joonmeedia

27.01.2011,
Vanalinna Muusikamaja Kohvicumis,
MIHKEL ILUS (edaspidi M) ja
Tanel Rannala (edaspidi T)
---




M: Praegu selle etendusega seoses – “Kapriisidega” – olen ma justnagu märganud, et millega ma olen tegelenud, et kuidas on läbiv hoopis kandvate kunstiväärtuste tajumine, mõistmine või mõtestamine. Ses mõttes on kuidagi ka joonistuse õppimine esmatähtis. Ja just sedapidi, et kui maalis võib ajalooliselt käsitleda joonistust kui üldse mitte kunstivormi. Selles mõttes, et ta on igale kujutavale kunstile eelsamm, et sealtkaudu jõuda siis... et joone tajumine eeldab siis, et sa jõuad sealt kaudu kompositsiooni tajumiseni maalis, skulptuuris või milles iganes. Näiteks skulptor peab olema kõigepealt võimeline 2D-s mõtlema, sest kolmemõõtmeline on kohati juba lihtsam, sest selles on otse natuuriga sarnasus. Selles mõttes on joonistus kohati ajalooliselt ka keerulisem. Aga tänapäeval on see niipalju muutunud, et mu õpingute vili on just see, mis teeb näiteks maali või joonistuse universaalseks, sest see on läbiv erinevates kunstivormides. Ja nüüd ma olen nuputanud päris pikalt, et kuidas see on päris. Kui me alustasime, et ajaloos on joonistus enne maali, siis tänapäeval ma tõstaks selle teistpidi. Lihtsalt sellel põhjusel, et varem vist oli inimestel aega. Ma ei tea, see ei ole mulle küll praegu oluline, aga kui ma vaatan maali, siis tegelikult ajakohasemad maalid paljuski töötavad sellega, et joonele on lisandunud täiesti uued funktsioonid. Ja joone all ma mõtlen siis joont laiemalt, mitte niivõrd joonistust, nagu see inimestel peas on, millegi pärast nad kujutavad ette, mis see võiks olla, et 19. sajand ja teed mingi ilusa pildikese ära, et noh...


T: Mis on joon?


M: Joon on minu jaoks midagi, no ütleme, et kui Lotmani jaoks on tekst midagi suuresti erinevat kui see, mis on lihtsalt ühe lehe peal kirjalik tekst, siis ma iseenda peas tunnen, et joon on midagi palju laiemat või universaalsemalt tajutavat kui üks joon, mis on tõmmatud oma kindla iseloomuga. Kindlasti, ma ei ole ausalt öeldes süvenenud, sellepärast, et ma lihtsalt ei hooli, või et isegi mitte ei hooli, vaid ei salli sellise kogemuse külge pookida lõpmatul hulgal semiootika teooriaid. Et kindlasti on sellest visuaalsemiootikas kõvasti kirjutatud, aga minu enda kogemus joonega seoses ongi see, et see saab kätkeda endas väga mitmeid funktsioone, et kuidas on üldse kunstiteose või taiese toimemehhanism ehk siis kasvõi ajatelg. Ütleme siis, et varem ajalooliselt, on maal väga fikseeritud hetk olnud, midagi mida kujutatakse, kus on alati mingil kujul dünaamika tavaliselt sisse jäetud, et see katkestatud liigutus, mis on algul joon, mis koondab oma teravuspunkti ühte kompositsiooni, millesse see välja jõuab. Siis ajakohasem maal on mul midagi, mis on oma ülesehituselt ühest kompositsiooni struktuurist järgmisesse jätkuv. Ja joon on see, mis seda ühendab. Just selles mõttes, et see on aja kulg, et kui kompositsioon, üks tervikpilt on mingi staatiline totaalne üksus, siis just joone läbi. Et kuidas see üleminek on, et kui ma teen ikkagi kolm punkti lõuendile ära nüüd ja ilmselgelt on seal ajaline järgnevus, ja nüüd ma teen midagi uut sinna peale, panen kolm musta triipu juurde, siis joone iseloom on midagi, mille läbi seda aja kulgu näiteks kirjeldada. Mida ma tegelikult öelda tahan on see, et kui inimene vaatab, vaatab maali või joonistust, siis mida ta... näiteks täiesti kohatu küsimus on see, et mis see maal endast kujutab või mis see maal on või kuidas ma seda mõistan. Et erinevate parameetrite tajumine, kuidas see joon siis aja kulgemisena maalis toimub, n-ö selle joone või pulsi katsumine võrdub selle kunstiteose tajumisena, sellepärast, et teadvus või silm teeb selle liigutuse automaatselt kunstnikuga kaasa. Et siis kunstiteose elamus seisnebki selle pulsi katsumises. Ja joone kaudu tuleb see kõige teravamalt välja. Ja see ei ole mitte niimoodi ainult maalis – noh, see on mulle näidete puhul kõige lähedasem meedium, mida ise kasutada. Aga joon on see, mis ühendab kunsti või visuaalse pildi mõistmisel. See on nii universaalne meediumite ülene taju, mida treenida siis koolisüsteemis, kus anda joonele universaalne tähendus, mis on väga erinevates valdkondades rakendatav. Selles mõttes, et kui ma praegu teen ise etendust, siis seal tuleb just väga täpselt välja see, et pildid vahelduvad laval. Ja mis on see ühenduslüli? See ei ole ainult matemaatiline tehe, et kuidas see jõuab vähimate liigutustega ühest pildist teise, kus jälle tegevus jätkub. Aga see on täiesti visuaalne tervikkompositsioon, mida inimene võtab vastu n-ö tasapinnalise plaadi peal. Sest kui ma ise liigun lava sügavusse, siis ma lähen tema silmis lihtsalt väiksemaks, mitte sügavusse. Või vähemalt, nii oleks kindlasti üks viis, kuidas seda näha. See kuidas ma kirjeldasin seda maalis, tuleb laval väga hästi välja –, et mis on see visuaalne joon, mis ühendab ühte pilti teisega.


T: Mul hakkas juba etendus korraks silme ees käima. Joon võib olla ka nii muusikas kui tantsus. Kui sa praegu rääkisid joonest väga põhjalikult, siis ma kujutasin ühtlase joonena sinu juttu. Kui me paneksime lindistuse nüüd käima, siis kuuleksime väga abstraktsel tasandil head joont?


M: Seda ma üritangi öelda, et joone kulg – ehk siis tema iseloom, et kohati siis see kulgemine, mida ta väljendab ongi üks ja sama asi. Selles mõttes, kasvõi nagu sa tõid näiteks, et rääkides ühes reas, noh, oletame, et see joon jookseb sirgelt, siis kui tekib paus või tühik meie jutus, siis sinna juba jääb tühi auk. Ja siis kuidas see meeleolu edasi-tagasi või üles-alla käib või virvendab, või kui valjult või kui nõrgalt me räägime. See kõik juba kujutabki end diagrammi vormis, et kui keegi seda nüüd salvestaks ja vaataks pildi pealt. Selles mõttes ma tajungi, et see on täpselt muusikas-etenduses see pulsi tajumine, kuidas see visuaalne rütm on läbiv. Et mis sinna juurde saab panna, pausi või midagi muud. Inimene võtab ju enamuse infot silmade läbi vastu. Visuaalse pildi kõnetavus ja selle iseloomu lugemine on ju täiesti määrav.


(...)


See, mida ma praegu kirjeldan, on väga isiklik oma kogemus. See kogemus ongi see baas, mille pealt ma tunnen, et kui koolisüsteem on kohati rõhutanud mingisugust intertekstuaalsust, interdistsiplinaarsust ja kõik need muud interid ja hübriidvormid, siis tavaliselt noortele jäetakse õpetamata see, et kuidas see on rakendatav või kuidas seda mõista. See on lihtsalt Eestis 90-ndate lõpus, või isegi ajas eksin... ok, pole tähtis, et see on viimasel ajal kuidagi perversselt ületähtsustatud ja lihtsalt labaseks muutunud – ehk siis sellest on lihtsalt välja korjatud see, kuidas ette kujutatakse, kuidas see olema peaks. Aga nüüd, koolisüsteemis on maali roll anda noorele terviknägemine staatilises üksuses, ja joone roll on kõik see, kuidas saab dünaamika üldse toimida. Sellepärast, et värvimassiiv maali pinnal oma mahu või sügavusega, mis on... olgu, see on juba metafüüsika. On just joone roll, kuidas värviplekk jõuab kohale.


Ilmselt ma kordan oma infot, aga ma ei oska seda päris täpselt sõnades väljendada veel.


T: Ma saan aru, et kui me räägime joonest kui staatikast, siis me käsitleme joont (joonistamist) kui nähtust, ja kui me räägime joonest kui dünaamikast, siis käsitleme joont kui protsessi, mis on meeltega tajutav?






M: Ma ise tooksin sisse sellise liigenduse, et tähtis on tajuda kas joone iseloom on lõpetatud või lõpetamata. Ehk siis, miks osad tööd mõjuvad hästi, osad halvasti, on see, mis lähtepunktilt on joone lõplikkust või lõpetamatust kasutatud. Kui võtta ajaloost näited, et miks näiteks 60-ndate abstraktne ekspressionism, mis on ise Jaapani zen-baasilt lähtunud, pääseb kujundina mõjule. Miks kunstnik saab nii väheste liigutustega teha nii võimsa kujundi, mis inimesele mõjub? Ja ma saan oma poeetilise elamuse sealt otse kätte. See on väga lihtne, sest need vähesed käelöögid on kohe teostatud lõpetatud joonega. Tema iseloom oli juba algul ette määratud, see on lõpetatud, ükstaskõik kui kaugele see joon ükskõik mis pinna peal jõuab. Tal on see ette tingitud iseloom, et jah, see on läbi, et kui ma jätan selle niimoodi, siis see on samuti valmis. Kui ma nüüd lisan joone, siis see on veel rohkem valmis. Aga kui tullakse sellise sentimentaalse, odava, iseennast nautiva... ütleme spiraaliga. Noh, asi ei ole spiraalis, vaid kui ma näen, et keegi joonistab spiraali, siis just see liigutus ei ole teadvuses paika pandud, kuhu see liigutus jõuab, vaid ta naudib iseenda otsimist. Ehk siis see on protsess täiesti halval kujul. Ja sealt jääbki alati küsitavus õhku. Sellepärast et meie õppekavas ei ole tihtipeale sellele tähelepanu pööratud.


Mis iseloom on joonel, et mis infot see edastab? See on ju keskseim info, mida iga teos saab edastada – iseenda iseloom ehk see mis ta tegelikult on. Ehk siis, kui kasutatakse lõpetamata joont täiesti teadmatult ja hakatakse sinna seda protsessi ketrama, mis tegelikult ei olegi mõeldud lõpetatuna, siis see teos ei mõju usutavana, sest see jääb ebakindluse esitlemiseks. Ma ei oska kohe otse näiteid tuua ja ei tahagi. Ja see on maitse asi. Kui lõpetamata meelisklevat joont hästi ära kasutada, siis see on absoluutselt hea töö, eeldusel, et selle autor tajub, et tegeleb just praegu lõpetamata joonega.


Ma olen tundnud, et minu enda viga töödes on olnud see, et ma ei ole jätnud neile ruumi edasisteks arenguteks, sest see on see, mida koolisüsteemis armastavad õppejõud nimetada sõnaga värske(!)...


T: Ma küsin siit siis vahele, et kui palju sul üldse joonistustunde on olnud ja milline joonistaja sa oled olnud? Kui sa reaalselt olid protsessis, siis mida sa tegid?


M: Tead, sellega on täpselt nii, et minu elus on olnud neli nime, kellelt ma olen õppinud midagi joone kohta. Need on Rauno-Thomas Moss, Tiit Pääsuke, üks minu Gruusia õppejõud, kui ma seal õppisin ja Alar Nurkse.


T: Mida sa neilt siis õppisid?


M: Alar Nurkse näitas mulle, et joon võib olla tundlik. See oli nii, et olin teisel kursusel Köleri laagris, mida ta läbi viis ja ilmselt viib veel. Ja kui ma joonistasin ühe foto pealt Köleri hävinud maali, siis ta tuli ja näitas ühte väga huvitavat ajaloolist meetodit, et kui paber keerata väga täpselt toruks-tuutuks, siis esimene ots-teravik, mis sellest torust jääb, on kasutatav hajustajana. Siis käis mul peas mingi plahvatus, kui meeletu ulatuse või gradatsiooniga on hariliku joon ja kuidas seda kasutada. Ta tegi ise paberi peal lihtsaid näiteid, kuidas vajutada jms. Tal ei ole vaja seda n-ö sõnastust, et mis see on, kas see on millegi pulss või mis iganes. Ta teab seda niikuinii. Ta andis selle lihtsalt mulle edasi, mille eest ma olen väga tänulik.


Tiit Pääsuke. Mis ma temalt õppisin siis? Seda on väga raske sõnastada. Kui ma olin esimesel kursusel, siis oli workshop vms, kus oli ülesanne suur valge paber ükskõik mis vahenditega mustaks saada. Ma ise tegin seda hariliku ja söega enamasti, mingid pinnad õliga jne, et saada paberile iseloomu. Ka paberil võib olla iseloom.


Tiidu roll oli see, et ta näitas, kuidas joonega on võimalik tekitada kompositsioon sellisel kujul, et ma jõuan n-ö maalini välja, sest kogu pinnatihedus on joonega tekitatud. Mitte värvi või vormiga. Ja just selle pealt ma võiks öelda, kuidas see on minu enda elus rolli mängima. See kogu pinna täitmine joonega. Mille väljund on graafiline tihedus, mida ma olen ise hakanud väga kõrgelt hindama.


Joon oma iseloomus esindab alati stiili. Mitte mingit ismi. Joon on universaalne, ismid on ajalised. Graafiline tihedus on see osa, mida joon saab etendada. Ja mida ma olen hakanud täpselt väga erinevates valdkondades hindama. Nt kui mul on vaja etendus teha tihedaks. Või kui mul on vaja, et etendus oleks tühi ja kõle, siis ma korjan selle graafilise tiheduse sealt ära. Kui mul on vaja, et etenduses oleks mõni lõik meeletult tihe, siis ma lisan sinna nii mitme iseloomuga jooni, et see arvamuste paljusus hakkab tekitama visuaalset graafilist tihedust laval. Paljusid asju ei ole vaja vaadata nende ajaloolise kuvandi läbi, vaid tõesti, kui on peas see taju, mis on graafiline tihedus või mis võiks olla selle tähendus ja tähtsus, siis seal edasi saab lisada kõiki emotsioone, mida ma vajan. Ja ma räägin siis just visuaalsest vastuvõtmisest, mitte kehalisest liigutusest. Kas peenust, jämedust või kohmakust või misiganes.


Olgu, ma teen täpsemaks. Ütleme siis nii, et iga asi siin maailmas on kellegi poolt n-ö disainitud või nii. Ja igal asjal on kuju, vorm, kulg, ja see, et see vorm üldse mõjuks. St, igal esemel on vorm, et ta mõjuks. Aga see, et tal oleks üldse kuju, on suuresti joone teha. Ja ma ei taha jõuda graafilise disaini kui selliseni välja, sest ma ei taha ühte valdkonda rõhutada, vaid sellise mõtlemise kaudu jõuab kohale, et igaüks, kes tahab midagi vormida või teha, selles mõttes, et kas see arvuti, tass, laud, tool, kasutab selleni jõudmiseks joont. Isegi kui see on üks terviktükk, siis sa pead kusagilt alustama ja selle vormini jõudma. Ükstaskõik, kuidas seda vormida, kas või kui masin teeb selle ühes tükis, siis see on ikkagi joon. Võib-olla see on see, millest ma räägin. Ma tunnen, et joon ei ole metafoor, vaid asi, mis toimub suuresti peas. Ma tunnen, et mul on selle jaoks otsesed väljundid. Kunst on väljund. See ei ole pihku filosofeerimine, et see jõuaks minust välja või kellegini, pean ma kasutama mingeid vahendeid selleks. Ma tunnen, et see, et ma räägin seda siin praegu tekstina, on ebaoluline. Alar Nurkse, näitas seda paberil ja sellest mulle piisas.


T: Kas sa tahad Tiidu juurde veel midagi lisada?


M: Vist mitte. Minu Gruusia õppejõud – Lado. Kui ma pool aastat seal õppisin, siis võtsin ülikooli juurest mõned tunnid. Ja üks neist oli... vist plastilise anatoomia stilisatsioon, mingi väga kindel asi. Kui ma hakkasin kätele ja näole rohkem tähelepanu pöörama, siis ta ütles, et see ei ole selle tunni ülesanne. Ja tema kirjeldas mulle lahti midagi väga olulist. Sealt ma sain midagi väga ajaloolist ehk siis ajatut. Muide ka väga ajakohane võib olla ajatu. Igatahes Gruusias ma lihtsalt pidin kõvasti kipsi nühkima. Aga millisel tasemel! Sinna juurde kuulusid jutud, et mis on Kreeka kujude iseloom, mis on nende tähtsus. Esimest korda kolme õppeaasta jooksul tegi keegi mulle midagi selgeks, või siis olin ma siis esimest korda valmis aru saama. Nende kujude vorm, sisemine dünaamika, mis pöördub väga kindla joonena, on kohati peaaegu võimatu, sellepärast, et need figuurid või pigem paremad näited neist, on tabatud mingis täiesti võimatus hetkes. Ja see dünaamika on nii täpsel või teraval hetkel fikseeritud, et need kujud, pigem teadvuses kui ruumis, jätkavad seda liigutust, mis on neile ette ära programmeeritud kunstniku poolt. See sisemine dünaamika neis on nii kandev ja tugev ja kuna need kujud on nii täpselt n-ö teolt tabatud, et need jätkavad tegelikult seda liigutust ruumis.


See sama õppejõud andis veel mulle sellise teadmise nähtusest, mille nimi on Picasso. See on meeletu gradatsioon, kuidas inimesed sellesse suhtuvad. Kui kunstiga n-ö mitte kokku puutuda, siis see on n-ö pseudo hea maitse tipp –, et ma tean teemat. Kunstitudengites tekitab see kohati õõvastust. Lado seletas mulle asja otse. Et kui üks silm on otse ja teine on profiilis joonistatud, siis see kajastab liigutust mis mõtteliselt jäi nende vahele. See ei ole siis mitte vormi dekonstruktsioon, vaid mehanism, mis lubab näha tasapinnal 360 kraadi ulatuses. Veel enam- sfääri ükstaskõik mis punktist selle tsentrisse vaatamine sai kujutatavaks ühel paberilehel.


Joone iseloomu, tähtsuse ja funktsiooni õpetamisega ei tegelda koolis piisavalt. Kunstilises mõttes täiesti ebaküpseid noori tavatsevad õppejõud oma mugavuse pärast võtta iseseisvatena, mida peaaegu kunagi ei olda. Õppejõul oleks vaja aluspõhja mängureeglid paika panna, millest me muidu üldse räägime?


T: Kuidas võiks kunstiõpetaja õppesse ja õppijasse suhtuda?


M: Ma ise ei ole kunagi õpetajana töötanud ja võin seega ülekohtune olla. Ma ei viitsi rääkida asju, mille suhtes ma võin ajas ümber mõelda. Kuna mul puudub endal õpetamiskogemus, siis ma ei tea, mis tunne on inimesele öelda... Just see, et kui ma ise seisaksin endast noorema tudengi lõuendi või joonistuse ees, siis ma arvan, et ma tajuksin seda kasvõi nende parameetrite järgi, millest ma enne rääkisin – kas lõpetatud või lõpetatud joon. Tegelikult on ikka väga raske õiget asja öelda, kui ei taheta kuulda võtta.. Mulle on ju kordades samamoodi öeldud, aga ma lihtsalt jonnakusest või põikpäisusest olen teistmoodi teinud. Õnneks ma nüüd arvan, et saan millestki aru. Ja see on suuresti iseseisva mõtlemise tulemus.


T: Mis töötab või toimib? Millisest õppest sa oled puudust tundnud? Sa oled õppinud erinevates linnades ja koolides.


M: Rauno Thomas Moss. Tema liigub ajas igas suunas – ette, taha, kuhu iganes. Väga paljud joone küsimused on tal endale lahendatud. Ta suutis seda meile edastada, aga pööras just vormile tähelepanu. Mitte joonistus iseseisva meediumina, vaid vastupidi, mis selle funktsioon oli õppekavas – vormi tajuda läbi joone võimaluste. Just vormi kulgu, seda kuidas ma otse jõuan kahemõõtmelisel pinnal kolmemõõtlmelise objekti adekvaatse kirjelduseni.


T: Oletame, ma olen su õpilane, eksole. Kuidas siis jõuda kahemõõtmelisel pinnal kolmemõõtmelise pinnani? Mis ülesande sa mulle püstitad, mis mul üldse peab olema selleks kaasas? Olen nüüd joonistusklassis. Kas mul on mingi objekt või modell ees?


M: No, viirutus. Selles mõttes, et viirutus oli ikka määrav. Rauno ei väsinud meile korrutamast, et kui me teeme kindlaid plastilise anatoomia ülesandeid, siis viirutus on risti vormi kulgemise suunale. Ja see on väga selgelt toimiv akadeemiline mudel, mingist väga kindlast ajast.


Et kuidas me nüüd siis alustaksime? Tead, see on nii lennult küsimus, et ma alustaksin samast kohast. See on ju selge, et kusagilt sa pead alustama. Kuidas seda protsessi nüüd kokku võtta nii, et see mõjuks tänapäeval vettpidavalt, sellist valemit küll ei ole.


T: Mida Rauno sulle veel õpetas?


M: Rauno õpetas kunsti üldse, mis on hea maitse ajaloos. Ta seletas meile ajastute kaupa lahti, mis on erinevate ajastute kandev hea maitse. Ja selle läbi me saame nüüd jälle aru, et see on joon, sest maitse ju muutub. See, mida ma olen siis hakanud enda heaks maitseks pidama on samuti joonena vaadeldav.


Mulle meeldib kui õppejõud ei ole oma arusaamadega kitsi.


Väga paljud õpetussõnad võivadki minna luhta, kuna ma ei hakka neid rakendama. Sellepärast, et see ei ole teadmine, millega oleks mul vaja hetkel tegeleda. Ja kõike korraga ei saagi.


Kompositsiooni küsimustes oleks need nimed teised, aga kuna meie vestluse keskseks teemaks on joon siinkohal, siis said just need nimed välja toodud.


Väga raske on idealiseerida või kiita.


T: Kust algab ja lõppeb sinu joonistamine? Võib-olla natuke veelgi konkreetsemalt.


M: Ka sirgeldamine, märkmed või väga spontaansed ja vahetud asjad algavad väga erinevatest kohtadest ja on kohati läinud mulle täiesti funktsiooni põhiseks. Nt skeemide jm kiire üles visandamine.


See ongi nüüd vaimuvaldkond. Kui seda nüüd hakata lahti seletama, siis minu enda jaoks on see vaimuliigutus. Kõik kunstimehanismid, mudelid ja kuidas abstraktsioonid toimimine on väga loogikapõhine. See on kohati nagu matemaatika. Aga kui seda hakata lahti võtma, siis tüüpiline lugeja vaataks seda kui täiesti kasutut, esoteerilika protsessi, sest tal endal on see matemaatika tavaliselt peast puudu.


Joone tähtsus on ka see, et see midagi, mis on n-ö see vaimuvaldkond.


(...)


Ma üritan nüüd ennast siin välja vabandada, et see nii müstiliseks läks, kuigi see ei ole üldse halb. Aga ma pigem väldin neid teemasid, sest see tekitab täiesti mõtetut hämmingut ja kaost üldiselt. Kõige rõvedam ongi see, et noh, tu-tuhh, tegid maali ära, noh, tubli! Aga kui ma tegelikult hakkaks rääkima, mis selle taga on, siis seda on nii palju rohkem, mis sinna tõesti peale on jäänud.


Mulle ütleb autori kohta kõige rohkem psühholoogia. See on see, millest ma huvitun, see psühholoogia vormide ja joonterägastiku taga. Sellest ma kohati lähtun ka, et joonistuse taga on ka joone enda psühholoogia.


Ja lõppeb see kus? Tead, see ei lõppe mul praegu. Ma ei oska seda lõppu praegu välja mõelda kuidagi huvitavalt või rabavalt.


T: Joon võrdub kolm punkti ja kontuur...!?


M: Joon võrdub everything. Palju lihtsam oleks seda kõike kirjeldada, kui ma hakkaks seda siin kõrval joonistama või näitama.


T: Millise joonistustundide programmi sa disainiksid omale ideaalis?


M: Programmi, mis on universaalne, on väga raske kokku panna. Aga küsimus on ju selles, et midagi tuleb kokku panna. Kes sellega nüüd haakub ja kes mitte; kes haakus varem ja praegu ei oma enam üldse tähtsust; kes haakub hiljem ja nutab siis tagantjärgi. Ma ise nutan just tagantjärele, et oleks pidanud lihtsalt nühkima ja nühkima ja nühkima neid inimesi teha Tartus. Et lihtsalt tekiks mingisugune vormitunnetus veel paremal kujul. Ma ei arva, et ma üldse halvasti õppisin joonistama Tartus, pigem vastupidi. Aga praegu, tagantjärgi, ma kahetsen küll oma laiskust. Selles mõttes mulle sobiks küll, kui noored ei peaks ennast liiga valmis kunstnikuks, vaid kui keegi annab inimesed ette ja ütleb, et nühime nüüd ära, siis kaks lisa-aastat seda teha on terveks eluajaks ainult boonus. Ja ma ei mõtle seda üldse nii romantilistel või sentimentaalsetel kaalutlustel praegu. Nagu nii, et keegi tuleb juurde ja küsib, et mis teed. Ma ütlen, et kunstnik. Ja siis on see, et kas joonistad ära või ei. Need on minu enda jaoks ebaolulised küsimused. Ma ei mõelnud seda selles mõttes. Aga me mõlemad oleme inimesed. Mina olen inimene, sina oled inimene. Kuidas me infot vastu võtame, on üsna ühesugune, niiet inimese vormiga töötamine on vältimatule oluline. Ja kuna ma teen seda iseendale ja vaatajatele peab lihtsalt teadvustama, et vahel võib ’’oma käekirja’’ otsimisest palju olulisem olla selle edastatavus. Ma ei tee seda ju majadele või seintele vaatamiseks või loomadele. Kordan: inimese joonistamine on täiesti vältimatult oluline. Sest kui jõuab kohale, et seal on kõike “seda” nii palju rohkem; kui et teed lihtsalt romantikat, teed ilusa tšiki ära. Kui see noorele kohale jõuab, siis ongi hästi. Ja kui ei jõua kohale, siis jõuab äkki hiljem kohale. Aga siis on vähemalt see võimekus tajuda, mis on see tööprotsess, et ma ei peaks selle peale oma energiat mõtetult kulutama. Noorelt inimeselt seda nõuda ei ole ülekohtune, sest ei ole vaja hakata iseseisvalt ma-ei-tea-mis-asju mängima.


EKA puhul ma olen märganud, et noortest võivad saada kunagi kinnitatud õppekava egotripi ohvrid. Lihtsalt inimesega tegelemine on õpingute algfaasis oluline. Kui arvata, et noor inimene on kunstis millekski üldse valmis, siis ta ei ole seda. Ma olen elulõpuni tänulik, et olen pidanud Tartus nii palju modelli joonistama ja maalima.


Võib-olla, kui ma oleks EKAsse kohe tulnud, siis see oleks mulle liiga hästi istunud... Einoh, ma saan aru küll, et võib-olla on pop mingi Kostabi mudel: “fake it till you make it”. Aga make it kunagi ei juhtu, kui ei ole millegi peale seda ehitada. Et mingi traditsiooniline pagas oleks ikkagi meeldiv.


T: Mis teeb joonistusest joonistuse?


M: Joonistusest teeb joonistuse tema sisemine dünaamika ja toimemehhanismid. Ehk siis joonistuse sisemine anatoomia on täiesti erinev inimese anatoomia kujutamisest.


Vaataja peab tahtma kuhugile maale – poolele teele – vastu tulla. Sotsiaalmudeli rõhutamine tänapäeva Eestis või õppeprogrammis, et kunstnik sellega peaks tegelema, ei ole mulle enda autoripositsioonilt oluline.


Kõiki neid keerukaid protseduure, mis on visuaalse maailma iseloomu ja psühholoogia mõtestamine läbi selle sisemiste terminite ei ole alati üks-üheselt võimalik. Kui see oleks võimalik, siis see oleks totaalne mõjutamisvahend. See oleks propaganda javägivald ja autoritaarne kord. Ehk siis see oleks siis kohati marketing, milles sa ei näeks marketingi. Kui visuaalmaailma iseloomus puuduks igasugune saladus või salapära või kui see oleks ainult totaalne funktsioon, siis seda kasutataks ammu juba inimeste mõjutamiseks palju räigemal kujul, kui reklaam seda üldse suudab. Noh, me võimegi rääkida reklaamist, et kuidas sa kasutad joont, ongi reklaam. Tähelaiused, mis font, kõik, kompositsioon. See on otsene sugestiivmeetod, et mõjustada inimest mingi pinnarütmiga, mis on jälle joon, mis on graafiline tihedus, et kuidas panna see nii, et see edastaks selle eesmärki.


Tänapäeva kooli kunstisüsteemi viga on minu jaoks praegu joonistamise ja maali õpetamisel see, et ei loobuta paigalseisust, mille nimi on impressionismist kuni 80-ndateni mõtlemine. Muidugi on asi tudengites endis, et nende valikud sinna pidama jäävad ja siis õppejõud paratamatult peabki sellega tegelema. Joonistamise õppe puhul oleks vaja rohkem universaalsust, mis on tajutav läbi terve maailma ajaloo, mitte kuhugile 70-ndateni ja 80-ndateni, nii nagu Kiwa ütleb: “primitiivse postmodernistliku huumori juurde kinni jääda”, millega praegune õppesüsteem kohati tegeleb. Ja seda oodatakse ka noortelt, et vähemalt on naljakas, noh läheb läbi, okei fun, poisid saame kokku ja vaatame hindamisi ja on vahva. Kui noored keskenduvad juba millegi naljaka tegemisele, siis see on nukker. Ja mida on vaja, on universaalsem taju läbi terve ajaloo, mille jaoks on vaja universaalsemaid taju kriteeriumeid. Ehk siis joone puhul on vaja anda seda, mis on joon ise, mis ta on seestpoolt vaadates. Ja teine asi on ajakohasus. Mis asi on joon tänapäevases linnapildis. Valem oleks siis minu poolt suurendada hetkeoleviku ja kauge mineviku seletamist, kuigi ma saan ju ise ka aru, et see tulebki eelmise sajandi analüüsi baasilt.. Laias laastus tundub kõik paigas, sest kui ma oskan nii mõelda, siis suuresti on see ka haridustee teene.


T: Mis on sinu jaoks kaasaegne kunst?


M: Kaasaegne kunst on suuresti marketingi prisma läbi tajumine. Ehk koolisüsteemi funktsioon võiks olla suuresti mitte ainult endasse sulgunud sotsiaalkriitilise või kuidas iganes praegu pop on kunstniku mängimine või etendamine, mida noored üritavad... kaasaegse kunstini peaks jõudma kogemuse läbi. Kaasaegse kunsti häid näiteid on Eestis palju võtta. Ja alati on väga palju halbu näiteid.


T: Kuidas mõistad sotsiaalkriitilist kunsti? Mis on selle tunnused, mis iseloomustab seda?


M: Mitte sotsiaalkriitiline, vaid sootsiumist lähtuv vajaduste rahuldamine. Väga mitmes mõttes on sotsiaalkriitiline kunst sarnane uudistesaatele, mis demokraatia tingimustes rahuldab inimese igapäevaseid horror’i vajadusi. See on mulle nii ebaoluline teema, seepärast ma ei taha sellele vastata, mis see valdkond mulle tähendab. Hetkel kindlasti mitte. Ma olen sellest nii läbi ja lõhki läbi imbunud, et ma ei viitsi sellele veel eraldi keskenduda. Nii palju on tähtsamaid küsimusi. Kasvõi maali ajakohasus on minu jaoks palju tähtsam küsimus. Mis on oma ajastu nägu. Minu enda autoripositsioonilt tundub mulle olulisem iseenda kui nähtusega tegelemine, sest see on vähem silmakirjalik.


Ma just kirjutasin enda ja Henri Hütt’i etenduse saatetekstis, et ajastu nägu, kunstikultuuriline keha, moodustub n-ö autoriprofiilidest, kes seda ajastut kujundavad. Eestis on ju seis samamoodi, et see ajastu on mingi näoga ja sellel näol on mingi iseloom, keegi on seda mõjutanud. Tantsukunsti puhul mulle tekkis tunne, et kõik on hästi, aga autoripositsioone on juurde tarvis. Sellepärast, et muidu võib juhtuda see, et üks süsteem võib ennast ammendada, kui pealekasv tuleb samasugune nagu eelmine põlvkond aga mitte sama kogemuse kaudu.


Ma täpsustan seda siis just kujutava kunsti õppimisel. Raske on seda kuidagi kokku võtta. Et koolisüsteemi funktsioon võiks suuresti olla kasvatada teadlikkust = immuunsust meid ümbritseva mõjutamiskeskonna suhtes. Reklaam on minu silmis olnud juba aastakümneid nii oluline valdkond, et koolisüsteem võiks olla kasvatada universaalset mõtlemist ja immuunsust. Et siis väga täpselt ära tunda, mis on minu ja mis on võõras.


T: Mis selle visuaalse manipulatsiooni vaktsiini või ravimi komponendid siis on, et see hakkaks toimima?


M: Nt Solarise keskus on kuri näide. Oma ühe malbe ja meeldiva särava joonega seal ümber, on see mulle palju huvitavam kui mingid muud hooned, mida ka kaasajal ehitatakse. Haraka tunne tekkis just.. Kahju, et see on kaubamaja. Ja kuidas ma nüüd sellesse kõigesse suhtun. Et on ilus ja hea vaadata ja see ongi juba see mõjutamine? See on kõige primitiivne skeem ka veel pealekauba: on väga detaili aetud musta ja neoonjoone suhe linnaruumis. Võtame Eesti kunstiajaloost hea kunsti näite- Malle Leis. Üliintensiivsed toonid mustal taustal. Ja Andro Kööp’i lause, et Eestis heledad maalid ei müü, vaid müüvad tumedad, sest inimene tunneb, et on oma raha eest rohkem saanud. Sealt edasi, võtame kaasajastatud sama esteetika – tume pluss väga läbiv kirgas asi – ja nüüd paneme sinna Solarise, mis näebki täpselt selline välja. Et see on nagu hästi vahva jada. Mõtetu on kõiges kõike näha. Aga mingid asjad lihtsalt toimuvad ja toimivad.


T: Kujutaks ette, et rajada Eestisse joonistuskeskus. Millist väärtust see võiks Sulle luua? Millega see keskus võiks tegeleda, mis võiks selle programm olla, mis funktsioone see võiks täita? Kuidas sellest oleks sulle ja ka teistele kasu?


Mis mõtted tekivad?


M: Tahaks veel koolist rääkida. Olgu, esiteks see mõte, et magistri osas on joonistamise osakond vältimatu. Ja kui Siiri oli esimene MA tudeng, kes sinna vastu võeti ning hakkas tegelema nende küsimustega, et vabastada joonistus sellest taagast, et ta oleks nagu abivahend. Võtke Siiri tööd lahti ja te näete, et Siiri sai joonistamisega nii hakkama, et see kannab kõiki neid maali funktsioone, maali maal olemise ülesandeid. Või et ta võttis selle eesmärgiks ja sai sellega kohe hakkama. See osakond peakski edaspidi olema sellest küsimusest vaba.


Ja nagu ma algul ütlesin, et joonistus tuleb kohati peale maali. Joonistamine on selles mõttes matemaatika õppimine, et joonistama võib igaüks õppida. Suuresti see kujutamine on ikkagi matemaatika – õpid ära, näed vaeva ja oskad. Aga sealt edasi tulekski tunnetuslik küsimus.


Selline küsimus, kas joonistus osakond on vajalik või mitte, on mitte millegagi seotud, sest see on vältimatult vajalik.


T: Aga joonistuskeskus? Kas sa kujutad ka ette, et joonistuskeskus kui selline võiks Eestis eksisteerida?


M: Mulle jääb mulje, et see on teie unistus, millele te siis nüüd põhjuseid otsite. Neid põhjuseid kindlasti on, aga mina neid ei tea.


T: Ma kujutan ette, et see keskus oleks süsteemne joonistamise kui distsipliini, vahendi ja eesmärgi punkt, kuhu on kokku kogutud nii ajaloos käsitletud joonistamisega seotud tekstid ja pildid jm, kus on joonistamise temaatikaga seotud raamatukogu, kuhu on kogutud parimaid praktikaid ja näiteid üle maailma. Seal on ka teadurid, kes uurivad asja ja teevad teadustööd. Mis võiks ka olla eelduseks, et luua joonistamise doktoriõpe. Joonistamise vahendusel on võimalik uurida ja analüüsida nii majandust, poliitikat ja ideoloogiat, seadusloomet, teadust, haridust, kultuuri jm. Joonistamisega võib põhimõtteliselt kõike väljendada, see on kui visuaalne kirjaoskus.


M: Sa ütlesid nüüd selle ära. Mis ma oskan lisada? Seal on see, et väga teravad institutsionaalsed ohud tulevad selle ettevõtmise juures. ...ah, las ta jääda. Mõtleme, mis plussid on.


T: Arvan, et miinuseid ja ohukohti, on ka väga hea välja tuua.


M: Esimene asi kindlasti see, et on publikut tarvis, muidu see on üksus, mis hakkab kaitsma ajas iseenda olemasolu. Inimesed hakkavad kaitsma tavaliselt ennast, kui keegi ründab. Samamoodi võib nähtusel või institutsioonil tekkida selline tahk, et kui seal hakkab juba publik käima, neile meeldib, siis on juba põhjendatud. Aga sa ütled: “teadust teha”, see tundub kohati keeruline. On tõesti väga huvitav ülesanne see teaduse tasemele ajada. Selles ma näeksin siis kõige tugevamat plussi. Ma ei tea, kas peaks olema joonistamise doktor, aga kui te leiate võimalused, siis absoluutselt poolt.


T: Kellele ja milleks kaasaegne kunst?


M: Mul on sellele praegu standardvastus, sest et ma mõtlesin endale mingid asjad just selgeks seoses Eesti kaasaegse tantsu üldplatvormiga. Kellele ja milleks? Mu enda vastus oleks see, et kaasaegne on kõik see, mis tehakse kaasajal. Kui see tehakse mingi taotlusega kaasajatusele, siis see on mingi täiesti muu teema. Aga inimesed, kes üritavad olla kursis või mingis resonantsis sellise tänapäevase popkultuuri poeesiaga; siis see ongi neile, kes otsivad popkultuurist poeesiat. Ja lihtsalt selle pärast, et noori alati kasvab peale. Eelmised tendentsid ja kooliharidussüsteem, mille keskel ma sirgun ja mida vanemaks ma saan, seda enam ajas taha poole nad minust jäävad. Need protsessid, mille keskel- ja sees ma olen üles kasvanud, nendega mul a) puudub enda osalus ja b) nad jäävad minust ajas mõjutuspunktina järjest kaugemale ja kaugemale. Ja milleks kaasaegne kunst? Vastus on see, et neile, kes otsivad osadust või osalust ajaga, milles nad elavad. Kunst selles mõttes annab inimestele täiesti neutraalse platvormi, et elada n-ö olevikus. Selleks ei pea kobima üldse kuhugi budismi või muudesse spirituaalsetesse meetoditesse, et olla ’’kohal’’. Selles mõttes, et kui mind huvitab kaasaegne kunst, kui ma saan sellest aru, siis ma olengi praeguses olevikus. Sest marketingi ja kogu selle ümbritseva tajumine ongi olevik, mida ma olen igapäevaselt võimeline vastu võtma ja mõistma, et selles hetkes ma elan.


T: Ma väga tänan.


M: Aitäh, et mu ära kuulasid, mis mul öelda oli.


Mingite mõtetega on nii, et mu oma peas on ikkagi terviküksus, mingi üks kompot, milles ma elan. Kui ma pean sealt nüüd fragmente hakkama välja kiskuma, siis nad on juba kontekstist väljas. Ma loodan, et see tekst lihtsalt igav ei tule