengeid kõiki kunstikooliaegseid võtteid korraks ära unustama ja rääkida mitte varjutamisest ja kuubiku joonistamisest, vaid pliiatsist või millest iganes jälge jätvast kui aju pikendusest. Foto erialal, mis tundub joonistusest ja maalist väga kaugel, on tegelikult ka joonistamine kui esmane kavandamisvahend. Plaani läbimängimisvahend, miks mitte ka tehniline täiendus lisaks „valgusega kirjutamisele“.


Joonistustehnilised oskused võiksid kasvada läbi kunstispetsiifiliste probleemide, mida tudengil on vaja lahendada. See tähendab, mitte kursus ei alga natuuritruu õiges proportsioonis ja realistliku akadeemilise kipspea või mordi 1:1 kujutamise taotlusega. – Mis on muidugi ka väga fine, eriti kui räägitakse muu maailma kaduvatest manuaalsetest oskustest, aga see ei ole esmane, ma arvan. See võiks olla üks paljudest stiilidest, mida kunstnik valdab.


S: Kui sa räägid, et joonistustehnilised oskused võiksid tulla läbi probleemide lahendamise, siis milliseid probleeme sa silmas pead? See on väga huvitav.


A: Probleemi all mõtlen lahenduskäiku, kuidas öelda seda, mida tudeng tahab öelda. Kuidas valida tehnikat, stiili ja eksponeerimisviisi, et see toetaks maksimaalselt tudengi ideed ja hõlbustaks vaatajal töö lugemist. Probleemi all ma mõtlesin selgust ja asjakohasust. Probleemi all ma ei mõelnud temaatilisi küsimusi! Mitte MILLEST töö rääbib, vaid KUIDAS räägib, MILLISTE vahendite abil. Milline on kood ja süntaks joonistamise vahenditega.


S: Kuidas sulle tundub, kas joonistusõpetaja peaks suhtlema ka vastava osakonna juhiga, kus ta õpetab? Kas tema joonistusprogramm peaks sündima tihedamas koostöös osakonna ootuste ja üldise visiooniga?


A: Ma arvan, et suhtlus professori ja õpetaja vahel ikka toimib. Ilmselt kumbki ei tungi teise profesionaalsete oskuste mängumaale, aga vähemalt tagasiside hindamisel peaks olema olemas. (Samas, mul on tunne, joonistamise hindamisel ei ole mina kordagi käinud. Ma ei tea, kas teised on. Äkki joonistamisõpetajad unustavad ära, et tegelikult võib veel inimesi hindamisele kutsuda ja meie oleme väga huvitatud oma tudengite nägemisest erinevate ainete hindamistel.) Aga nagu ütlesin, joonistamine on ikkagi nii baasaine ja selle maht ei ole suur, nii et nad ei jõua vist väga erialaspetsiifilise joonistusõppe probleemideni... Aga eks see on ka kursuse koostamise metoodika küsimus. Miks mitte tehagi kaks erienvat kursust, üks akadeemiliseks ja teine kaasaegseks eriala arvestavaks joonistamiseks.


S: Ma sattusin pooljuhuslikult foto I kursuse sügissemestri joonistuse hindamisele (kohal oli 3 joonistusõpetajat). Minu arvates oli see väga skisofreeniline situatsioon, kus üliõpilased ei avaldanud absoluutselt oma arvamust. Sisuline dialoog puudus, tegemist oli hinnete panemisega. Räägin nüüd väga isiklikul tasandil ja tõenäoliselt seda teksti intervjuusse nii sisse ei jäta. Mul tekkis sellel hindamisel igal juhul tunne, et see, mis toimus polnud teie tudengitele oluline. Rääkides hiljem ühe fotoosakonna III kursuse tudengiga, sain tema tagasisidest aru, et sellisena pole joonistus fototudengitele vajalik. Tõenäoliselt on sul raske seda olukorda hinnata, kuna sa polnud selle sees. Mis sa arvad, kas võib juhtuda, et foto ei näe tulevikus joonistusõppe vajalikkust oma üliõpilastele ja võib sellest loobuda?


A: See on õudne lugu, mis sa räägid. Aga kuidas õpetajad käitusid, kas nad püüdisd dialoogi luua, või polnud see ka neile oluline? Sest meie loominguliste ainete hindamised on reeglina väga jutukad ja argumenteerivad. Minu teada ei vasta see loobumine tõele. Sügisel rääkisime sellest tudengitega, sest tavaliselt kipub nende poolt tulema nurin manuaalsete kunstide üle (hirm ja kramp ja "ei oska") ja professor pidas pika ja põhjendatud loengu, miks on vajalik õppida ka maali ja joonistamist.


S: See on üks huvitav küsimus. Tõepoolest, sisulist dialoogi polnud üliõpilastega. Milline peaks sinu arvates olema see dialoog üliõpilase ja õppejõu vahel? Kas see peaks olema pidev vastastikune tagasisidestamine ja kuulda võtmine? Milliseid eeldusi peaks õppejõud looma, et see ka üliõpilaste poolt aset leiaks?


A: Njah, oleneb, kuidas joonistusõpetajad ülesande püstitasid... Dialoog eeldab hästi lähedast suhet vist. Lähedane suhe on jällegi õppejõule äärmiselt koormav. Aga ainult vastastikuse usalduse atmosfääris on võimalik avaldada arvamust võimu st akadeemia korralduse vastu. Ilma lähedase kontaktita on õppejõul võimatu hinnata, kas protest tuleb laiskusest, hirmust, üle laskmisest või on tõesti põhjendatud. Tegelikult on õppekava eest vastutaja kõige suurem ja pidevam pinge, kuidas korraldada tasakaalustatud õppekava selle kolme aasta sees, kuidas kasutada ikkagi parimal viisil ära võimalikult palju inimressurssi (nii et me ei saa ikkagi loobuda täielikult sisendipõhisest mõtlemisest, sest õppejõudude ring on ju ka piiratud), kuidas aimata ette, milliseid pädevusi peaks omama tudeng kolme aasta pärast, kuue aasta ja 12 aasta pärast. Tricky business. Pluss tudengite individuaalsed ootused ja huvid.


S: Jah, mulle endale tundub, et ilma erinevate osapoolte suhteliselt tiheda koostööta ei ole see süsteem piisavalt efektiivne. Lõpetuseks küsiksime sinult veel selliseid kuldseid sõnu, et millise teadmise või mõtte sina annaksid kaasa vabade kunstide üliõpilasele tema õpinguperioodil, mis võiks teda siis läbi kolme või viie aasta saata?


A: Leidsin kunagi Mordvast mingist vanast lammutamisele minevast koolist pataka plakateid, 1980.-1990. aastatest. Tõin Eestisse kaasa ja riputasin neist ühe 2002. aastal köögi ukse külge. See kujutas visandlikku joonistust (!) uljast noormehest ja tema pea kohal oli kiri "Новый день буду строить сам!". Mul on tunne, et see muutis mu maailma. Ilmselt võiks muuta ka EKA tudengite maailma.