01.02.2011,
Vanalinna Muusikamaja kohvikus,
URMAS VIIK (edaspidi U) ja
Tanel Rannala (edaspidi T)
---
T: Sina tulid Kunstiakadeemiasse hetkel kui hakati üle minema tehnoloogiapõhiselt õppelt ideeõppele. Selgita palun, mis on ideepõhine õpe.
U: Sisuliselt tähendab see ilmselt lihtsalt seda, et kui omal ajal õpetati meile joonistamist kui käsitööoskust, siis ideepõhine õpe on ülesandekeskne. See tähendab, et sulle antakse ülesanne ja sa valid vahendid, kuidas sellele läheneda. Mitte nii, et täna joonistame pastakaga ja homme söega ja see on nagu eesmärk iseeneses. Muud midagi seal ei olegi. See võib hõlmata erinevaid lähenemisi ja strateegiaid, aga on põhiliselt ikkagi kontseptsioonikeskne. Mina olen suurema aja oma kunstnikuajast niimoodi tegutsenudki.
T: Mulle isiklikult tundub, et see ülesanne, millega tudeng tegeleb, võiks lisaks olla probleemivääriline, probleemivääriline isiklikul tasandil.
U: Samas, kui nad on õppeasutuses, siis probleemi püstitab ikkagi õppejõud. Sel juhul ei ole seda õppeasutust vaja, kui on näiteks viis üliõpilast ja igaüks püstitab oma probleemi ja hakkab seda lahendama. Mingid raamid peavad seal kindlasti olemas olema. See on ju õppejõu funktsioon. Aga mis sa selle all täpsemalt mõtled?
T: Ma tahakski mõistetest aru saada, näiteks kuidas sa mõistad kontseptuaalset mõtlemist?
U: Sõna kontseptuaalne on siinkohal väheke nagu kõmisev, kuid parema puudumisel leppigem sellega. Kontseptuaalne mõtlemine tähendabki kunstis probleemikeskset lähenemist. See ei tähenda seda, et sa oled välja töötanud oma käekirja kui kaubamärgi. Ma olen küll veendunud, et kui sul see mina olemas on, siis oled äratuntav ja tuvastatav ikkagi ja ei pea eriliselt selle disainimiseks vaeva nägema.
T: Mille poolest see n-ö kontseptuaalne on väärtuslikum traditsioonilisemast lähenemisest?
U: Saab ju igatmoodi. EKA on selline õppeasutus, mis on ikkagi kaasaegse kunsti keskne. Need kes õppivad sellises klassikalises kunstikoolis võivadki joonistada ühte joonistust 50 tundi, nagu see näiteks 50ndail EKAs kuuldavasti oligi. Meie ei saa seda endale lubada, sellel puudub tõsine põhjendus Ikkagi see kaasaegse kunsti kesksus on hästi loomulik. Kaasaegse kunsti all ma mõtlen seda kunsti, mis meid igapäevaselt ümbritseb. Lihtsalt tähendab see situatsiooni, milles ei eksisteeri piiravaid stiilinorme. Kui sa kasutad näiteks sellist 19.sajandi algusest pärit joonistuslaadi, siis sa võid ikkagi vääriliselt liikuda tänapäevases kunstiruumis ilma et keegi iriseks sinu väljenduslaadi üle. Kuid kui sa keskendud asja eest teist taga oma 19.sajandi joonistuslaadi lihvimisele kui eesmärgile, siis ei oska mina küll seda tegevust väärtustada või ehk vaid siis, kui see omandab mingid erakordselt hullumeelsed mõõtmed. Sa võid trikke teha, kui see sind rahuldab ja eriti mõnus kui see ka vaatajat kõnetab.
T: Kas sa võiksid veel tuua näiteid trikkidest, mis kaasaegse kunsti nahas esinevad?
U: Näiteks Laurentsius, kes valdab natüürmordi maalimise tehnikat, aga seal on üks “aga” sees, eks.
T: Minu jaoks tundub see sel juhul sümpaatne või talutav, kui inimene tunnistab, et need ongi tema mängureeglid ja ta tegeleb tehnikaga. Kui seda esitada hullu kontseptsioonina ja ajada sinna mingit udu juurde, siis see muutub kahtlaseks.
U: Eks see udu ikka reedab ennast nii või teisiti. Kui töö on jäigalt kostrueeritud, siis ükski teooria tavaliselt asja ei rehabiliteeri.
T: Milliste sisudega sinu arvates vabade kunstide üliõpilane võiks tegeleda?
U: Küsimus, millega EKAs päevast päeva tegeleda tuleb on see, et kuidas saavutada tulemus, et üliõpilane ei oleks lõpetades päris loll ja samas valdaks teatud käsitööoskusi, mõeldagu selle all pealegi vahel üsna erinevaid asju. Ta peaks natukene teadma minevikukunstist ja kaasaegse kunsti problemaatikast, teaks mõningaid kunstnikke ja mida nad teevad. Samas ei tohiks ta olla ju ka saamatu.
T: Mis sa mõtled selle “saamatu” all? Milline on hakkama saav kunstnik?
U: Saamatu ei tähenda ilmtingimata seda, et ta manuaalselt saamatu oleks. Hädavajalik on, et ta oskaks valikuid teha. See on kõige tähtsam. Saamatu all mõtlen pigem sellist tegelast, kes ei suuda kuidagi oma ideid realiseerida ega viitsi selle nimel ka väga vaeva näha.
T: Millised on vaimse hakkamasaamise eeldused, mida EKA saaks luua? Millised need võiksid olla ja millised need praegu on?
U: Raske öelda. Ilmselt seda jagavad kõik, et see õppeperiood on jube lühike, vabades kunstides veel eriti. Ma ei tea, mis selle eelduseks on. Ega kõik ei saagi hakkama ja see on täiesti loomulik ja alati nii ka olnud. Hakkamasaamise all me mõtleme seda, et inimene tegeleb edaspidi kunstnikuna ja teda on aegajalt näha näitusi tegemas. See on kindlasti vähemus üliõpilastest. Ma ei ületähtsustaks kooli osa edaspidises praktilises elus. Eelkõige on oluline isiklik motivatsioon, mis kas on või ei. EKA ülesanne on muidugi seda forsseerida mitte summutada.
T: Milles see motivastioon võiks seisneda?
U: Seal on paar asja. Esiteks on mõnikord isegi seletamatu vajadus ennast kuidagi väljendad, teiseks peab olema mõnus teha ja kolmandaks peab olema teatud annus edevust. Kui edevust ei ole, siis üsna sageli jäävad töö viljad varjatuks, selline klassikaline sahtlipõhja effekt. Mis siin salata, sa ju tahad saada tagasisidet oma tööde kohta ja tahad, et oleksid nähtaval.
T: Kuidas see edevus on sinu enda puhul toiminud? Kuidas see motiveerib või käivitab sind?
U: Kui sulle tundub, et sul on millega silma torgata, midagi, mis tundub vähegi erakordne, siis sa proovid sellest teistele märku anda. Väga lihtne. Kuid kui sus pulbitseb paaniline edevus ja puudub näiteks rahulolutunne protsessis osalemisest, siis see ka ei toimi. Edev ja andekas natuur, leiab kindlasti mingi lihtsama tee egotrippamiseks, kui kunst, mis ei kuulu kindlasti kollase meedia lemmikute hulka. Sul on idée, tegevusplaan, oskused ja teatav tagasiside vajadus.
T: Paar päeva tagasi rääkisin Anders Härmiga. Ta rääkis, millega nad Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis põhimõtteliselt tegelevad. Minu poolt eesmärgipärasemaks sõnastatud versioonis kõlab see põhimõtteliselt nii, et kunstnikest kujuneksid aktiivsed kodanikud, kes ei kardaks enda ja teiste õiguste eest seista. Minu isiklik kogemus EKAs vabades kunstides graafikat õppides on see, et aine- ja valdkonnasisene kunstiprobleemidega tegelemine tegelikult ei loo neid eeldusi, et mõista kasvõi majandust, poliitikat, ideoloogiat või seaduspärasusi, mis tegelikult ju määrab ära, kuidas toimivad kunst, kultuur, teadus ja haridus.
U: Ma arvan, et sa esitad sellele õppeasutusele pisut liiga kõrgeid nõudmisi. See ei ole see koht, kus oleks võimalik kõike sinu poolt mainitut sellise piiratud ajamahu sees õpetada. Kui sind see huvitab, siis sa pead ikka minema kõrvalt õppima. Arvan, et Andersil on endal olnud võimalus sotsiaalselt tähelepanelikku kodanikku vormida. Tema on ju pikka aega kordineerinud “Kaasaegse kunsti probleemide” aineplokki. Ja tõsi on muidugi ka see, et kodanikuühiskond on eestis piinlikult jõuetu.. Näiteks kujutise ja teksti esitlemisega tegelev graafika valdkond pakub siin linnaruumis küllaga võimalusi. Graafikaosakond on üritanud viimastel aastatel tugevdada narratiivse graafika (illustratsioon, koomiks, graafiline novell jms.) suunda.
T: Ma kuulsin alguses nagu sa oleksid rääkinud institutsiooniõppest mitte illutratsiooniõppest. Kuulsin, mida kuulda tahtsin. Rääkides Lylian Meistriga tekkis mul see mõte, et iga tudeng võiks tunda selle institutsiooni toimemehhanisme, et igast tudengist võiks välja kasvada potentsiaalne osakonnajuht, õppejõud ja kasvõi rektor. Selleks tuleks luua vastavad eeldused. See oleks juhtimise disainimine.
U: Meil on ikka pea iga semester mõni vilistlane oma valikaine välja pakkunud. Järelkasvu teema ei ole mitte mingi suuremeelne žest noorte suunas , vaid praktiline vajadus.
T: Ma katkestasin sul illustratsiooni jutu ära.
U: Illustratsioon on narratiivne graafika. See on tegelikult hästi populaarne teema kaasaegse kunsti kontekstis. Pealegi Eestis ei õpetata seda. Siit tuleb võimalus saada juurde üliõpilasi ja lootus ka saada tasulisi üliõpilasi. Lisaks on ümbritsev olukord illustratsiooni osas väga nutune. Esiteks teda on nii vähe eesti raamatutes näha. Valdavalt muidugi lasteraamatuis, kus domineeriv armsus on pea täielikult lämmatanud intelligentsema ja mittekommertsliku suuna.
T: Millised oleksid heade eesmärkidega hea illustratsiooni tunnused?
U: Kontseptuaalsus ikkagi. Enamik neid pilte, mis sa näed nendes lasteraamatutes, ei ole kontseptuaalsed. Nad on sageli rutiinsed – lõbusad ja värvilised.
T: Mida tähendab see kontseptuaalsus pildi ja teksti vahekorras?
U: Kirvega lüües on kahte sorti illustratsiooni. Üks on jutustav, mis järgib teksti täpselt. Näitusekunsti kogemus tuleb siinpuhul kasuks, struktuurne lähenemine teemale. Kui sul on näiteks näitus tulemas, mõtled sa asjad aega ja ruumi arvestades detailselt läbi. Sa üritad selles samas ruumis ennast kuidagi kehtestada. Raamatu puhul on sul sama asi. Raamatu puhul on oluline vahe, et siin sa küll väljendad ennast, kuid lähtud ikkagi sõnast. Siin balansi leidmine ei ole alati kerge.
Joonistamise maastik on ikka niivõrd avar. Kui vaadata näiteks kaasaegse joonistuse raamatut “Vitamin D”. Seal on see skaala ka väga lai. Naabrusestki on võtta kontseptuaalse joonistamise näide, läti kunstnik Blumbergs, 70aastane mees. Esinesime kunagi koos ühel Londoni näitusel, kus ta esitles videosid, milles dokumenteeriti kehaga joonistamist. Muidugi olid ka joonistused näha.
T: Millest sõltub joonistamine ja mis sõltub joonistamisest?
U: Joonistamine on kõige lihtsam ja kõige selgem ja kõige käepärasem eneseväljendusvahend. See ongi kõige tähtsam joonistamise puhul. Sul pole mitte midagi vaja, et joonistada. Ütleme mingit pulka on vaja, isegi pliiatsit mitte, sa võid ka rannaliivale joonistada. See on kõige esmasem ja käepärasem kunstitegemise vahend ja selles mõttes tuleks seda väärtustada.
T: Kellele ja milleks kaasaegne kunst? Milline väärtus on sellel vaatajale?
U: Milline väärtus? Sa ei ei ela ju 30ndatel. Sind ümbritseb hoopis teistsugune ruum. Jube kentsakas oleks, kui keegi hakaks elama, süüa tegema, tööl käima ja suhtlema nagu ta elaks 30ndatel aastatel.
Kellele seda kaasaegset kunsti siis vaja on? Kui jagad põhimõttet, et kunst pole mitte luksuskaup ega esoteerika, vaid üsna loomulik olemisviis, siis ei tohiks küsimust “miks” nagu tekkidagi. Haridussüsteemis peaks ju see loomulikkus eriti rõhutamisväärt olema. Kunsti peaks asja olema igaühel ja kedagi ei tohiks blokeerida, kuna “tal pole kunstiannet”. Oskustepõhine kunstiõpetus sellise tõrjutute grupi ju tekitabki. Kunstitunnis on lõõgastava liberaalsema õhkkonna kõrval siis ülimalt oluline õpetada vaatama ja nägema fassaadi taha ning märkama ümbritsevas asjade maailmas kasutasmisväärset.
T: Minu tunne on see, et erinevus disainitudengi ja vabade kunstide tudengi vahel on see, et disainer satub tõenäoliselt mingisugusesse hierarhiaga organisatsiooni tulevikus. Olles seal disainerina mingi allastme protsesside juht, siis ei pruugi saada ennast nii vabalt väljendada. Vabakunstnikul on see vabadus, et kui ta ei ole sõltuv mingitest institutsiooni eesmärkidest, siis ta võib saada oma arvamusi palju vabamalt väljendada.
U: Klassikaline olukord – sul on sissetulek ja leib laual ja piiratud vabadused ja suurem vastutus. Kui sa oled vabakunstnik, siis esiteks sul ei ole võimalusi...
T: Kui ühiskond väärtustab ja kinni maksab, siis...
U: Sellist olukorda Eestis ei ole.
T: Seda ei ole veel. Miks ma sellest räägin ongi seepärast, et võiks leida need argumendid, mis on sellise vaba-ideelise, kontseptuaalse mõtlemise väärtus üleüldse kogu ühiskonna jaoks. Need argumendid looks eelduseid valdkonna kestvusele üleüldse. Ses mõttes ma jagan seda tiitpääsukeselikku hirmu, et EKA võib muutuda disainikooliks, kuna disainis on see efektiivsus, süsteemsus ja kompleksus selleks, et saavutada soovitud eesmärgid.
U: Jõle lihtne on põhjendada seda efektiivsust. Töö tahab tegemist, raha tahab lugemist, korda on vaja. Siin on see oht, et kõik visatakse välja selle efektiivsuse sildi all ja see on probleem.
T: Kui see oleks minu teha, siis vabadesse kunstidesse võiks teooria poole pealt sisse tuua psühholoogiat ja sotsioloogiat või sotsiaalpsühholoogiat. Kui mõelda, mis on see eeldus, et õpilased muutuksid ennast juhtivaks ja tahavad ka läbi kunsti mingeid sotsiaalseid protsesse mõjutada, siis ilma nende teadmiste ja printsiipideta oskustest üksi ei piisa.
U: Sul on õigus, aga minu arvamus on see, et selliste distsipliinide õppimine võrdub sellega, kui sa arvutis õpid Photoshopi ilma, et sul sellega midagi peale oleks hakata. Süsteem töötab ju ainult sellisel kombel, et sa õpid arvutiprogrammi ja sul on kohe vaja seda rakendada. See jääb täiesti abstraktseks, kui sul ei ole konreetset väljundit, kus seda rakendada.
T: EKAS on need vajadused olemas. Inimesed on sotsiaalsed, psühholoogilised ja bioloogilised. Kui EKAs tegeleda ainult bioloogilise ja aju ja käe koostööga, siis sotsioloogiline, mis ongi see taust, kust sa tuled...
U: See oleks huvitav võib-olla niisuguse kompleksõppena, et sulle õpetatakse neid alasid. See oleks aga mingi konkreetse projekti raames. Näiteks sa pead midagi looma ja müüma. Psühholoogiat oleks sul siis vaja näiteks kas vastupidamiseks või kellegagi suhtlemieks.
T: Ma arvan, et see müügiasi ei ole niivõrd oluline.
U: Milleks neid psühholoogilisi distsipliine siis vaja oleks?
T: Näiteks kui Elin Kard räägib, et tema kolmanda kursuse tudengitel on hirm joonistada. Üldse, see võiks olla näiteks selleks, et ületada mingeid psühholoogilisi takistusi või barjääre.
U: Mina ei näe seda asja nii. See tõrge võib tekkida lihtsalt tänu sellele, et ei ole oskusi. See tõrge jääbki, kui sul neid oskusi ei tule. Ma ei mõtle siin isegi sellist klassikalist joonistamise oskust, vaid kuidas üldse isikupäraselt joonistada ja iseennast motiveerida. Siin ei ole küsimus mitte niivõrd psühholoogilises distsipliinis, vaid joonistamise praktilises mitmekülgses õpetuses.
T: See on tegelikult igasuguse õpetamisega, kui seda lihtsalt õpetada formaalselt. Teine asi, kui õpetaja ise on mitteformaalsem ja aktiivne kaasamõtleja, siis see huvi, mis ta võib sel juhul tekitada on selle asja väärtuseks.
U: Minul on veel selline tunne, mis on ka omavahelistes aruteludes välja tulnud, et uued üliõpilased väga paljud ikkagi pettuvad. Pettuvad sellepärast, et eelnevad kujutelmad ei kattu reaalsusega. Kui vestelda nendega sisseastumisel, siis põhjused, miks nad kunsti tahavad teha on sellised, et ma tahan olla vaba, ma tahan maalida ateljees. Saad aru, et see on nii eluvõõras maailmapilt.
T: Kes neile loob sellise pildi?
U: Ta tuleb sellisest üldisest trafaretsest kujutelmast, mida kunstniku eluks peetakse. See on lugu ühest romantilisest tegelasest, kes eraldub päris maailmast ja tegeleb oma sisemaailmaga. Kui sa kooli tulles hakkad tegelema probleemidega, siis see nagu paljusid hirmutab.
T: Mis sina arvad, mis võiks olla joonistuskateedri funktsioon?
U: Ehk peaks rohkem tähelepanu pöörama erinevate erialade konkreetsetele soovidele, pisut tugevdama koordineerivat funktsiooni. See ei tähenda muidugi seda. Et sellel õppetoolil poleks õigust suveräänsusele ja et tal oleks pelgalt teenindav funktsioon. Nagu algul arutlesime on joonistamisel nii praktilisi eesmärke, kui iseseisva kunstiliigi väärtus. Ja see viimane annab talle õiguse algatada kunstiprojekte ning teha uurimistööd.
T: Sul on praegu oma ametist vaba semester. Kas sul tuleb mõni näitus või on muu tegevus käsil?
U: Jah, mul on “Vanaisa päevik” käsil. Ma olen selle jaoks juba KULKA stipendiumi saanud ja see tulebki Varrakus välja. Ma teen sellist graafilist novelli sellest. Jube keeruline on. Ma ei tea, kuidas ma sellega hakkama saan.
Ma veel ei tea, milline see minu asi saab olema. See materjal ise on jube põnev. Minu jaoks liigutav ja emotsionaalne, aga loodetavasti ka eesti kultuurile ja ajaloole avastusi pakkuv. Vanaisa oli meremees ja filmioperaator ja poksija ja romantik ja mida kõike veel. Tegevus hõlmab aga maailmamerd ja New Yorki ja polaaralasid ja troopikat, kogu maakera praktiliselt. Aukartust sisendav mõõde sisendab minus kerget hirmutunnet, tundub et üksi valik raamatu tegemisel pole piisavalt materjali vääriline.
T: Kas sa mõtled lavastada mingi fotoseeria ja neid joonistades kopeerida? Või mingi modelli võtta, kes poseeriks?
U: Ma teen niimoodi, et ma kasutan tõenäoliselt fotomaterjali, mis teda ennast puudutab. Osa versioone fantaseerin juurde ja linnapildid panen kollaažidena kokku. Ma ei hakka kramplikult taga ajama seda tunnet, mida niikuinii ei saa. Tegemist on selle sama jutustava graafikaga, millest ennegi juttu oli.
---
Siiri: Küsiksin sult veel omalt poolt kuldseks lõpetuseks - millised sõnad annaksid sina kaasa vabade kunstide üliõpilasele, mis võiksid teda saata nende kolme või viie õppeaasta jooksul?
Mõelda ja teha. Eriti teha, vahel tõmbab mõtlemine järgi.
