joonmeedia

25.01.2011,
Pärnu mnt Reval Cafe’s,
LYLIAN MEISTER (edaspidi L),
Siiri Taimla (edaspidi S) ja
Tanel Rannala (edaspidi T)
---




S: Kuidas Sa jõudsid disaini juurde?


L: Ega ma ei olegi selles mõttes disaini juurde jõudnud. Ma olen ikka kunstnik oma olemuselt. Ma olen lõpetanud tekstiili, mis oli viimane ERKI lend 1989. Sellest on nii palju aega möödas. Ja see aeg oli hoopis teine. Vahepeal ma olen hästi palju administreerinud kunsti kõrvalt ja tegelenud igasuguste asjadega. Nüüd, veel hiljem, lõpetasin Räpina Aianduskooli, nii et mu enda väike firma tegeleb maastikudisainiga. Sealt tulin nüüd uue ringiga kooli tagasi.


T: Sa ajad nüüd kahte liini siis korraga?


L: Enda asi on kängu jäänud viimasel paaril aastal. Firma käive on raginal poole võrra langenud. Ja pole ju teist õieti olnudki. Ja ei jõua ju eriti hästi, disaini teaduskond on parajalt suur ja võtab suure osa ajast, mis seal salata. Ma olen selline inimene ka, et mul ei ole mõtet üldse poole või veerand kohaga lepinguid teha, sest ma hakkan igal juhul kohe süvenema. Olen selline tohutu aeglane. Mul võtab väga palju aega asjadega tegelemine. Tahan lihtsalt asjadesse süveneda ja seepärast olengi disainiteaduskonnaga tegeledes disainini jõudnud. Praegu lihtsalt loen ja kirjutan disainist, püüan end asjaga kurssi viia, kuna olen disaini teaduskonda juhtima osutunud.


Mida tähendab tootedisain ja mis on disaini põhiprobleemid? Millega see ala tegeleb üldse, lisaks tarbekunstile ja rakenduskunstile, mis on mulle tuttav, ja mis on ka väga palju muutunud? On suundunud kunstniku unikaalloomingult just väikesetiraažilisemaks ja tootmispõhisemaks. Tarbekunst toimetab just selles valdkonnas, mida nimetatakse loovtööstuseks. Disaini aga ei tahakski sinna loovtööstuse valdkonda panna. Eesmärk on ikkagi see, et disain hakkaks olema normaalse majanduse ja tööstuse normaalne osa ja oleks igal pool kasutuses ja rakendatav. Me pigem kaldume teaduskonnaga kunstist kaugemale ja arendustegevusele lähemale.


Ma näen, et disaini alghariduse andmisel on just suur roll käsitööõpetajatel, mitte nii palju kunstiõpetajatel. See on tegelikult üks väga praktiline disaini põhiprobleem, kuidas me saame tõesti kasulikud olla. Mitte ainult ärimeestele, vaid ka ühiskonnale. See on selline probleeme lahendava mõtlemise ala.


T: Meid huvitab just põhiliselt joonistamise tähendus ja tähtsus ja see, millest sõltub joonistamine ning mis sõltub joonistamisest. Kuidas sina probleemi kui nähtust enda jaoks mõtestad, mis on selle iseloomulikud karakteristikud?


L: Kui me disaineritena ise ju kogu aeg küsime, et kuidas me saame ühiskonnale, tööstusele ja keskkonnale kasulikud olla, siis ma lähtuksin sellest, et kuidas saab joonistamine disainerile kasulik olla. See on küll hästi pragmaatiline ja võib-olla ka vabade kunstide vaatepunktist inetu lähtekoht. Aga meil on kindlasti vaja suuta joonistamise läbi väljendada disainiideid. Meie jaoks ei ole joonistamises maailma kopeerimine ja ilus enesetunnetus nii tähtsad kui need on kunstnikule. Loomulikult, kui disainer valdab isikupärast joont, siis see on suureks plussiks. Põhimõtteliselt peaks ta suutma oma disainiideed seletada ja selleks teha ideevisandeid. Tähtis on, et ta suudaks oma konstruktiivset ja visuaalset mõtet visualiseerida joonistamise kaudu. Seetõttu ongi meie teaduskonna seisukoht seoses joonistamisega viimasel ajal olnud, et peaks õpetama eelkõige seda, kuidas joonistamise kaudu oma ideed väljendada, mitte niivõrd olemasoleva maailma kopeerimist. Võiks ju lahti seletada, kuidas ehitatakse kuubikutest üles keha, kuidas see liikumises toimib või kuidas luuakse perspektiiv. Lisaks on olulised kompositsiooniprobleemid, et kuidas sa asju üldse paigutad.


Tegelikult on palju lihtsaid asju, mida saaks joonistamise kaudu ka seletada. Näiteks tee detailsemalt asju, mis on eespool, udusemalt need, mis on tagapool ja joonista sõlmed läbi. See ei puuduta ainult tootedisaini. Sama on tarbekunsti erialadel, mis on praeguseks vägagi disainikeskseks läinud. Palju aeganõudvam on seda teha maketi kaudu. Joonistamine saab väga palju aidata just idee kiire selgitusena.


Tudengite võimetus ideid arusaadavalt joonistada on ka meie teaduskonna õppejõudude diskussioonides mureks.


T: Mis need takistused siis on? Me oleme kuulnud mingisuguseid hirme, et Kunstiakadeemia võib muutuda disainikooliks. Mis sa arvad, kuidas joonistuskateeder toimib? Minu arvamuse kohaselt saab sealt hea praktika ja meetodite kogemuse-tunnetuse, aga nõrk on metodoloogia ja teooria pool.


L: Kunstiakadeemia puhul ongi nii, et meie teaduskondadel on tegelikult väga erinevad huvid. Ja minu soov või huvi on see, et Kunstiakadeemia muutuks disainikooliks. See on mulle väga oluline. 2011-15 arengukava kirjutades selgus, et meil ongi erinevad huvid. Kui vabad kunstid kirjutasid sinna sisse alternatiivmõtlemise ja atraktiivsuse ja n-ö sedalaadi hoiakud, siis meie tõmbasime need kõik maha. Me kirjutasime sinna sisse sidusust, ettevõtlikkust, n-ö ühiskonnaga suhestumise positsiooni. Disaineritel on see lausa probleem, et meid võetakse kui kunstnikke, mida me tegelikult ei ole. Mina olen, aga ma olen taustalt ikkagi tarbekunstnik. Disainerile on olulised majandus ja ettevõtlus ja meie loomingu dialoog tarbijaga. Kui on vaja mingi probleem lahendada, siis tuleks disainiprotsessi kaasata nn kaasdisaineriks ka inimene, kes selle probleemiga kokku puutub. Näiteks kevadel tegeles tootedisaini magister Margit Lillemaa pimedate turvaseadmega ja sai selle disainimisel kasutajalt hindamatut abi. See ei ole hea, kui disainerit võetakse kui boheemset, alati hilinevat kunstnikku.


T: Kas see on hea, kui kunstnikku võetakse alati hilineva ja boheemsena? Ma tunnen ära, et see sama probleem on ka kunstnikel. Kunstnik võiks mõelda ka aine- ja valdkonnaüleselt. See, et kunstnik on õppinud graafikat, maali või joonistamist, ei tähenda, et ta ei võiks tunda ka hariduse, teaduse, majanduse, poliitika, seadusloome jm valdkondi.


L: Jah. Samas, kõike sa võib-olla ei jõua. Vabal kunstnikul on tegelikult vabadus valida. Võib-olla ongi valikuvabadus see, mida kunstnik peaks inimkonnale aeg-ajalt meelde tuletama; tuletama meelde alternatiivseid võimalusi, et me kõik ei sammuks nagu üks kolonn tulevase edu nimel.


T: Kas disainer võiks olla pigem ühiskonna edu ja progressi teenistuses?


L: Minu arvates võiks küll. Aeg-ajalt võiks küll asju ümber mõeldes, aga disain ei ole iseenesest väga destruktiivne oma loomuselt. No ei ole ju! Isegi siis, kui ta tegeleb destruktiivsete teemadega. Näiteks disainides maailmalõppu kuulutavat kaaneümbrist mingile muusikaalbumile, üritab ta ikkagi seda albumit võimalikult paljudeni viia. Ma arvan, et disaineri hoiak peab olema pigem positivistliku või pragmaatilise filosoofia kantud. Sellega kaasneb väga palju eetilisi seisukohavõtte. Tihti on vabade kunstide ja ka minu kollegide vaade disainile, et see on raha ja ärivaldkonna teenistuses olev kildkond. Tegelikult otse vastupidi - disainimõtlemine võib väga paljusid maailma probleeme lahendada. Siin on väga palju disaineri eetikat, mis puudutab näiteks keskkonda. Me räägime sedagi, et ühel tootel peab olema auväärne algus ja lõpp.


T: Millest siis aru ei saada teistes osakondades või vabades kunstides? Mida kardetakse?


L: Võib-olla see on just see ettevõtlikuse ja üldise ekvivalendi, raha, probleem. Vabades kunstides on ikkagi enam vähem see hoiak, et kunstnikul ei ole väärikas raha teenida.


T: Raha on tabu?


L: Tabu, jah, just. Raha on selline suhteliselt... vabades kunstides valitseb romantiline vaim, mis on iseenesest kena, aga mitte väga jätkusuutlik. Ma ei tea, kuidas noorem põlvkond sellele vastab, aga selge on see, et kogu Eesti kunst ei saa elada selle vähese Kultuurkapitali ressursiga. Ma näen vabades kunstides ikkagi seda probleemi, et kui sinna ei kaasata erasektori raha või ei kõnelda ka aeg-ajalt sellistel teemadel, mis üldisemalt publikut huvitavad, siis on väga raske...


T: Kuidas sa seda ette kujutad? Kas selleks peaksid metseenid olema? Kas peaks kõvasti lobitööd tegema ja kaasama kultuurselt-ühiskondlikult vastutustundlikke ettevõtjaid mittetulunduslikesse projektidesse?


L: Aga tegelikult see niiviisi ka käib. Mina näiteks arvan, et see disainmõtlemine võiks siin täiesti abiks olla. Selle kaudu, et väljaspool kunstiringkonda suudetakse meid näha aeg-ajalt ka suhestuvatena ja see nagu toobki mõistmise... Tegelikult ma ei oska öelda, me oleme ju ise ka vaikselt ja järjekindlalt üles ehitanud seda usaldust, mis on väga oluline vähemalt disainisektoris.


T: Ma kujutan ette, et vabadesse kunstidesse oleks väga vaja sellist enese- ja sotsiaalse juhtimise disaini, kuidas näiteks enese käitumist, mõtlemist ja tundmist disainida.


L: Eesti ühiskonnas on ettevõtja... sootsiumi arvates midagi väga ebameeldivat igal juhul. Selline rikas, arrogantne. Ja kindlasti on ettevõtjad seda ka ise paljuski põhjustanud. Ma ei ütle, et see on nüüd ainult eelarvamus. Aga tegelikult tuleks seda ettevõtjat vaadata, kui inimest, kes on võimeline oma rahaga riskima, et sünniks maailma mingi parem lahendus, mis ei pruugi alati toode olla.


S: Mismoodi te seda usaldust kasvatate?


L: Selles mõttes vaikselt, et kasvõi EASi või Majandusministeeriumiga koostööd tehes. Olen nende partner olnud, nõustanud neid, näiteks disainipoliitika väljatöötamisel. Me oleme Disainikeskusega püüdnud mõjutada neid protsesse, et disaini rohkem kaasataks ka ühiskonna asjadesse. Et sellega ei tegeleks vaid ettevõtjad, vaid ka ametnikud, kes kaasaks ka riigisektorisse disaini. Ettevõtjatega on nii, kui tulla isegi sinna disainiosakonna majja, siis see on suhteliselt vana ja lääpas. Paljud inimesed tulevad keskkonda, millega nad ei ole harjunud oma tööelus. Kui nad hakkavad nägema neid lahendusi, mida me neile koostööprojektides pakume, siis enamus neist väga rõõmustab.Pealegi me püüame olla viisakad, rõõmsad ja kenad ning selgitada neile võimalikult hästi oma ideid. Nii tekib ka usaldus ja nad on valmis suuremates ja pikemaajalistes projektides kaasa lööma. Nad näevad, et see on tõesti neile hea ja kasulik. Et disainer oleks juba kaasatud tootearendusse varakult, mitte ei anna sellele tootele ainult kuju. Aeg-ajalt me lahendame ka selliseid probleeme, et mida teha, kui ettevõtjal on need ja need tehnoloogiad, aga neid eraldi toodetes kasutades ei leita õiget turunišši; kuidas neid kokku panna ja mis sealt võiks tulla. Koostöö ja suhtlemise kaudu kujuneb mõistmine ja keeleühtsus. Seda on ka uuringud näidanud ja mitte ainult Eestis, et loomeinimesed valdavad väga vähe keelt, mida räägivad majandusinimesed.


T: Mida tuleks siis õpetada? Kas majandusprintsiipe?


L: Disainiteaduskond tegelikult juba õpetab. Meil on ettevõtluse alused BA õppes, design management ained. Meil on ka selline aine nagu keskkond ja majandusmudelid, mida Strandberg loeb. Püüame vaadata asja ka keskkonna ja rohelise kandi pealt. On ka turunduse ained. Oleme õpetanud ka puhtalt müügitööd, mida ma ei pea nii väga õigeks. Olulisem on ikkagi turunduse mõistmine. Miks me oleme sellega nii palju tegelenud? See on meile probleem, et mis saab meie tudengitest edasi. Me üritame töötada ikka kahes suunas: esiteks koolitada disainer suurettevõttele ja tõsisele tootjale arusaadavaks ja vajalikuks, teiseks koolitada ka neid, kes tulevikus hakkavad neid noori disainereid kasutama. Kuna ettevõtjad ei oota ukse taga järjekorras, et noor disainer tööle palgata, siis püüame koolitada nii, et lõpetajad oleksid ise võimelised ettevõtjaks hakkama ja leiaksid enda oskustele rakendust. Samas see ei ole ka ülim eesmärk, et inimene oma viimase õppelaenu paigutaks avatavasse ettevõttesse, kui tal puudub selleks kogemus.


Samuti oleme me nõusatnud väga paljusid väiksemaid ja suuremaid ettevõtteid ja nende tootearendusele kaasa aidanud. See tihti lahendatud niiviisi, et me kasutame EAS-i innovatsiooniosakuid õppetöö korraldamiseks ja õppejõu töö tasumiseks. Parimate lahendustega lepingud, mis ettevõtja poolt välja valitakse, sõlmitakse otse tudengitega. Me tahame, et tudeng tunnetaks oma autorlust ja töö edasiarendamisega seotud vastutust, saaks disainerina kogemuse lepinguga seotusest. Eraldi antavad ained ei olegi võib-olla nii tõhusad, kui läbi konkreetse projektitegevuse nende asjadega kokku puutuda.


S: Kui palju tehakse selliseid lepinguid tudengitega läbi ülikooli?


L: Ma ei oska sulle praegu täpselt vastata, aga kui ma mõtlen oma teaduskonda, siis vähemasti viis lepingut aastas. Sisearhitektidel on sarnaseid asju. Ma ei tea küll kui palju see joonistusprotsessi puudutab, aga disainiprotsessi puudutab kõvasti.


S: Kõrvalt vaadates tundub, et disaini teaduskonnal on lihtsam. Vabade kunstide sihtgrupp on nii lai. Kasvõi see usalduse küsimus, et kasvaks kunsti väärtustamine ühiskonnas laiemalt. Kuidas vabad kunstid saavad seda üldse arendada, nii nagu disaini osakond seda teeb?


L: Tead, mina ei oskagi sulle siinkohal vastata. Meie sektoris on see ülivajalik. Vabad kunstid on võib-olla vabam nähtus. Ma ei tea, kas vabad kunstid peavad olema usaldusväärsed. Võib-olla on aeg-ajalt jällegi vajalik, et keegi meid alt tõmbab. Maailm ei ole ju ühene. Selles mõttes ei arva ma naiivselt, et maailm on õudselt positiivne koht. Me kõik oleme oma rollis ja disaineri töö on lihtsalt selline usaldust ja meeskonnatööd eeldav. See pole esmajärjekorras eneseväljendus. Ma paigutaksin vaba eneseväljenduse kunsti valdkonda. Kui siin üldse saab liigitada, sest kõik piirid on siiski väga hägused. Samamoodi on ju disainiobjekte ka kunstinäitustele jõudnud ja ka tõepoolest saanud kultusasjade staatuse. Disainerid on rahvusvaheliselt päris korralikud superstaarid. Enamus disainereid ise on aga ikkagi väga tagasihoidlikud tööinimesed. Mina ise olen võib-olla ka pigem edev.


T: Kas olemine tagasihoidlik tööinimene on hea disaineri tunnus?


L: Põhimõtteliselt disainerid ise arvavad. Disainikeskuse nõukogu meelsus on vähemalt selline, et hästi disainitud ese ei pea karjuma oma autori nime. Ta on igapäevaselt tarvitatav hea asi.


S: Millised on need pädevused/ võtmekompetentsid, mis ühel heal disaineril peaks olema? Millised neist annab kool?


L: Kõigepealt peaks tundma seda valdkonda, mida sa teed. Disainer on ikkagi disainer. Ta peaks tundma materjale, tehnoloogiaid, suutma esemeid või teenuseid disainida. Disain ei olegi alati materiaalne. See hästi materiaalne mõistmine tuleb tegelikult 19. sajandist. Ja esimesed disainerid olidki kunstnikud, kes palgati tööstusettevõttesse, et toodang ilusam välja näeks. Vahva oli, aga selline ühekülgne arusaam disainist on kaduv maailm juba. Tegelikult on siin palju muid funktsioone. Vajalik on ka teenusega hästi läbi saada, suuta seda kavandada. Loovmõtlemine on imelik sõna, sest loovmõtlemist on ju kõigil. Aga just näha erinevaid lahendusi ja osata sealt pakkuda ikkagi parimaid variante. Samas on oluline avatud meel. Kindlasti on oluline ka suhtlemisoskus ja tahe, samuti arhitektil. Ega sa üksi maja ei projekteeri ega ehita. Seal on nii palju kaastöölisi, kes tulevad teistest valdkondadest. Kas on nad insenerid või majandusinimesed, tuleb suuta see kompetents kokku panna ja suhelda, see on väga oluline. Palju oleneb sellest, kus riigis või maailmapunktis sa oled. Näiteks Eestis, kus ei ole väga palju tööstust, oluline on ka ettevõtlikkus. Võime ise rajada oma ettevõte või väike stuudio. Rootsis on meeskonnatöö võime veelgi olulisem, kuna seal on palju disaini kasutavat tööstust. Meil tuleb siin palju asju ise oma egoismiga korda saata. Praegu kasutab meie disainiteaduskonna lõpetanuid kõige rohkem võib-olla Baltika. Seal on kuskil 16 eri valdkondade lõpetajat tööl, enamuses moedisainerid.






Ülikoolis ei saa kõike ära õpetada. See ei ole võimalik ei kolme ega viie aasta jooksul. Oluline on edasiõppimise ja suhestumise võime, maailma kui ressursi nägemine. Mul on sõber, kes juhib Londonis sellist disainikooli, kus ei ole ühtegi töökoda. See on siis selline inimeste kogunemise ja koosmõtlemise punkt. Neil on selline ideoloogia, et London ongi see ressurss, kus tuleb leida endale rakendust, näha olulisi probleeme ja tegutseda edasi.


S: Kuidas seda loovmõtlemist ja avatud meelt kujundada-arendada õpilastes? Millised eeldused on selleks vaja luua?


L: Mul on selline tunne, et nendel õpilastel, kes meile õppima tulevad, on see olemas. Nad ei ole suutnud seda “ära kaotada”. Väga palju tehakse ka üldhariduskoolidele etteheiteid, et seal õppimine paneb neid mõtlema õige-vale kategooriates, et nad kaotavad oma avatud meele. Kunstiõpetuse tunnis ei tohiks õpetada, et taevas on sinine ja rohi roheline, vaid tuleks jätta palju avatud võimalusi. Nii kujuneb analüüsiv mõtlemine. Disainerite ringkond ütleb selle kohta muidugi design thinking. Meil ju hinnatakse ka inimeste erinevaid vastuseid. Võib-olla ma olen ka optimist, aga ma ei ole väga kohanud, et ei võiks olla disainilahendused tudengitel erinevad või erineva nurga alt. Mina ise küll hindan, kui kõik ei näe asju ühes võtmes.


S: Kas sinu käsitletu peaks olema ka joonistusõpetuse osa?


L: Muidugi see võiks ja ma isegi usun, et seda omapära joonistustunnis otsitakse. Vähemalt teisel kursusel olen kuulnud joonistusõpetajat tudengile ütlemas, et sa oled jõudnud teatud tasandile, aga sinu töödes on liiga vähe isikupära, katsu rohkem leida enda vaatenurka. Seda ei saa ette kirjutada.


S: Kas sa näed probleemi selles, et esimesel ja teisel kursusel on joonistamise õpe liiga n-ö kunst?


L: Ütleme nii, et esimesel kursusel ma ei näinud seda sel semestril. Ja see ei ole ainult minu enda arvamus, vaid see on meie teaduskonna ühine analüüs. Me arutasime, et õudselt palju sõltub ikkagi õppejõu metoodikast. Just nimelt õpetamise metoodiline süsteem võiks olla nii üles ehitatud, et teisel kursusel ei toimuks tagasiminekut. Vaja oleks, et see, mis õpitakse esimesel kursusel, areneks ja edeneks teisel kursusel.


S: Mis on need eeldused, et oleks järjepidevus ja areng?


L: See on süsteemne lähenemine ja n-ö metoodiline kokkulepe.


T: Ma kujutan seda täiesti ette. Aga ikkagi need õpetajad ja juhtimise disain. Ideaaljuhul kaasatakse süsteemi väljatöötamisse kõik osapooled – üliõpilased, õppejõud, professorid. Töötatakse välja toimemehhanismid jne. Praegusel juhul mulle tundub, et nii seda ei tehta. Inimene on ikkagi psühholoogiline ja sellest tulenevalt mugav äraelaja. Ja kui ootuseid ja survestamist ei ole, siis ka midagi ei toimu.


L: Meie erialadel - disainiprobleemid, eriala- ja disainiained - me tõesti väga palju pühendume ja tegeleme sellega. Tõepoolest arutatakse läbi, püütakse strukturaalselt üles ehitada ja püütakse leida sinna kõrvale ka asju, mis täiendaksid ja toetaksid, analüüsitakse enne ja ka pärast semestrit.


Võib-olla on viga selles, et meie õppesüsteemis korraldatakse joonistamist kui üldkunsti ainet, mis on tõesti disainiteaduskonnast kaugel. See ei oleks muidugi probleem kui me joonistamise õppega rohkem suhestuks.


Anu Juurak tegi mulle just etteheiteid, et miks me ei ole joonistamise probleeme arutanud. Mul isiklikult on ka tohutult palju erinevaid probleeme ja ma ei jõua hästi Toompeale ja Anuga arutama. Kiire inimesena arutan asju pigem käigupealt oma enda disainiprofessoritega, kahman koridoris Maiu Rõõmusel nööbist. Ma suhtlen näiteks maaliõppejõuga, kes meie disainimajas tunde annab ja küsib, kuidas meil asjad on. Väga pikki ja teoreetilisi arutelusid joonistamise teemal ma ei suuda läbida, sest ilmselt mul puudub ka vajalik kompetents joonistamise metoodikate väljamõtlemisel. Me suudame küll anda lähteülesande, mida meil joonistamise õpetamise tulemusena vaja oleks.


Oma erialal me praegu ikka väga palju mõtleme läbi, kas ja kuidas see tegevus on mõtestatud. Disainiteaduskonna tudengid on meiega muidugi tihedamalt seotud. Nende kriitika tabab meid poole kiiremini. Me ei või endale lubada, et me ei ole adekvaatsed, et me ei tea, mis maailmas või meie erialal toimub. Võib-olla just joonistamises on jäänud teatud võtted läbi aja liiga sarnasteks. Samas ma ei ütle midagi, meil on ju väga positiivseid hinnanguid joonistuskateedri õpetajatele. Näiteks Maiu Rõõmust hindab kogu disainiteaduskond kui ütlemata karmi, aga samas nõudlikku ja väga metoodilist anatoomilise joonistamise õpetajat.


T: Mulle tundub, et sellest jääb väheseks. Üliõpilane on psühholoogiline olend, ta saab mingist tunnist ja tunnustamisest eduefekti kätte, selle tulemusel julgus potensiaalselt kasvab ja hirm väheneb. Seejärel ta julgeb mingeid järgmisi tegusid teha ja elust kaasa mõelda. Ta ei tasalülita iseenda eelduseid edasi areneda.


Ja siiski on jube hea öelda, et õppejõud ise ei ole piisavalt erudeeritud või haritud, ei oma aineülest komplekset käsitlust. EKA on üks tervik, mis koosneb eri osadest, toimib aga koos ja seda saab käsitleda eraldi osadena. Tegelikult peaks ju kõik osapooled teadma, mis millest sõltub Kunstiakadeemia kui süsteemi puhul ja mis sõltub Kunstiakadeemiast laiemalt. Tudengite enesejuhtimise võime on sellele kindlasti eelduseks ja sealt kasvaks ka potensiaalsed tulevased õpetajad-juhid. Selleks on vaja tunda ka majanduse, seadusloome, poliitika ja ideoloogia printsiipe, et kunsti-hariduse protsesse mõjustada soovitud sihis.


Mulle tundub, et oleks vaja disainida ka idealistlikke mudeleid.


L: Ka mina arvan nii. Arvan, et see seisukohta, mida sa edastad on küllaltki asjalik.


Me oleme seda ka Andres Taliga rääkinud, et meie soovid on teatud mõttes vastuolulised. See hirm või eelarvamused on vastastikused, näiteks see, et Kunstiakadeemiast kujuneb üks disainikool. Meie jälle ei taha, et see oleks nagu mingi akadeemiline kunstikool. Lõpuks on see meie Kunstiakadeemia Kunstitööstuskooli õigusjärglane, mida on meile läbi aja ette heidetud, aga mis minu kui disainiteaduskonna dekaani jaoks on vägagi positiivne. Paljud vabad kunstnikud vast leiavad, et selles koosluses ei ole vabad kunstid piisavalt vabad. Võib-olla see ongi nii. Ma ei tea, kuidas see on vabades kunstides rakendatav, aga igal juhul peab ka vabades kunstides olema mingi hulk inimesi, kes suudavad seda tegelikult korraldada. Olgu see siis kunstikorraldus või miski muu management, mis annaks teistele selle vabaduse seal sees liigelda.


(...)


L: Paljudes disainikoolides ei ole enam ammu akadeemilist joonistusõpetust. Meil õpetab jaanuarist alates Björn Koop projektijoonistamist. Tudengid joonistasid näiteks oma disainiideid üles teibiga, mida on kerge n-ö kustutada.


Ütleme nii, et me mõtleme teisi asju ja kasutame kiiremaid tehnoloogiaid: foto, arvutiprogrammid. Tänaseks me oleme jõudnud konsensusele, et igas koolis on mingid oma eripärad. Me oleme Kunstiakadeemia ja olgu siis pealegi traditsioonilisel joonistusõppel disainiteaduskonnas oma koht. Kaalusime siiski ka täiesti tõsiselt varianti, et lõpetada selline klassikalise joonistamise praktika ja jätta teaduskonda lühiajalised visualiseerivad joonistamise workshopid, mis on meile tõesti väga vajalikud ja mida teeme ka jätkuvalt.


S: Need visualiseerivad workshopid on ikkagi see, kuidas oma ideed kujutada?


L: Jah, just nii. Inimesed istuvad ümber laua, kasutavad erinevaid materjale, teevad kaasa. Need ei ole sellised joonistustunnid, kus sul on modell ees. Samas leidsime ka, et joonistamine käib klassikalise kunstiõpetuse juurde, ja tegelikult me/ ma oleme(-n) ise ka harjutanud viis aastat joonistamist.


Meie tudengid, kes on väga ausameelsed, ütlevad, et nad vajaksid ka tõesti õpetust. No lihtsalt ei oska joonistada, tulevadki akadeemiasse halva joonistusoskusega.


S: Kui on halb joonistusoskus, siis tuleb joonistada seda nii kaua kui oskad ja kujutada seda, mida sa näed.


L: Just. Seda küll, aga see on aeglane variant.


S: Aga seda ju kiire visualiseerimisega ei saa selgeks.


L: Ei saagi, jah, klassikalises mõttes. Aga põhiküsimus, et kui palju seda vaja on ja kas sul on aega sellega tegeleda. Joonistamise magister peab sellega kindlasti tegelema.


Näiteks, kui minu autosid disainiv tudeng pool päeva iga kord joonistaks ja hakkaks lihvima oma joonistusoskust, siis ta ei oleks enam autodisaini tudeng. Ta ei oleks võib-olla tulevane autodisainer, vaid ta oleks väga hea joonistaja.


Me oleme ka korraldanud nt magistrantidele kunstiprojekte, mida on teinud siin Kaido Ole, Andres Tolts, koostöös kuraatoriga, Harry Liivrand on olnud siin. Me oleme mõelnud, et me lõpetaks sedasorti tegevuse ära. Me pigem näeks, et meie vabade kunstidega suhestuvad magistrandid liiguksidki vabadesse kunstidesse, et tekikski sümbioos. Tegelikult on ju valdkondade piirid niivõrd hägustunud. Ja need piirid on ju kogu aeg olnud lahti. Näiteks arhitekte on ju väga palju liikunud maali. Inimesed tegelevad tihti mitme asjaga. Jätaks lahtiseks need otsad, mida me ei oska ise konkreetselt korraldada või mis ei ole meie pädevuses. Ka täna siia tulles ma mõtlesin, et mul on väga raske, sest ma peaks andma justkui väga autoriteetseid vastuseid. Et ega ma ei oska ka nii.


S: Kas disaini puhul võiks ühendada loova probleemilahendamise ja akadeemilise joonistamise?


L: Me ei tahagi seda kopeerimist. Ja isegi kui kopeeritakse, siis võiks tudengid saada aru, et mille kaudu või kuidas on üles ehitatud see projektsioon. Et nad suudaks seda teadmist, õpetust rakendada oma mõtteprojektsiooni üles ehitamiseks. Me olime kriitilised, sest see kopeeriv joonistamine ei aita sellele kaasa.


S: Siin tundub jube oluline see koostöö joonistusõpetajaga. Siin tuleb konkreetselt selle joonistusõppejõuga läbi rääkida, sest see dialoog on väga oluline.


L: Me oleme üritanud olla dialoogis. Seda sama probleemi rääkisime ka Sagadis, kuhu me kutsusime Anu, Maiu ja ka Jarõna Ilo. Me ei ole seda ka varjanud, vaid lähenesime asjale just kopeerimiskriitikaga.


S: Kas dialoog ei tulnud välja?


L: Ma usun, et ta osaliselt ikkagi tuli. Selle dialoogi teine aste oli Toompeal. Ma ei tea, kas sa seal käsid, kus üldkunstiainete probleeme arutati? Seda meie kriitikat on v-b võetud ka väga valuliselt. See ei olnud nüüd otseselt rünnak joonistamise vastu. Me tõime pigem välja need nõrgad kohad, millele tudengid osutasid. Ja tõime ka välja need kohad, mida meie arvame, et on nõrgad. Saime ka vastuarvamuse, et see ei ole ikka õige, et me ainult sedalaadi joonistamisõpet tahame näha. Ja peaks olema klassikaline joonistusõpe, mis kuidagi klassikaliselt käib. Me oleme ka nõustunud sellega, et kogu joonistusõpe ei saa olla ka projektipõhine. See võiks olla ka klassikaline, tundide põhine.


S: Ma ei näe küll probleemi, miks need kaks ei võiks ühendatud olla: klassikaline joonistamine projektipõhise õppega. Aga see eeldab suhtlust ja dialoogi selle konkreetse õppejõu ning juhi vahel. See on muidugi lisatöö. Kes tuleb selle peale, et minna ise rääkima osakonna juhiga.


L: Ma arvan, et komisjon on laiem arvamuste ring. Seal käib palju rahvast ja arvamused on erinevad.


Disainiteaduskonnas on nii, et alati kui on mingid hindamised olnud, siis istub osakond või kateeder koos ja arutab tõesti läbi, et kus pandi ülesannetega puusse, kus eksiti metoodiliselt, kus on tehtud vigu ja miks. See on alati jube põhjalik.


S: Üks asi, mille kohta tahtsin veel küsida, on see, et ütlesid enne, et Kunstiakadeemiast võib saada disainikool.


L: Seda ma nüüd küll ei usu, et võib saada, sest ta on ikka kunsti akadeemia. Pigem on Kunstiakadeemia ikkagi elujõuline siis, kui ta näeb erinevate teaduskondade erisusi ja vajadusi ning suudab ka neid respekteerida. Ja mitte nii väga sekkuda. Minule see ka ei meeldi, et on halvustav suhtumine, et Kunstiakadeemia on disainikool, et näed, mis õudne kõik võib juhtuda. Midagi ei juhtu! Disainerid teevad oma asja edasi. Meie jaoks on oluline, et üks osa sellest akadeemiast oleks tõsiselt võetav disainikool. Kui meie erisus ja erinevad huvid on arengukavasse sisse kirjutatud, nagu seda praegu tehti kenasti, siis olgu ta või vabade kunstide kool…


T: Kellele ja milleks on kaasaegne kunst?


L: Mulle meeldib kaasaegne kunst. Mitte küll kõigis oma ilmingutes, aga tihtipeale on mul seda huvitav jälgida. Ma tolereerin küllalt radikaalseid nähtusi kaasaegses kunstis. Vvõib-olla lihtsalt selle tõttu, et see paneb mind aeg-ajalt kriitiliselt mõtlema. Ma olen põhimõtteliselt positiivne inimene, selline rõõmurullikene ja loomu poolest ülesehitaja. Kui ma nii kogu aeg rullaksin, siis ma oleksin ka veidike ühekülgse maailmapildiga. Kaasaegne kunst äratab aeg-ajalt ja tuletab meelde mingeid muid eksistentsiaalseid võimalusi ja probleeme, mis nagunii on, tahad või ei taha ja see ei ole ka lahendatavad, eksisteerivad väljaspool mind ja minu mõjupiire. See teistsugususe võimalus on vähemalt minu elus vajalik ja julgen arvata, et ka teiste inimeste puhul piire avardav. Võiksin isegi kaasaegse kunsti ängistavat ja verisevõitu osa koguda, kui raha oleks, aga siis peaks raha jaguma ka suureks eraldi ruumiks, sest pidevalt ei suudaks ma seda enda ümber näha. Kunst on teatud mõttes meedium. Ma saan aru, kust see energia ja mõtlemine tuleb ja kuhu see liigub.


T: Kuhu see mõtlemine võib liikuda, kas sa tooksid näite?


L: Näiteks polymerlaste saun, mis on ka disainiga seotud. Nad püstitasid Riia südalinna bussijaama juurde puidust konstruktsioonidega klaasist sauna taaskasutatud materjalist ja käisid alasti keset tänavat II korruse kõrgusel saunas, kodutud kaasas. Enne seda töötas saun ka Polymeris. Pean ütlema, et ma ei ole oma vaadetega kaasaegsele kunstile vist siiski tüüpiline disainer, sellega suhestumine on pigem huvi ja isiksuseomaduste küsimus. Samas mitte ainult disaineritele, vaid ka üle-üldse inimestele tuleks kasuks, kui nad vaataksid asjade taha. Ma arvan isiklikult, et on väga hea, et kuulsusrikkasse purki situti sellistes tingimustes, kus seda tehti. See oli toona niisugune ühiskond ja ka situatsioon, milles säärane tegu oli täiesti adekvaatne. Tihtipeale pole elu mingi meelakkumine või ilus asi. Vaba kunst seda ka julgelt väljendab. Kasvõi Sophie Calle: oma mehe hüvastijätukirja lased teistel naistel ette tantsida või muul moel maha etelda. See annab seda laadi murele täiesti teise vaatenurga ja on minu arvates vägagi vabastav. Mis mulle veel meeldib? Mulle meeldivad sellised suured vormid ja asjad, mis on vormiliselt nauditavad ja abstraktsed ja võimsad. Ma saan selliseid ruumi- ja vormielamusi, mida on just vabad kunstnikud tekitanud, mis ei ole pragmaatiline arhitektuur. See tunne ei pruugi tekkida, kui ei ole... eelduseid võib-olla. Ei oska öelda. Teiste eest ei oska rääkida.


T: Unistan, et oleks ikkagi joonistuskeskus, kus oleks süsteemsem-kompleksem joonistamise käsitlus. Seal oleks joonistamise ajalugu näha, mis Eestis ja välismaal varem tehtud, ja ka kaasaegse joonistamise näited. Kui ma olen kaasaegse kunsti biennaalidel käinud, siis joonistust ju täiesti kasutatakse. See ei ole ainult distsipliin ja tehnika, vaid sa võid ükskõik mis ideid läbi selle jagada. Selles mõttes on joonistus ka lai teema.


L: Öelda, et kaasaegses kunstis on väga palju joonistamist, on sama, kui öelda, et seal on palju tekstiili, mida seal ju ka on. Aga ei ole ju! Suurepäraseid tikandeid on Veneetsias nähtud – “Sittuv filosoof” jms. Eks see nihe on ka ikka kaasaegse kunsti juures, et sa võtad teistlaadi võttestiku, mis oli kunagi hoopis teiste eesmärkidega ja muudad seda. Sellised nihkumised teevadki asja huvitavaks.


Minu jaoks on Ulvi Haagensen väga huvitav kunstnik. Ta joonistab suuri interjööre, võttes ühe pika traadi. Kui ma mõtlen, et kus ma Eestis olen huvitavaid joonistusi näinud, siis meenus kohe Ulvi.


Tegelikult meie enda joonistusõpetaja Maria-Kristiina Ulas on ka huvitav joonistaja. Ta on küll dekoratiivne ja maalib joonega, aga see on huvitav.


Ega ma siin väga joonistuse asjatundja ei ole. Ma olen rohkem vormi inimene. Mul hakkas ka joonistamine omal ajal kohe paremini välja tulema, kui Kaljo Põllu tõi kivi, millega sai joonistada. Seda joonistamise vahendit nimetataksegi “kiviks”, ega ma ei tea, mis see tegelikult on. See oli selline seepia, kummaliste toonidega. Ka süsi, pintsel ja tušš, niipea kui võis hakata nendega vehkima, läks mul joonistamise hinne kohe paremaks. See tuli ju sellest, et nendega andis tõmmata vorme või tekitada maalilisi pindu. Ma ise ei ole niiväga joone-inimene.


S: Meie eesmärk on ka koguda erinevaid arvamusi joonistamise kohta, et saada kompleksne käsitlus Kunstiakadeemia kohta, et kuidas seal olukord on. Selles suhtes me saime väga hea info.






L: Kui Anu ütleb, et joonistamine on kõige alus, siis disainis on selleks mõtlemine. Põhimõtteliselt me võiksime ka ilma joonistamiseta, me võiksime maketeerida. Praegune arvutigraafika annab meile ka selle võimaluse. Joonistamine on selles mõttes lihtsalt tohutu lisaväärtus. Kõik oleneb ka inimesest. Mul näiteks jääb kõik paremini meelde, kui ma kirjutan. Disainerina joonistatakse just mõtet. Kui on vaja ideid kiiresti välja käia, siis saab seda teha, joonistada asi kohe perspektiivis üles. Kui ma seda ei suuda, siis ma ei suuda kasvõi seda lambi põikpuud või latti edastada. Kui sinu joonistusest keegi aru ei saa, laidetakse mõte ehk asjata maha. On hull lugu, kui üliõpilane ei suuda kaheaastase joonistamisõpetuse baasilt lihtsat käärtooli nii joonistada, et erialaõppejõud sellest aru saaks. Tegelikult oli ju mõte hea, makett seda selgitas. Aga mõtle, kui aeganõudev on seda kuramuse maketti siis ehitada. Samal ajal siis kõik kahtlesid tema idees.


Samas on see tohutu lisaväärtus, kui sa suudad oma disaini või arhitektuuriprojekti panna hästi joonistatud ideevisandeid sisse. Meil on ju ka nii, et jumal küll, et see projekti esitlus näeks kihvt välja. Olen joonistusoskuse rakenduslike väärtuste ja meisterlike oskuste imetleja. Minu jaoks on see super.