25.01.2011, Hobusepea Galeriis,
ELIN KARD (edaspidi E),
Siiri Taimla (edaspidi S) ja
Tanel Rannala (edaspidi T)
---
S: Milliseid kompetentse või pädevusi sa oma kuraatoritöös kõige olulisemaks pead?
E: Siiamaani pole keegi kuuldavalt nurisenud, küll ma saan siis hakkama. Üheksas aasta hakkas jooksma just nädal aega tagasi. Enne Hobusepead ja Draakonit töötasin Vaal Galeriis. Seal ma olin Eha Komissaarovi abiline, mitte kuraatori rollis, vaid pigem assistent. Kuna mind 2003 siia tööd tegema kutsuti, siis peeti ilmselt sobivaks.
Miks ma seda teen, mis on minu enda motivatsiooniks? Töötanud kolm aasat Vaalas, leidsin, et kunstnikul on lihtsam tulla rääkima teise kunstnikuga. Kuna ma ise olen hariduselt kunstnik. Mul oli see Vaala võrdlusmoment, et kelle juurde siis kunstnikud tulid, olid ärimehed, või siis Eha, kes on vaieldamatu autoriteet igas mõttes, ja paljudes kunstnikes tekitas temasuguse, sedavõrd erudeeritud kunstiteadlasega suhtlemine, ütleme siis hirmu. Vaalas olin mina siis n-ö puhvertsooniks kunstnikele. Siin lihtsalt tule vad minu juurde. See on ka üks põhjus, miks ma käin EKAs õpetamas, alates magistrantuuri astumisest. Sest noortel kunstnikel on lihtsam tulla küsima näituse aega või seda, kuidas ja kus näitust üldse teha. Ja jutt ei ole ju ainult neist kahest galeriist. Ma annan ju nõu ka teiste Tallinna ja ülejäänud Eesti galeriide kohta, just noortele kunstnikele. Kuhu minna, kellega suhelda, kuidas kirjutada näituse projekti, kuidas teha Kulka taotluseid jne. Seda ma õpetasin nüüd esimest aastat ka õppeainena koolis.
S: Kas sa teed ka kunstnikega koostööd või on ikka nii, et nad esitavad taotluse, saavad sinult nõusoleku ja tulevad panevad tööd üles? Kas siia juurde kuulub ka sisuline koostöö kunstnikega?
E: See on nii ja naa. Kuna kunstnikud maksavad siin rente, siis ma ei saa kedagi kutsuda, kuna see on avaliku konkursiga koht. See ei käi nagu kokku. Aga loomulikult, sõltumata kunstniku east ja sellest, kas ta õpib veel või ei õpi, ma aeg-ajalt ikkagi ka kunstnikele ütlen, et sa ei ole ammu näitust teinud, et võiksid teha. Ja siis sõltub juba kunstnikust, kas ta soovib kogu selle ettevalmistava protsessi minuga nõu käia pidamas või ei. Üsna paljud käivad. Või siis teeb tööd valmis ja mida ma näen siis Draakonis pahatihti avamise hommikul ja Hobusepeas tavaliselt päev enne. Ei oska nüüd protsentuaalselt öelda, kas see 0n 50/ 50, sõltub aastast, kunstnikest jne. Selles mõttes teen küll koostööd.
Loomulikult tahaks käia kõigil ateljeedes ja vaadata ja kuulata, aga kuna mõlemas galeriis vahetuvad näitused kahe nädala tagant, siis see on tegelikult täiesti hullumeelne tempo. Füüsiliselt ei jõua kõiki kogu aeg jälgida. Üldsegi mitte halvas mõttes, kätt kõigil hoida. Nii kui vähegi suudan, ma seda ka teen.
T: Mis on hea kunstiteose kvalitatiivsed karakteristikud? Üks asi on see maht ja need küsimused. Aga mis iseloomustab sinu meelest head kunstiteost, objekti või milline iganes see on?
E: Ma arvan, et sellist kriteeriumit ei ole üldse olemas. Võib-olla ma nüüd eksin.
T: Aga midagi, mis läbib kunstiteosest kunstiteosesse, et seal on mingisugused ühised tunnused, kui hakata analüüsima ja liigendama, siis on mingisugune läbivus või ühisosa?
E: See üks sõna, kindlasti, mis käib igasuguse n-ö hea kunsti kohta, on professionaalsus. Sõltumata, kas see on kunstniku esimene või viiekümnes näitus. Aga, mis seda professionaalsust iseloomustab, need märksõnad? Seda ma küll ei tahaks välja tuua.
T: Aga, kas see on oluline? Ma kujutan ette, et on kolm tasandit: tunnetamine, teadvustamine ja sõnastamine. Kas sinu töös on ka väga palju seda, et sa pead lihtsalt tunnetama? Et see sõnastamine ei olegi niivõrd oluline. Või kuhu valdkonda kuuluvaks sa sõnastamist pead. Kas see on kunstiteadlasele, et suuta sõnastada tunnetus?
E: See, mida ma ühest või teisest kunstinäitusest arvan, kas see nüüd on professionaalne või mitte, kas see on hea või mitte, minu töö siin eeldab seda, et ma ei ütle välja. Sest kui ma olen andnud kunstnikele näituseajad, siis nad on minu jaoks kõik võrdsed. Sest ma ei saa öelda, et ühes siinsetest galeriidest ei ole hea näitus. Mul ei ole seda õigust. Ma võin ise kunstnikuna, kui seisan kõrval, arvata ükskõik mida. Kui on tegemist mu õpilastega, siis nad loomulikult küsivad, mis ma arvan. Siis ma ka võimalusel tegelikult hoidun. Ma pean olema kõigi suhtes võrdsel positsioonil. See on mu enda väljamõeldud reegel iseendale, et ma ei saa ühtesid kunstnikke eelistada teistele. Sel töökohal mul ei ole seda õigust mul ei ole seda õigust. Hinnangute andmine on ikkagi see, mis jääb kriitikutele, kes annavad oma subjektiivsed arvamused. Tähtis, et kunstnik ise rahule jääb. Kunstnikule näituse aja andmisega delegeerin talle ka usalduse.
S: Kujutame sellist situatsiooni, et sa peaksid koolitama välja inimese, kes hakkaks Tallinnas haldama sarnast galeriid. Millised pädevused sa peaksid talle edasi andma, et ta oleks võimeline seda tegema?
E: Alustuseks peaksin ma sellele inimesele tutvustama, mida tähendab ühe galerii majandamine ja kureerimine, milles hästi suur osa suhtlemine. Ütleme, et 90% tööst on suhtlemine. Ma ei tea, kas neid soovitusi on võimalik sõnastada, aga...
T: Kellega sa pead suhtlema?
E: Kunstnikud, institutsioonid, alates muuseumidest ja Kunstnike Liidust, galeriidega, siis külastajatega, klientidega, ajakirjandus, ...
T: Sa pead haldama ka kuidagi seda suhtevõrgustikku, hoidma, sest see kordub ju üheksa aastat juba? Ei ole ju mõtet iga paari kuu või aasta tagant hakata otsast peale jälle.
E: Loomulikult mitte ja alustades kunstnikest, kes esinevad galeriis ja publikuga, kes siin käib. Külastatavus on ikkagi küllaltki hea. On inimesi, kes on harjunud käima aastaid, pluss siis ajakirjanikud, kes käivad. See ring on küll väike, me tunneme üksteist. See kõik on galerii jaoks tegelikult sümboolne kapital. Oleks äärmiselt inetu seda kapitali ise raisata või kuidagi endast eemale lükata. Ma tean, et mitmed kuraatorid vaidleksid siinkohal mulle vastu, aga ma siiski leian väga ebamoodsalt, et galeriis, selle koha peal, kus ma töötan, olen pigem kunstnike ja külastajate jaoks teenindav personal. Mitte kunstnikud ei ole minu jaoks, et ma loovutan näituse aja ja annan sellise ja sellise võimaluse, vaid pigem vastupidi – mina olen nende jaoks. Igas mõttes. See on peamine tegelikult, mille peaks edasi andma. Oma egotrippi võib ju ka teha ja kõik me tahaksime seda. Kui see loomulikult kaasneb, et su tööd tunnustatakse, teed seda hästi. Aga see ei saa olla peamine. Peamine on ikkagi kunstnik, tema abistamine, nõustamine, et tal oleks võimalikult turvaline teha näitus.
S: Kui palju sa pead olema selline võitleja? Pead sa olema võitleja oma koha peal, et see püsiks, et seda ära ei võetaks, rahasid ei kärbitaks?
E: Noh, see rahade asi käib muidugi iga aasta. Alates siis palju kirutud Kultuuriministeeriumi rahadest, millest küll viimastel aastatel on Kultuuriministeerium need rahad andnud otse Kunstnike Liidule, ei ole pidanud võitlema. Enne seda on olnud ja tuleb ka sel aastal, avalik konkurss. Mida siin vaesel ajal ikka nii väga võidelda. Töökoha pärast? Siiani ei ole olnud selliseid asju, et keegi oleks pidanud umbusaldust avaldama või kuidagi märku andma, et ma ei saa oma tööga hakkama. Ma ei mõtle selle peale hommikust õhtuni. Teen oma tööd lihtsalt nii hästi kui vähegi suudan.
S: Millised pädevused peaks heal kaasaegsel kunstnikul olema?
E: Kui ma nüüd sellele küsimusele vastan, et mis on need ja need pädevused, siis ma annan ikkagi oma subjektiivse hinnangu, et mis on hea kaasaegne kunst. Te olete tulnud minu juurde ikkagi, kui nende galeriide kuraatori juurde. Sestap ma ei saa seda hinnangut anda.
S: Meid huvitavad ka sinu kui Kunstiakadeemia õppejõu arvamused. Milliseid pädevusi peaks Kunstiakadeemia lõpetanu üldse omama, et ta saaks hakkama peale ülikooli lõpetamist?
E: Ta peaks tajuma seda struktuuri kõigepealt, kus ta liigub. Et ta saaks aru, et mis on mis, millistes kohtades saab üldse näitust teha, kust saab raha taotleda. Enne seda võiks end harida nii siin kui ka välismaal. Enne peab kunstnikul olema tahtmine seda teha, peab olema soov kunstnikuks saada. Ega siis Kunstiakadeemias õpib noori, minu meelest, kes kõik ei omagi soovi aktiivseks tegevuseks. Nad omandavad niiöelda üldkultuuri haridust. Aga inimene, kes soovib kindlasti aktiivseks tegevkunstnikuks saada, võiks üldkultuurilised teadmised ja lugemus olla. Peaks olema endal ettekujutus, mida ta tahab teha, milline teema teda huvitab, et ei plõksiks ühe teema pealt teisele. Kõik need asjad peaksid selginema tegelikult kolmandaks kursuseks. Mõnel selgineb ka varem, mõnel hiljem magistrantuuris alles. Kui lähiajalugu vaadata, siis teeb mõnest hea kunstniku, lisaks professionaalsele kunstile, ka juhus. Jääd õigele inimesele õigel ajal silma. Sada erinevat poolt, otsest valemit ei saa anda.
S: Kui suurt rolli sa näed Kunstiakadeemial, et kunstnik suudaks areneda ”heaks” kunstnikuks?
E: Üsna suurt rolli. See võiks olla kordades suurem muidugi, kui see praegu on.
Olles ise õppinud Kunstiakadeemias, bakalauruses õppisin nahakunsti, magistrantuuris (nüüd seda eriala ei ole enam) aga eriala ”kunst”. Siis olid kõik erialad segamini. Me astusime ühel aastal, Alice Kask ja Neeme Külm, ja kõik me olime erinevatelt erialadelt.
S: Mis on see, mis jääb praegu andmata Kunstiakadeemias? Ütlesid, et ”seda” võiks palju rohkem olla.
E: Humanitaaralad, et tudengitel oleksid üldteadmised suuremad.
T: Konkreetsemalt, mis ained need võiksid olla?
E: Näiteks visuaalsemiootika, mis on täiesti puudu. Semiootikast rääkimata.
S: Kas sa räägid just vabadest kunstidest või kõigist kokku?
E: Rakenduslikega ma ei puutu kokku. Oma tunde olen algusest peale andnud ainult vabade kunstide omadele. Rakenduse poolest ei tea ma midagi. Ma käin küll Kadri Mälk’ tudengitele sellist tundi andmas nagu ”Harjutusi iseseisvaks eluks”. See, et kus teha näitust, kust taodelda raha. Rohkem ma ei puutu kokku.
S: Kas sa oskad veel midagi nimetada, peale visuaalsemiootika?
E: Meil on ju kõige elementaarsemast puudu, kaasaegse kunsti lähiajaloost. Siiamaani seda tegelikult ei õpetata ju.
T: Kas ei ole inimressurssi või mis need takistajad on?
E: Kardan, et ajaressurss. Inimesi ju leiduks, kes suudaks 80-ndatest, 90-ndatest rääkida. Selle peavad tudengi ikkagi ise kokku otsima, kui neil huvi on, ja küsima õppejõudude käest eraldi.
T: Kuidas seda visuaalsemiootika probleemi ära lahendada? Kas sellesk on Eestis ressurssi olemas?
E: Eestis kindlasti on. Aga ma ei ole küll vaadanud, mis aineid on Tallinna Ülikoolis (TLÜ). Põhimõtteliselt peaks ju tudengitel olema praegu võimalik aineid võtta nii TLÜ-st kui Tartu Ülikoolist. Hädapärast aitaks ka kultuurisemiootikast.
Tegelikult nad saavad ka üldist filosoofiat üsna vähe. Ja siis üldist kultuuriteooriat. Ei teata ka, mida paralleelerialad teevad. Mida teevad kirjanikud ja muusikud, mida tehakse filmis ja teatris? See kõik võiks olla üldhariduses sees.
S: Kuidas seda kompenseerida?
E: See, kes ise väga huvi tunneb või kellele mõni õppejõud on andnud need vajalikud ukselingid, kust kinni võtta, ja väga tahtmist on, see ikka saab. Aga suuremal osal tudengitest on suhteliselt suured eriala mahud koolis, ja ega nad nii väga ei otsi neid võimalusi, et juurde õppida. Kui kool kohustaks neid aineid ametlikult läbi võtma, siis tekiks võib-olla endal ka suurem huvi otsida neid võimalusi.
S: Kui sul endal oleks laps, kes soovib Kunstiakadeemiasse minna, kas sa soovitaksid tal EKAsse minna või soovitaksid kohe välismaale minna?
E: Kõigepealt soovikaks ikka Kunstiakadeemiasse minna ja siis minna vahetusüliõpilaseks. Ja see sõltub ju indiviidist ka tegelikult. Kõigile ei sobi kohe välismaale minna, tahetakse natuke üldse aru saada. Enamus tuleb ju keskkoolist, mis ei ole vist kõige õigem Kunstiakadeemia puhul, olen jätkuvalt sellel arvamusel. Tudengid ise ütlevad seda, et tegelikult võiks olla keskkoolist paar-kolm aastat vahet. Kes käib siis sõjaväes, või sarved maha joosta ja aru saada, mida elult üldse tahetakse. Siis on Kunstiakadeemias lihtsam. Ma ise astusin ka, kui ma hakkasin 24 saama, ma olin ennem ühe kõrgkooli juba lõpetanud ja natuke võib-olla teadsin rohkem, mida ma tahan. Aga ikka oli esimesel kursusel pea laiali otsas ja üldse ei saanud aru, kuhu ma sattusin või mida ma teen, ja mis see kunsti eriala üldse on. Kuna aega on nii vähe. Mina õppisin 4+3. Aga praegu saavad tudengid võib-olla kolmanda kursuse lõpuks aru, mida nad tahavad. See 3+2 võeti selleks vastu, et see magistrantuur on settimise aeg, siis saadki kunstnikuks küpseda. MA-sse võtakse sedavõrd vähe vastu, neid kohti on nii vähe, et enamus peab leppima kolme lühikese aastaga, millest on kohe kindlasti vähe.
S: Kui selline mitterahuldav 3+2 olukord on tekkinud, siis kuidas sellist olukorda kannatada?
E: Seda peab tudengite käest küsima.
S: Tudengitel ei pruugi olla sellist teadlikkust veel, et nad oskaks võrrelda, mis oli enne ja mis on praegu.
E: Nad võrrelda ei oska, aga tunnevad, et sellest on vähe, tunde on vähe.
Kui tudeng tuleb kolmandal kursusel ja ütleb, et ei ole õppinud joonistama, siis on nii ja naa – seda saab ju õpetada, aga kui ta sul endal olemas ei ole. Siis mine osta parem poest raamat algajatele või edasijõudnutele. Nende abil saab ju ka n-ö joonistama õppida. Noh, mida me siis defineerime joonistamise oskuse all. Kui tudeng ikkagi tunneb, et ei ole Kunstiakadeemias piisavalt ei anatoomia alast haridust, ei joonistamist, ei maali, siis on ju sellest kõigest vähe. Ja ei saa ju talle öelda, et sa oleks saanud ju võtta küll tunde, kui tal on puudunud see võimalus tegelikult.
S: Hea, et sa joonistamise teema juurde jõudsid. Kellele sina joonistamist annad?
E: Skulptuur, maal ja graafika kolmas – viimane – kursus.
S: Millisena sa näed joonistuse rolli kolmeaastases kõrghariduses? Mis pädevuse joonistus peaks andma?
E: Selles mõttes mul on keeruline vastata, et ma ei tea, mida tehakse esimesel kahel kursusel. Mina kuulen seda, et kui ma nendega kolmandal kursusel kohtun, et nad ei oska joonistada. Nii nad mulle kõik ütlevad. Pigem on küll see, et nad ei julge joonistada. kuna minu eriala on kaasaegne joonistamine, ehk mida iganes see siis tähendab, aga põhimõtteliselt tähendab see siis seda, et see on loominguline iseseisev projekt. Ja ma üritan just seda hirmu joonistamise eest maha võtta sellega, et loon pilti sellest, et ükskõik, mis meid ümbritseb, on tegelikult joonistus. Mitte ei ole ainult see, mis jätab jälje. Ka kõne, keel, kiri, valguse- ja õhuliikumine – seda võib käsitleda kui joonistamist. Et nad ei kardaks, et kolmandal kursusel pannakse neid ka kipsvormi joonistama. Nagu ma olen aru saanud, siis esimesed kaks aastat selle tähe all mööduvad, et nad lihtsalt jäljendavad midagi. Aga sinna juurde ei käi, et saaks ka iseseisvalt mõtelda –, et mida ma siis selle jäljenduse abil saaksin teha.
S: Kui nad ütlevad, et nad ei oska joonistada, siis...
E: ...et see kipsvorm ei tulnud hästi välja; ja inimest ei oska joonistada ja jube raske on improviseerida ning joonistada näiteks, kui nad arvavad, et ei oska joonistada inimest.
T: Mis see joonistamise tähendus ja tähtsus siis on Kunstiakadeemia kontekstis, kui üleüldiselt rääkida?
E: See sõltub erialast. See peaks spetsiifilisem olema. Kui skulptor ei suuda visandada oma ideid nii, et need mõjuksid ka ruumiliselt. Siis on tegelikult midagi ikkagi joonistamise õppes valesti. Pluss see, et kui maalikunstnik on ebakindel oma maalikavandite loomisel, sest ta väidab, et ta ei oska joonistada inimesi, sest ta ei tunne anatoomiat. Kõik need teadmised kõlavad hästi kuivalt. Aga ma eelmine nädal just maali tudengitega rääkisin, nad küsisid, et miks me peaksime tegelikult oskama. Ütlevad, et ma kõigepealt proovisin foto pealt inimest, aga ikka tuli selline imelik ja tasapinnaline. Vastasin siis, et see tuleb sellest, et te ei tunne anatoomiat. Kui on need nn igavad algteadmised olemas, kus on luud, kus on iga lihas ja sa ei pea sellele lakkamatult mõtlema.
S: Neil ju on anatoomia?
E: Üks aasta. Ma olen ise ka selle omal ajal läbinud, aga anatoomiaga on see, ma ei taha midagi halba Maiu Rõõmuse kohta öelda, aga ta on ise oma eriala fanaatik ja annab väga toredaid ülesandeid õpilastele, aga selle aine nimetus, anatoomia, vat esimesel kursusel nad ei ole veel spetsialiseerunud. Nad ei tea, mida nad üldse tahavad, kas skulptuuri, graafikat või maali. Ja siis äkki tuleb neil õppeaine anatoomia. See samastub keskkooliga, bioloogiaga vms ja see on kohutavalt igav.
S: See on vist plastiline anatoomia.
E: Veel hullemaks läheb. See läheb nende jaoks juba meditsiini valdkonda. Ja ega siis sel hetkel ei saada veel aru, milleks neil seda vaja on. Aga need n-ö igavad teadmised, klaasist kuuli ja kipslehe joonistamised, need võib läbi teha, mitte, et sa kulutad nende peale kaks aastat. Vaid, et need teadmised on sul kuklas olemas, et sa just ei karda ka kolm aastat peale kooli lõpetamist teha maali kavandit, kus sa pead inimgruppi kujutama; ja sa ei hakka seda tegema, sest sa “tead”, et ei saa sellega hakkama.
S: Mida peaks siis teisiti tegema?
E: Üks asi kindlasti, andma need algteadmised, aga selgitama sinna juurde, et millal ja kus neid tulevikus võib vaja minna. Sellest võiks abi olla, võiks kuidagi mängulisem olla. Maiu Rõõmus tegelikult õpetab anatoomiat siiski väga loominguliselt. Aga see peaks kogu aeg kuklas käima, et miks sul seda tulevikus vaja on. Ei oska seda täpselt sõnastada ka, ma ise olen selle probleemi ees kunagi olnud ka, et kui oli koolis kogu aeg kasutada modell, siis joonistasin-joonistasin, kõik tuli hästi välja, täitsa inimese moodi, ja siis ühel hetkel ei olnud ju tudengil seda raha, et modelli palgata. Võtad foto, sest ma saan ju siit ka inimesi joonistada, aga millegipärast ei tule sellised inimesed esimese hooga. Sellepärast ei tulegi, et sa ei suuda neid kujutada ruumiliselt. Kui sul olemas see teadmine, et mis tal seal naha all on ja kuidas see käsi parajasti asetub, sa vaatad sellele peale, rohkem ei mõtle, sa joonistad selle ka tegelikult õigesti. See ongi vaja käe sisse saada.
S: Kas probleem võib olla dialoogi puudumises joonistusõpetajaga? Kui sul puudub see suhe, siis sa ei suuda ka motiveeruda vastavas aines.
E: See võib ka muidugi olla. Kolmas kursus on heas mõttes ehmatanud, et oodatakse minult ka võib-olla seda, et paneme molbertid klassi üles ja hakkame kohe joonistama. Kutsume koledas kostüümis tädi sinna ette ja nii meil siis kolmas kursus möödub. Ma veedan tunnid tavaliselt sellega, et vestlen nendega, vaatame raamatuid või käime näitustel. Ja töö, mida nad teevad, see on kõik iseseisev. Et nad rohkem ise mõtleksid ja analüüsiksid oma tegevust!
S: Kas nad lepivad sinuga individuaalsed ajad kokku või on see grupiviisiline kohtumine?
E: Tunniajal ei taheta tavaliselt teiste nähes. Ma olengi lubanud neil nii teha, et kes tuleb, see tuleb tunni ajal ja kes ei tule, siis tulevad siia (Hobusepeasse) või kohtume linnas. Me oleme ju kolleegid, nad on ju kolmas kursus. Tegelikult nad on juba kunstnikud.
T: Tiit Pääsukese üks hirm olla olnud, et Kunstiakadeemia võib tervikuna selliseks disainikooliks ära muutuda. Mis selle joonistuskateedri mõttekas ülesanne ja funktsioon võiks olla?
E: Põhimõtteliselt võiks olla ja vist on ka nii, et eriala professor võiks otsustada, keda ta tahab oma erialale joonistamist või maalimist õpetama. Ja see inimene võib olla ka väljaspool joonistuskateedri poolt pakutavat nimekirja. See vabadus on minuteada neil kogu aeg olnud, aga iseasi, kas nad on tahtnud seda kasutada. Samamoodi peaks olema ka tegelikult rakenduskunsti puhul. Kui nad tahavad, et neid joonistama õpetaksid joonestajad ja tootedisainerid, see on siis nende valik. Kuigi ma arvan, et olles ju ise ka rakenduse lõpetanud, et võiks ikka seda kunstipoolt lasta ka nuusutada. Ennekõike peaks ikkagi küsima tudengite enda käest. Sellele võib küll vastu vaielda, et mida nemad teavad ka tahta jne, seda ma olen ka kuulnud, aga eks nad natuke ikka oskavad. Või siis kuidagi pooleks jagada, et neil on võimalik võtta nii oma erialale kasulikku joonistamist, mis rohkem liigub sinna joonestamise suunas, ja siis ka see, et äkki tahan mõne joonistuse- või maalinäituse tulevikus teha. Siis võiks ikka seda teist poolt ka ikka olla, mida annab see vabade kunstide joonistamine.
Ega seda joonistuskateedrit omaette kateedrina kaua pole olnud, mõned viimased aastad ainult. See võideldi ju ka selle pärast välja, et joonistuskateedril oleks võimalik koolitada ka joonistuse magistrante. Ma ei tea, kui palju neid nüüd on praeguseks hetkeks?
S: Mina olin minu teada esimene ja ma astusin joonistusmagistrantuuri 2005ndal aastal.
E: Jah, aga kas peale sind on ka keegi lõpetanud? Laura ka, eksju. Võib-olla on see tegemata töö, et oleks neid rohkem.
T: Kas sa kujutad ette, et joonistuskateeder oleks n-ö drawing center või joonistuskeskus, kus tehakse uurimusi, kus oleks ka metodoloogia ja teooria pool kaetud?
E: On puudu ka see, et teadvustataks, et maailmas kaasaegse kunsti biennaalidel, osalevad kümned ja kümned kunstnikud meediumis, mis kannab nime joonistamine.
Meil on joonistamisest tehtud selline tehniline oskus, mis kuulub kunstniku alghariduse juurde, aga millega tulevikus mitte midagi enam teha ei anna. Või et see on kuidagi väga vanamoodne, see ei ole kaasaegne töövahend. Mis on minu arvates täiesti nonsenss. Ma ise ju ka kuulen seda tudengite käest, kui ma räägin neile joonistamisest, et kas ma saan teha joonistamise näituse. Loomulikult(!), mis vahe seal on, sa teed selles tehnikas näituse, mida see idee nõuab, mida sa tahad teha.
S: Mis töö siis on tegemata jäetud, et sellist teadlikkust ei ole?
E: Kui ma oskaks öelda.
T: Mida peaks tegema, et see joonistuskeskus tekiks, mis sammud peaks astuma? Keda peaks kaasama sellesse mõtteprotsessi? Arvan, et raha n-ö vedeleb ootel ja see on pigem prioriteetide küsimus.
E: Ühest otsast jookseb see jälle sinna tagasi, et see on see lähikunsti ajalugu, kus siis võiks joonistamise ajalugu käsitleda. Põhiainena ei saa seda kahjuks, ilmselt, küll kindlasti anda, aga keegi võiks seda ka vabaainena hakata andma. Iseasi, kas selle vastu huvi on. See on ju üks osa kaasaegse kunsti ajaloost, mida võiks rohkem seal rõhutada, kui me hakkame siinkohal rääkima sellest, et kuidas propageerida joonistamist. Et kunstnikel ei tekiks tõesti aastal 2011 küsimus, et kas ma tõesti võiksin siis oma bakalauruse- või magistritöö teha joonistamise näitusena. Kaasaarvatud graafikutelt ma kuulen selliseid küsimusi.
S: Seal ma arvan, et see probleem ongi, miks joonistamise magistrante väga ei teki. Õpilastes ei ole seda teadlikkust, et joonistamise kateeder on selline koht, kuhu sa võiksid magistrantuuri minna.
E: Sellise teadlikkuse saab koolis tekitada ainult joonistamise kateeder ise. Siis peaks sellega tegelema joonistuskateedri professor ise. Keegi teine ei saa seda teha. Tema peaks tegema selle eriala täiesti vastupandamatuks.
T: Samas ta ei saa seda üksi teha. Tema saaks need eeldused luua.
E: Loomulikult. Ma ei tea ju kuidas koolis nende rahadega on, aga saab ju praktiliselt ilma rahadeta kutsuda väga huvitavaid inimesi ja mõelda välja midagi. Kuidas teha mingeid valikaineid või. Kõik on võimalik! Ma ei oska küll kohe nüüd nii istuda joonistusprofessori kohale ja mõelda välja, mis see kõik võiks olla. Aga päris kindlasti peab see isik selle koha peal olema karismaatiline, külgetõmbav tudengitele, mis suurendab ju ka huvi. Ma ei ütle ühtegi sõna Anu Juuraku kohta, ta saab oma tööga hakkama. Või kui me võtame siin näiteks foto osakonna või kui Kaido Ole oli maali osakonnas. Paljuski mindi sinna õppima professori pärast.
T: See on vist normaalne?!
E: Jah, see käib igal pool nii. Loomulikult!
T: Aga, kuidas sa kujutad ette karismaatilist isiksust? Mis teda iseloomustab peale professionaalsuse?
E: Peaks olema aktiivne tegevkunstnik. See on üks asi. Ja see, kuidas ta ise verbaliseerib oma loomingut, on võib-olla need punktid, mis tekitavad tudengites huvi. Või siis see, millise meeskonna ta valib, see ei ole ka üldsegi väheoluline, kes on need õppejõud.
T: Ja samas sa ütled ju ise ka, et joonistus on sõna jms. Tundub, et kusagil on ikkagi loodud eeldused, et inimesed saaksid ise end kinni jooksutada, mis on kurb.
E: Aitab lakkamatu tunnustus muidugi! See on kõigile väga oluline. See aitab, tudengid unustavad oma hirmu ära. Kui sa ikka ütled, et see, mida sa teed, on väga lahe, siis ta ei mõtle enam sellele, et ma ei oska või ei saa.
T: Kiitus ja karistus on ju võimu atribuut ka. Pimeda ületunnustamise või selle kriitikavaba vastuvõtmisega võib muutuda ka kellegi tööriistaks?
E: Ei tohi alahinnata kedagi, ka tudengeid mitte. Ja nad saavad ju ise ka aru, et ega halba asja ei tunnustata. Kui midagi on hästi, siis tuleb seda ka välja öelda, mis ei ole Eesti inimesele just omane. Ei minda naljalt teist inimest kiitma. Tuleb ikka motiveerida, see on ka õppejõu ülesanne.
Ma mäletan, et minu õppejõud oli Kunstiakadeemias Margus Kadarik, metallikunstnik, kes kahjuks küll ei tööta enam EKAs. Tema kohta öeldi, et paneb surnud ka joonistama. Mis ilmselt vastas ka tõele. Ma küll paari inimest tean, kes jooksid ära, kellele ei sobinud, aga temal oli pigem selline karistusmeetod, et ta võis su töö puruks rebida, seda kätega peksta, sind ennast tõugata, su peale karjuda. Minus ta tekitas sellise tunde, et ma vihaga, hakkan jonnima, tõestan talle, et oskan. See oli hästi motiveeriv. Tean, et kõigile see ei sobi, ja ei peagi. See tuleb ka õppejõul ära tunnetada, kuidas kellegile läheneda. Nende aastate jooksul on mul ainult kaks tudengit ära jalutanud tunnist ja vahetanud õppejõudu.
S: Milliseid meetodeid sa ise tunnis üliõpilastega kasutad?
E: Ma olen üsna kuri õpetaja tegelikult, mis kõlab hästi rumalalt tegelikult. Olen nõudlik. Sest ma olen enda vastu ka alati nõudlik ja nõuan maksimumi. Ja ma tean, et tudengitel on hästi palju muid asju ka teha. Aga ma ütlen, et kui te minu tunnis ütlete, et mul on see, see ja veel see ka ja ma ei jõudnud, mida iganes, siis mul on alati üks vastus: ei huvita! Tegelikult see on nii, et sa oled tulnud kooli õppima, sul on need ained, sa pead need läbima ja ei ole vabandust, et miks sa seda ei teinud. Sest õpetajad on siin õpilase huvides, mitte vastupidi. Mida ma alati olen tudengitele rääkinud, on see, et me kohtume pool aastat, võtke teie nüüd minust maksimum. Mina proovin siis vastu saada teist maksimumi. See on nii. Aga nad aeg-ajalt ütlevad mulle, et ei maksa kurjustada. Tegelikult ma ei kurjusta. Üks asi on see, kuidas kõneleda, siis on hääletoon, aga ühelt poolt proovida kogu aeg motiveerida, teiselt poolt aga mitte andestada tegemata jätmisi. Nagu läheksid sõjaväkke, ütleme nii. Minu peal võivad nad kätt harjutada, kuidas on, kui keegi sult nõuab. Sa saad pahaseks ja solvud, karjud õppejõu peale, aga tulevikus, teades, kuidas funktsioneerib kunstimaastik, kus on kordades raskem, las nad siis teevad minu peal trenni.
T: Mida sa vaidlemisest arvad? Kunstnike, kuraatorite jt vahel. Kuidas sa vaidemisesse või argumenteerimisse suhtud?
E: Sõltub vaidlusest.
T: Kuidas sa kategoriseerid vaidluseid?
E: No, mida sa silmas pead, kui tudengid omavahel vaidlevad?! Temal on oma maailmavaade, omad tõekspidamised ja kui me koolis kokku saame, siis meie maailmavaade ja tõekspidamised põrkuvad. Eesmärk ongi see, et nad põrkuksid lõpukursuse tudengil ja õppejõud. Ka noorema kursuse tudengite, sest sellest põrkumisest nad saavad ju mingisuguse impulsi, teadmise või kogemuse. Olen tudengitele alati öelndu, et õpilane peaks olema alati parem kui tema õppejõud, et ta saaks juba teise kursuse lõpus mõelda, et õppejõud ei tea mitte midagi. Kolmandal kursusel ta võiks saada juba sellele levelile, et ta on võimeline seda välja ütlema, aga samas ka põhjendama ja argumenteerima, et miks ta arvab, et on parem, kui tema õppejõud. Selle eelduseks on aga võime analüüsida oma tegevust. See on aga üks asi, mis meie paljudel tudengitel on puudu – analüüsivõime.
T: Mis on eeldused analüüsimiseks?
E: Seda peaks juba põhikoolis õpetama. Kasvõi see, et kui on kirjanduse tund, siis räägitakse ja analüüsitakse, mida kogeti. Olen tudengite käest küsinud, et kui te käite kinos, kas te siis pärast analüüsite seda, mida te nägite, või, mis mõtteid see teis tekitas. Pahatihti ma saan vastuseks, et ma vaatasin seda kaameratööd, aga seda asjade kogusummat, kui väiksed tükid kokku liidad. Või, kui sa loed raamatuid, kas sa siis mõtled, et mis sa sellest nüüd said, või said sa targemaks, või millise ukse juurde see sind edasi lükkas. See jäetakse tihti tegemata.
Ja need ongi need küsimused, miks nad arvavad, et ma olen kuri. Ma alustan alati öeldes, et mina ei räägi siin, vaid teie. Ja iga asja kohta ma küsin MIKS. Üks asi on neid valmistada ette ka hindamiseks, sest kogu komisjon küsib neilt MIKS(!?). Sa pead oskama verbaliseerida seda, miks sa nii tegid. Miks sa arvad, et see on parim lahendus? Lakkamatu miks, miks, miks. Tean, et see kõlab väga tobedalt, aga nad saavad sellest aru küll.
Õppejõu kohus on viimase hetkeni kunstnikku aidata, et ta saaks ”nupud” selgeks.
(...)
Ühest küljest puudub õigus luua tudengitele hästi roosiline pilt tulevikust, sest nii ei ole. Ma olen püüdnud ühest küljest vastupidi, neid pigem närvi ajades, lakkamatult neile korrutades, et kool saab kohe otsa, mis te siis teete. Ja päris kindlasti, kui te siit maja uksest välja astute, teid ei ole mitte kellegile tarvis. Aga seda mitte sellel eesmärgil, et kedagi depressiooni ajada, kaugel sellest. Kas siis otsitaks võimalust välismaale edasi õppima minna või hakataks ennast võimalikult palju näitama, et saadaks n-ö selle ringi sisse, kes teevad näituseid jne. Ajada ta heas mõttes paanikasse, seda ma olen püüdnud küll teha. Ma olen neile seda ka alati öelnud, miks ma seda teen. Paljud ju ongi peale kooli lõpetamist töötud. Aga, et nad hakkaksid ise küünarnukkidega trügima. Mõned aastad tagasi oli veel see lõputööde näitus, mis oli hästi motiveeriv tudengite jaoks, ja see oli jõuproov sõna otseses mõttes. See oli siis see koht, kus käisid kuraatorid, galeristid ja kunstiteadlased vaatamas, keda võiks siis näitust tegema kutsuda ja keda võiks hakata aitama. Seda enam ju ei ole, millest on väga kahju. On portfooliod ja nii ongi. Aga see, et ma olen nüüd kunstnik ja mul tuleb suur näitus, sellest ma ise tunnen, et neil on puudus.
T: Võiks jõuda selleni, et mis on kunstiteose väärtus? Kellele see on väätuslik? Kunstnikule ja kunstielu infrastruktuuri kuuluvatele osapooltele kindlasti, luues töökohti jne. Aga kellele ja milleks veel? Kui väidan, et kunsti-kultuuri funktsioon on haridus, kas siis ühe näituse funktsioon peaks olema ka harida?
E: Sa mõtled siis, et ta on hariv publiku jaoks? Seda on ta ju igal juhul, kui publik seda vaatama jõuab. Kas hariv?! Kindlasti mõttemaailma ja maailmapilti avardav.
Haridusprogrammidega tegelevad meil ju Kumu ja Kunstihoone.
T: Kas see võiks olla üks läbivatest eesmärkidest kunstniku poolt? Vastavaid eelduseid küll ei ole loodud, et kunstnikud saaksid väga teadlikult n-ö harivat momenti teosesse liita: kunstnikele ei õpetata ju formaalses süsteemis pedagoogika, psühholoogia, sotsioloogia printsiipe. Tihti, mulle tundub, on kunstiteosed isiklikule eduefektile üles ehitatud, sest inimene vajab ju seda tunnustust ja enesekindlust. Ta saab selle kätte, seal on kindlasti mingisugused isiklikud, kogukondlikud või ühiskondlikud elemendid ka olemas. Aga, mis seda ühiskonda siis laiemalt seoks, looks nn lisaväärtust pikas perspektiivis? Ma kujuta ette, et iga poliitiku, ajakirjaniku või kelle iganes jutus-tekstis peaks ka olema hariv funktsioon. Et ei räägi lihtsalt rääkimise pärast. Kas see kõlab nii, et sellesse on juba algusest peale n-ö akadeemiline igavus sisse kirjutatud?
E: Kas nüüd harima?! Loomulikult, igasugust kunsti on olemas ja kunstnikel on erinevad nägemused. Üks oluline osa, mis puudutab kaasaegset kunsti, kuigi see on ka ajaloos nii olnud, on suhestuv esteetika: kunstnik on see, kes viitab kitsaskohtadele ja probleemidele ühiskonnas oma loomingu kaudu. Ma tean, et see ei ole ka viimasel ajal väga populaarne tudengite osas Kunstiakadeemias. Kuna nad tundsid, et sellest akadeemilisest otsast läksid kõik teise serva, ehk siis tuleb olla hästi sotsiaalne. Et igaüks peab ikka ise tunnetama ja otsustama, mida ta teha tahab. Nii palju kui on erinevat kunsti, on ka erinevat publikut. Kellegile peale ei saa ju suruda, aga see hariduse pool võiks ju olla üks ”see”, mille poole juhinduda. Kui kunstnik juhib tähelepanu, et midagi on ühiskonnas valesti, siis see peaks ideaalvormis panema ka publiku mõtlema selle üle. Ja kuidagi peaks see jõudma ka poliitikuteni, teadlasteni jne jne. Et see lõpuks ikkagi viiks mingite parendavate muutusteni. Ma ei tea, kas see kunagi ka nii juhtub, aga see võiks nii olla. Tuleb visalt ikka jätkata viitamist! Ja võib-olla läbi selle siis ühiskonnas haritus tõuseb. Siin ongi see vahe. Kunstiga on samamoodi, et kui me loeme raamatuid, vaatame filme, kuulame muusikat, siis see loob eelduseid harituks muutumisele.
T: Tõenäoliselt ongi raske vahet teha, mis raamatut n-ö lugeda. On ju vahe tegelikult, mis raamatuid me loeme.
E: Inimene teeb mingil hetkel ise valikuid, koolis talle antakse võib-olla suunitlusi, millist kirjandust peaks lugema. Ideaaljuhul õpilane kuulab need kõik variandid ära ja teeb siis ise otsuseid.
S: Kas ideaalis võiks ka nii olla, et professor jälgib, et üliõpilane saaks võimalikult erinevaid lähenemisi, arvamusi, mis suunas tema kunst võiks minna? Kuidas on näiteks fotokateedris?
E: See on täpselt see, millest me rääkisime. Karismaatiline isik on kateedri eesotsas, ja olles ise ka mitmeid aastaid seal kateedris õppejõud olnud, ega keegi ei sunni tudengeid sotsiaalse kunsti poole. Kuna sind ümbritsev keskkond tegeleb kogu aeg sellega, õppejõud ise tegelevad, siis on paratamatu, et hakkab tudeng ka mõtlema, et see on ainuõige tee. Mingi hetkeni nad ju proovivad, aga ega kõik siis ei jää ju selle peale. Siin on neid lahknevusi ju küll ja veel. On ju foto tudengeid tulnud minu juurde küsima küll, et vat, ma ei taha teha seda sotsiaalset kunsti, mul on selline sundus, kas ma pean tegema seda. Loomulikult professor on selline autoriteet, et tema juurde ei julgegi kogu aeg minna. Aga ma olen neile alati rääkinud, ja mis on ka õige, et keegi ei saa sundida, igaüks teeb oma valiku ise. Ma ei usu, et Marco Laimre sunnib tudengeid just sotsiaalse kunstiga tegelema.
T: Kas sa nimetaksid sotsiaalse kunsti karakteristikud või tunnused? Nt viis tunnust.
E: Siis sa võid ju Wikipedia lahti võtta või kunstiteooria raamatu.
T: Jah, seda küll. Aga kui õppejõud hakkab rääkima sotsiaalsest kunstist, siis mul tekib küsimus, et mis ei ole sotsiaalne. Asotsiaal on ka sotsiaalne. Sündides sa oled juba sotsiaalne olend. See mõiste on nii laiali valgunud või ära lörtsitud.
E: See on eluga suhestuv.
T: Siit ma jõuan probleemini, mis on probleemi mõiste, mis on isegi õppejõudude hulgas ära lörtsitud ja n-ö devalveerunud. Väga lihtne vastus, mida ma tihti olen kuulnud, millega ei ole kohe midagi pihtagi hakata, kui keegi küsib mõistete kohta, on see, et mine vaata sealt või sealt raamatust järgi.
Mis on sinu jaoks PROBLEEM nähtusena?
E: Sotsiaalses kunstis?
T: Võib-olla üleüldse. Kas ma olen meelevaldne, kui väidan, et kunstnikud võiksid tegeleda probleemidega? Kui sa õpetad joonistamist, siis seal on ka väga palju probleeme. Ja mis on üldse probleemivääriline probleem? Et joonistuks ka see välja, kui me räägime sotsiaalsest kunstist, et mis siis on probleemivääriline ”see”, mis on terav, tähtis, oluline jne.
E: Sa ei saa ikka nii öelda. See lähtub ikkagi kunstnikust, mis on tema jaoks oluline. Võib-olla mõni isiklik teema on tema jaoks oluliselt sotsiaalsem, kui siis vabadusristi teema. Ei saa öelda, et üks on tähtsam kui teine. See sõltub ikkagi kunstnikust ja sellest, millist valdkonda ta uurib ja mis temas kõige rohkem küsimusi tekitab.
Kui sa räägid nüüd joonistamisest, siis mis sa ise arvad, mis võiks olla joonistamise tunnis probleem?! Ma ei saanud su küsimusest nüüd täpselt aru, aga mulle tundus, et see puudutas seda tehnilist-teostuslikku poolt. Pigem on oluline just see, et mida mõistetakse, see sisu pool.
T: Tehnika probleem, see on see meetodi ja praktika pool. Kunstiakadeemia puhul ma ei tajugi seda pigem probleemina. Pigem just see metodoloogia ja teooria pool, et kuidas näiteks mõtestada kasvõi seda probleemi mõistet, sellega seotud ”ahelat”(mudelid).
E: Kunstnik tegeleb sellega, mis talle huvi pakub või muret teeb. Ja see on siis temast sõltuv, kuidas ta seda lahendab. Probleem kõlab ka minu jaoks juba ise nii õudsa sõnana.
T: Ok. Probleem võib ka see olla, et mul on ees tühi paber ja ma pean sinna midagi tegema tunnis. Aga kui ma tahan näiteks Hobusepeas näituse teha, siis sellest probleemist jääb väheks. See probleem ei ole selles mõttes probleemivääriline tõenäoliselt. Mingil juhul ka võib-olla on, kui see on põhjendatud. Võiks ka mingi ühiskondlik või laiem vaatenurk olla käsitletavale probleemile.
E: (naerab).
T: Ma ei küsinud tegelikult midagi praegu.
E: Seda ma ka mõtlesin.
T: Ma lihtsalt nendin.
S: Sa ütlesid, et lased tudengitel palju rääkida. Millest sa lased neil siis rääkida? Ma saan aru, et Tanel sõnastab seda probleemina. Nad leiavad midagi, mida nad hakkavad lahendama, eksju. Või kuidas sa käivitad neid tegutsema, kuidas sa tundi üles ehitad?
E: Tegemist on kolmanda kursusega. Kui me räägime joonistamisest, siis on tavaliselt esimene ülesanne see, et järgmiseks tunniks 25 joonistust ühest ja samast asjast erinevate vahenditega. See ajab reeglina kõigil juhtme kokku, sest siis tuleb see protest, et miks ma pean kolmandal kursusel selle peale aega raiskama. Või siis tuleb nõutus: pliiats on, süsi on, oli midagi veel? Oluline on see, et nad end esimese nädalaga käivitaksid ja hakkaksid mõtlema laiemalt. Et nad saaksid materjali ja tehnika poole läbitud ja tunnetaksid seda vabadust. Sõltub ikkagi sellest, milline idee neil tekib. Siis hakkame alles otsima, kuidas seda vormistada. Aga, et nad on need vormistamisprobleemid ennem kiirülesandega lahendanud. Nad saavad, et ma ei pea olema selles kinni, et mul on pliiats, mul on nüüd selline teema, kuidas ma nüüd need kaks kokku viin. Sul on absoluutne vabadus joonistada minu pärast kasvõi võiga või ketšupiga, millega iganes, onju, auto jäljega lumes. Sellega sa ei tegele, millega sa teostad, vaid tegeled sellega, mismoodi ideed visualiseerida. Ülesanne koosneb mul tavaliselt ühest sõnast, rohkem ma ei ole tavaliselt andnud. Et ei hakataks üle mõtlema.
T: Näiteks?
E: No ütleme kõige lihtsama, mis võib olla: ruum.
Olen paari kursuse puhul kasutanud sõna “treiler”. Mille puhul inimestel assotsieerub auto järelkäru, mis on harvemini, või siis filmi reklaam. Aga Bourriaud´ järgi võib treiler olla ükskõik millise tegevuse dokumentatsioon. Või siis mingi protsess. Meie elu on ka pikk treiler – sünnime, elame ja sureme. Kõrvalvaataja jaoks on see treiler. Kui kaua see aega võtab, see ei oma tähtsust. Siis esimesed nädalad ma lasen neil rahulikult mõelda ja soovitavalt siis kogu aeg ka visandada. Sest kui tulevad mõtted, siis nad peaksid selle ükskõik kui hästi või halvasti visualiseerida. Siis hakkame arutama neid visandeid ja kuulama, mis mõtted tulevad seoses ülesandega. Kui läheb väga rappa, siis kallutame tagasi. Mitte, et ükski lahendus vale oleks. Kaugel sellest! Aga, nagu ükskõik millise tudengi puhul, ma olen selle ise läbi teinud, püüad näidata võimalikult palju. Tuleks läbida lihtsustamise protsess ka.
S: Ei tahaks lasta sul kogu oma programmi ka ära rääkida. Kas sul on mingi läbiv meetod?
E: Esimese punktina olen kogu aeg õppekaardile kirjutanud, et kõigepealt tuleb ületada hirm meediumi suhtes. See ajab paljusid naerma ja ka marru, kuid see on esmatähtis. Kõik ülejäänu on tegelikult sekundaarne.
See on hirmu ületamine iseenda eest tegelikult.
T: Oled sa uurinud, kuidas hirm tekib, millised on hirmu tekke mehhanismid?
E: Hirm tekib kahel juhul. Võõrkeelte puhul on see, et mida paremini ta oskab, seda vähem ta julgeb rääkida. Minu meelest kehtib see kunsti puhul täpselt samamoodi. Või siis on olnud see, et ei ole olnud võimalust oma oskuseid proovile panna. Teadmatus tekitab hirmu. Võimaluse puudumine tekitab hirmu. Kuna ei ole sellist definitsiooni, et mis on hästi või mis on halvasti joonsitatud või ülivõrdes hästi joonistatud.
Hirmu ära võtmist peaks juba esimesest kursusest peale hakkama leebelt harjutama. Kõik need kõige igavamad kursused peaksid olema esimesel kursusel ära. Teha võimalikult lihtsalt selgeks, kuidas asju paberile kantakse, joonistusest rääkides. Mis on perspektiiv, mis on kompositsioon, mis on töövahendid ja kuidas saab millise töövahendiga teha mida. Ja siis peaks lähtuma tegelikult sellest, mille vastu tudeng tegelikult huvi tunneb, lisaks sellele, et näidata talle võimalikult palju erinevaid võimalusi, kuidas võiks asju teostada.
S: Sa tegeled kohati sellega, millega võiks tegeleda esimestel kursustel ja varem?
E: Põhimõtteliselt küll.
Pluss nad võikid jõuda oma kolmanda kursuse iseseisva tööga sinna välja, et see on valmis kunstiteos, mida võiks näidata näitusel.
T: Kas sa räägid tudengitele välja ka, kuidas sa käsitled neid, et ülesanne ongi hirmu ületada? Või need on need varjatud eesmärgid?
E: Ei, nad ei pea seda teadma. Need on varjatud eesmärgid, jah. Mul ei ole mõtet nii, et me oleme kogunenud siia, et me enam ei kardaks. Selle võrra ju hirm suureneb topelt, sest nad ei tea ju, mis hakkab nüüd juhtuma, midagi tahetakse neilt ju ära võtta, see hirm tahetakse neilt ju ära võtta. Seda ei saa, loomulikult ei saa.
S: Sa ütlesid, et ei tea, mis nendega on varasematel kursustel tehtud. Mul endal on üsna sarnane olukord. Kas see peaks olema teisiti, peaks olema dialoog sama valdkonna erinevate õpetajate vahel?
T: Või kuidas see peaks toimuma?
E: See dialoog on ju aastaid toiminud, sest on ju hindamised toimunud, mida nüüd enam ei ole. Ütleme siis ülekoolilised hindamised, kus kõik õppejõud on komisjonis, kes on selles kateedris tööl ja nad näevad nende tudengite arengut, mida on teine õppejõud andnud. Minu meelest oli see õpilastele hästi abiks. Me kõik ju nägime, mis teised tegid. Lisaks ka õppejõud, neil on ju ka mälu ja enam-vähem mäletavad. Ja kuna aega on vähe, siis oleks hea, kui tead, mis on tudengi nõrgad kohad ja mida sa enam talle rääkima ei pea. Nii ehk nii sa töötad igaühega individuaalselt. Kuna enam ei ole kohustust teha hindamist, kuigi me inertsist jätkame. Ja see ongi täpselt nii, et kui mina annan koos Anu Juurakuga joonistamist, poolele grupile üks semester mina ja siis vahetame, lõpuks teeme hindamise kahekesi mõlema semestri lõpus. See on tegelikult kurb. Mõnikord suudame veel inimesi ära rääkida, aga alati ei suuda. Otsest kohustust ei ole enam õppejõududel hindamisel osaleda.
S: Mis siis teha antud situatsioonis?
E: Ega ei saagi midagi. Tuleks see vana kord ilmselt tagasi tuua. Kui nad Kunstiakadeemias midagi muudavad, siis läheb natuke aega mööda ja ütlevad, et see eelmine oli ikka parem. Nagu 3+2 on raske tagasi pöörata, siis nii on ka lihtlabase joonistamise hindamisega. Mis on veel hädavajalik? Tudengile on hädavajalik tagasiside. See on ju ka erakordselt nõme, et teed pool aastat midagi, õppejõud räägib, et tee seda, nagu teeksid viimast korda elus, nagu peaks igat tööd tegema, ja siis tuleb see sama õppejõud ja ütleb, et seda ma olen juba näinud ja paneb B. See on ju ka tunnustuse ja tagasiside vajadus, miks peaks see komisjon olema. Aga mis siis teha?! See oleks ka see koht, kus tudeng saaks rääkida, miks ta just nii tegi.
S: See on ju see koht, kus ta peab analüüsima, oskama end väljendada, kaitsta jne.
Kas sa näed ohtu, et EKA võib muutuda disainikooliks?
E: Ei, päris kindlasti mitte. Võib-olla ma olen pime, aga ei näe. Väga tore just, et meil on disaini- ja rakenduspool.
