25.01.2011, Nokus
RAEL ARTEL (edaspidi R),
Siiri Taimla (edaspidi S) ja
Tanel Rannala (edaspidi T)
---
S: Kas sa Kunstiakadeemias õpetad praegu midagi?
R: Mul oli sügisel “Kaasaegse kunsti küsimused” BA tasemel ja nüüd tuleb Indrek Sirkli tellimusel kohtumine graafilise disaini üliõpilastega. Fotoosakonnas on kaks suurt asja – “Loominguline projekt” ja “Kaasaegse kunsti praktika”.
S: Milline väljund on sinu jaoks Kunstiakadeemias õpetamine? Kas sa võtad hea meelega need pakkumised vastu?
R: Loomulikult võtan. See on ju töö, selle eest saab raha. Vabakutselise või töötuna kasutan iga võimalust raha teenida. Millestki peab ju elama.
S: Kas peale raha on veel mõni põhjus?
R: No eks ma šoppan seal kunstnikke.
T: Šoppad kunstnikke?
R: Loomulikult, hoian silma peal kohalikel arengutel.
S: Ma olen kuulnud, et sa oled kasutanud sellist meetodit, et sa valisid üliõpilaste seast välja mingi rühma, kellega sa koostööd tegid ja osadega sa keeldusid koostööd tegemast. Oli see nii?
R: Jah. Ükskord tõesti juhtus nii. Kasutangi siinkohal võimalust vabandada kõigi põhjustatud kannatuste pärast. Aga pean ka möönma, et see on ainus kord, kui nägin üliõpilasi tõesti pingutamas, end ise organiseerimas ja midagi ära tegemas. See võib kõlada ebaõiglaselt, aga ma arvan, et nad võib-olla õppisid isegi kõige rohkem.
S: Mis teistest üliõpilastest sai?
R:. Eks nad tegelevad erinevate asjadega. Müned isegi päris edukalt.
T: Sa šoppad, sa ei osta iga kunstnikku ära. Mis on hea kunstniku tunnused sinu jaoks? Mis on need kvaliteedimärgid?
R: Šopping on siinkohal ikka ülekantud tähenduses, ma pole kollektsionäär. Hea kunstniku esimene tunnus on eelkõige kunstiproduktsioon ja selle kvaliteet. Ma vaatan, kes teeb midagi relevantset või huvitavat praegusel ajal. See sõltub paljuski ka projektidest, mida ma ise parasjagu teen. Mu vaade on väga subjektiivne ja omakasupüüdlik selles mõttes. Kui ma töötaksin institutsiooni heaks või peaksin välja andma mingi aasta-preemia, siis loomulikult vaatan ma nö kogu pilti, sõltumata oma isiklikust kitsast huvist. Fookust saab ju ka osta. Aga kuna mul pole juba aastaid mingit nö institutsionaalset ankrut, elan isekalt välja oma maitset.
T: Milline on relevantne looming?
R: Relevantne on see, mis reageerib, kommenteerib, sekkub sellesse, mis praegu meie ümber ja maailmas toimub, mõtestab seda, panustab sellesse või võitleb selle vastu. Ma töötan kunstnikega, kellega meil on millestki koos rääkida, kes kõnetab minu jaoks momendil olulisi teemasid. Minu jaoks suhe kunstnikuga pole kindlasit mitte hierarhiline – tegelikult me seisame ju samal pool nö rindejoont oma prekariaadis. Me saame eelkõige koostööd teha, üksteist täiendada ja aidata. See ju ongi asja mõte. Rääkides oma praeguest huvideringist, võiks üheks Eestis adekvaatseks ideejooneks olla see, mida tähendab teha kaasaegse kunsti festivali kuskil Ida-Euroopa perifeerias. Räägin ART IST KUKU NU UT projektist.
T: Miks see kogemus sind huvitab?
R: Tahan lihtsalt katsetada erinevaid formaate, erinevaid mõtlemis- ja tegutsemisloogikaid. Tahan elada huvitavat elu, rääkida inimestega huvitavaid jutte, teha huvitavaid asju. Kunst on lihtsalt nii kirjeldamatult rikas nähtus ja selles on nii palju võimalikkust.
S: Mis on olulised kompetentsid, mis ühel kaasaegsel kuraatoril peaksid olema?
R: Kõige olulisem on kindlasti kaasaegse kunsti, kunstnike ja nende loomingu tundmine.
S: Nimeta palun ka need vähem olulised kompetentsid.
R: Noh, ma arvan, et peaks olema suhteliselt avatud ja hea suhtleja. Kunstnikud ja nende looming ju tegelikult dikteerivad lähenemise. Kui formaalsustest rääkida, siis ka inglise keelt peaks oskama, rahvusvahelises kontekstis on see tähtis. Jah, võibolla ka kunstiajaloo tundmine on oluline ja üldse mingi pildi omamine selle kohta, mis toimub maailmas. Vähemalt minu jaoks on see oluline.
S: Kui palju neist kompetentsidest oled sa omandanud koolis ja kui palju ise õppides?
R: Ma arvan, et peaaegu pooleks. Hakkasin näitusi tegema teisel kursusel. Ma ei tea, kas ma midagi omandasin just Eesti Kunstiakadeemias kuraatoripraktika tarvis, kuid kindlasti andis see sõnavara asjadest rääkimiseks. Ja võimaluse asjadesse suhtuda. Mulle oli väga inspireeriv näiteks Tiina Abeli korrektsus, või Juhan Maiste vaimustus kunstist rääkides... Kaasaegse kunstiga seotut õppisin Hollandis, De Appeli kunstikeskuse juures tegutsevas Curatorial Training Programme’is. See kursus kestis 9 kuud ja pool sellest ajast me (mina ja mu 5 kolleegi) sõitsime mööda Hollandit ringi, külastasime näituseid, kohtusime inimestega. See oli nagu sõjavägi – ma arvan, et ma olen käinud igas muuseumis Hollandis. Me reisisime Moskvas, Londonis, Berliinis, Kölnis, Brüsselis ja lihtsalt käisime näitustel ja kohtusime kunstnikega, galeristidega, kuraatoritega, kirjastajatega. Tempo oli kohutav, see oli selline hästi intensiivne aeg. Teise poole ajast me pidime tegema koos kunstiprojekti, mis oli veelgi intensiivsem. Kõige rohkem ma õppisin tegelikult oma kolleegidelt, kellest enamikuga olen siiani väga hea sõber. Aga kui rääkida iseõppimisest, siis tegelikult on iga projekt õppetund. Alati on midagi uut.
S: Sa nimetasid, milliseid kompetentse sa hindad kaasaegse kuraatori juures, aga milliseid kompetentse sa hindad selle kunstniku juures, keda sa oled nõus nö ära ostma?
R: Võib-olla ei peaks seda šoppingu protsessi nii väga üle dramatiseerima... Universaalseks kriteeriumiks on muidugi see, et kunstnik töötab samade küsimustega, millega ma ise parasjagu. Peab ju olema mingi nö objekt või teema, mille ümber kohtuda. Kindlasti on oluline, et looming on järjepidev ja sellel on kindel sisuline tase. Väga ebausaldusväärselt mõjuvad tegelased, kel on ainult 1–2 head tööd. Kuidas ma saan nende peale kindel olla uut tööd tellides? Mina olen ju projekti advokaaat ja uue töö tellimine on ikkagi riskantne. Pööran tähelepanu ka korrektsusele. Kui ma pean kunstnikuga koos töötama, siis ma eeldan, et ta vastab mu e-mailidele, telefonikõnedele, et ta ilmub välja, tunneb kella, et ta on mingil määral organiseeritud. Väga oluline on muidugi see, et ta üldse mõtleb, miks ta midagi teeb, et ta oskab rääkida oma loomingust. Mina ei oska kellegi mõtteid lugeda ja ma paluks tõesti sellega arvestada. Ma ei usu seda, et üks pilt on rohkem kui sada sõna. Üks pilt ei tähenda midagi ilma saja sõnata.
T: Huvitav, kas sada sõna maksaks midagi ilma ühe pildita?
R: Mulle tundub, et kaasaegne kunst on väga informatsioonipõhine nähtus ja see informatsioon ei kandu ühest peast teise kuidagi telepaatilisel teel. Loomulikult ma tahaksin teada mingeid näitusi kokku pannes, et millest need tööd, mida eksponeeritakse minu näitusel, räägivad. Mina pean ju seda infot edastama, mina pean projekti avalikkusele kommunikeerima.
T: Kas sul on enda jaoks ka mingid probleemiväärilised probleemid? On sul mingi ettekujutus, kas on mitteprobleemiväärilisi probleeme? Ühiskond, majandus, poliitika, ideoloogia, seadusloome, teadus, haridus, kultuur jne. - seal on mingid sõlmprobleemid, aga mingid probleemid on väiksema ja mingid suurema kaaluga. Selleks, et sinu sõelast kunstnik läbi pääseks, kas tema probleem peab mingil levelil olema? Ma olen enda jaoks ühiskonna kohta sellise mudeli loonud, mis tundub praegu kõige veenvam, et on majandus, poliitika, ideoloogia, seadusloome ja nende avaldumise seaduspärasused ja siis on teadus, haridus, kultuur. Majandus, poliitika ja ideoloogia on see, mis domineerib ja juhib hariduse, kultuuri ja teaduse käekäiku. Kui sa räägid ühiskonnast, siis mida sa mõtled selle all?
R: Loomulikult kõik see, mida sa nimetad on õige. Lihtsalt minu peas see ei ole niimoodi struktureeritud. Mind köidab ikkagi see maailm, mis on meie ümber iga päev, probleemid ja võimalikud lahendused. Kunstnikud oma loominguga suunavad neid rõhuasetusi. Mina võin ju ise olla super huvitatud, ütleme, näiteks, allveearheoloogiast või rallisõidust, aga kui ükski kunstnik selle teemaga ei tööta, siis on see kuraatori jaoks tühi teema. Kunstipraktikast ikkagi lähtub kõik.
T: Lahutaks selle ühiskonna ikkagi osadeks lahti. Mida sa silmas pead, kui sa räägid ühiskonnaga tegeleva kunstniku loomingust?
R: Võibolla selline kunst siis, mis esitab küsimusi selle kohta, mida me peame ilmselgeks, poliitika ja demokraatia küsimused, mingisugune vasakpoolne pärand. Ausalt öeldes ma ei taha defineerida mingeid mõisteid, mis on ühiskond või kaasaegne kunst. Kui te lähete raamatukokku, siis te leiate sealt jooksvate meetrite kaupa materjali. Ma ei taha neid defineerida.
S: Siinkohal huvitab meid sinu väide, et sa teed koostööd kunstnikuga, kes pole sissepoole pööratud, vaid kes tegeleb mingisuguste ühiskonna nähtustega. Tõenäoliselt aga mitte igasuguste ühiskonna nähtustega. Sul on tõenäoliselt mingi selektsioon?
R: Jah, praegusel hetkel näiteks kunstnikud, kes tegelevad demokraatia ja rahvuse küsimustega, töösuhetega, võibolla mingite sooküsimustega. Lihtsalt öeldes – class, race, gender. Kunstniku positsioon ühiskonnas, kultuurilooja positsioon, nende vastuse neoliberaalse kapitalismi toimimisloogikale jne jne.
S: Kui sa töötad koos kunstnikuga, siis mida see töö tähendab? Kas see on nagu infovahetamine? Kas te mõjutate üksteist? Kas sulle on oluline, et kunstnik laseks ennast mõjutada või sa lased tal iseseisvalt tegutseda?
R: Koos töötamine tähendab seda, et me teeme koos ühe kunstiteose. Et me arutame kõik aspektid üksipulgi läbi. Loomulikult ma lasen end mõjutada, kui on olemas argumentatsioon selleks ja ilmselt ka vastupidi. Vahel on kunstnikud mind isegi nii palju m6jutanud, et olen pidanud kogu näituse uuesti otsast peale kokku panema...
S: Enne sa oled öelnud, et sina ei tee kunstiteost, et kunstnik teeb?
R: Mitte nii, et mina monteerin temaga koos, aga me ju ikkagi produtseerime koos, sest mina tellin teose ja tihtipeale rahastan selle produktsiooni ja kommunikeerin seda teost. Selles mõttes me töötame koos. Nagu ütlesin – minu jaoks pole siin mingit erilist hierarhiat - nii mina kui kunstnik oleme enamasti vabakutselised töötud, kes peavad leidma koos lahenduse.
S: Kas see tähendab regulaarseid kohtumisi, arutelusid, et sa hoiad tal silma peal?
R: Jah, see on suhteliselt dialoogipõhine. Harva on nii, et kunstniku esimene idee on kohe nii valmis, et asetub näituse konteksti ilme ühegi küsimuseta.
S: Kas ka vaidlused on osa sellest?
R: Jah, loomulikult.
S: Kas sellise kunstnikuga, kes kõige sellega ei suuda kaasa minna, sa pigem ei teeks koostööd?
R: Ei, mina pean olema avatud ja mõtlema tulemusele kui tervikule, st näitusele, mis publikule avaneb. Ja maailmas on ikkagi üksjagu kunstnikke, kes võivad esmapilgul tunduda ebamugavad, kuid kelle loomingu eksponeerimisest ma olen nii palju huvitatud, et olen meeleldi nõus ära kannatama kõik ebameeldivused. Eelduseks on muidugi super-produktsioon. Paraku vabakutselise kuraatorina, kes ajab oma asju kuskil köögilaua taga oma arvutis, on mul olnud kahjuks vähe võimalusi toota tõeliste maailmanimede kunstnike töid. Ma tahaksin loomulikult seda palju rohkem teha.
S: Vahetades nüüd teemat, sa ütlesid, et sa oled paar aastat rahvusluse teemaga seotud olnud. Mille järgi sa oma teemasid valid?
R: Ma töötan tegelikult väga aeglaselt. Mind õudsalt häirib see, kui mult tellitakse näiteks viis väikest näitust ja skriiningut ja ma pean midagi kiirelt kokku panema, lihtsalt midagi, mis oleks odav teostada ja enamvähem normaalne välja näeks. Näitus avatakse, saad raha kätte, kõik, fine, aamen, järgmine projekt läheb peale. Mind ärritab selline tõmblemine. Mulle meeldib pigem, kui mul on üks asi ja ma tean, et ma teen seda aastaid. Ma saan sellega rahulikult tegeleda, uurida, istuda maha ja mõelda. Ühesõnaga – sundimatu protsess.
S: Kuidas sa jõuad oma teemani?
R: Eelkõige inspireerib mind ikkagi kunst ja konkreetsed teosed. Peab olema kunstnikke, kes kõnetavad ja teatud teemadega mõtestatult tegelevad. Jah, see ikka kõik lähtub kunstnikest ja pole kindalsti nii ratsionaalne, kui mu jutt siin kõlada võiks.
T: Rääkides kunstniku tööst ja laiemast kasust ühiskonnale, siis kellele ja milleks on kunstniku töö kasulik?
R: See on jälle nii suur teema, ma ei oska paugupealt öelda. Sellest võib rääkida lõpmatuseni. Tellige tekst, ma arvan, et ma võiksin kirjutada 20 lehekülge sellest.
T: Palju sa tahaksid selle teksti eest raha saada “Kunst – kellele ja milleks väärtuslik”?
R: Mis mahus ja kuhu see läheks?
T: Joonmeedia trükisesse. Maht võiks olla 5 lehekülge umbes.
R: Nii, nüüd ma pean kalkuleerima natukene, arvestama, et tegemist on Ida-Euroopaga, self-organise initiative’iga, ilma püsiva rahastuseta jne jne... Kui palju te maksta saate?
T: Praegu veel ressursse pole, peame taotlema.
R: No... ma ei tea. Kui 2000 krooni saaks, oleks ülitore. Aga kui ei saa, siis 100 eurot on ka okei. Vaadake ise, mis võimalused on, ja siis saame edasi mõelda.
T: Okei.
