31.01.2011, Reval Cafe’s
ANDRES TALI (edaspidi A),
Siiri Taimla (edaspidi S) ja
Tanel Rannala (edaspidi T)
---
---
S: Kas sulle meeldib sinu töö vabade kunstide dekaanina?
A: Mul ei ole midagi selle töö vastu. Ma ei saa öelda, et see on olnud mu elu unistus, aga ilmselt ühel etapil sa hakkad oma elu jooksul kogunenud kogemust rakendama. Mul on olnud pikk kogemus teiste inimestega koos töötamisel. Peale tollase kunstiinstituudi lõpetamist ma töötasin kirjastuses, olin vabakutseline kunstnik, siis töötasin 6 aastat reklaamibüroos jne. See kõik oli pidev kaastööliste ja klientidega suhtlemine, oma seisukohtade selgitamine ja tööde kaitsmine. See on olnud pidev enesekehtestamine.
T: Mida tähendab sinu töö kontekstis juhtimine?
A: Juhtimine tähendab minu jaoks, et ma pean orienteeruma selles, kuidas inimesed mõtlevad ja mida nad teevad. Pean silmas kogu teaduskonda. Ma pean teadma, kuidas nad teatud asjadesse suhtuvad, kuidas ja mida nad õpetavad, mis on nende seisukohad ja omavahelised suhted. Ma pean suutma nad kuidagi kokku töötama panna. Juhul, kui neil ei ole mingit ühist eesmärki, siis nendega koos tuleb see ühine eesmärk leida. Oluline on, et nad tajuksid, et on olemas ühised eesmärgid, mitte ainult üks, kitsalt erialane eesmärk. Vahel võib sul olla oma kolleegidega tegelikult ühine eesmärk, mida sa ei tajugi. Teiselt poolt tähendab see ka vastutust. Ja igasse sinu tegevusse sisse kodeeritud ebaõnnestumisvõimalust.
S: Räägi sellest visioonist, mille suunas vabade kunstide teaduskond liigub lähima viie-kümne aasta jooksul.
A: Ma arvan (järgnev on küll konarlik väljendus), et ta hakkab ikka rohkem tegelema pigem “Kunsti”, kui “tehnoloogiate” õpetamisega. Tajutakse üha rohkem, et kunst ei ole ainult mingi kitsas tehnoloogia, vaid kunsti õpetamine on suhtumiste, töövõtete ja -meetodite, kasvõi maailmavaate või -mõistmise õpetamine. Ja ka töötegemise õpetamine.
T: Iseloomusta neid suhtumisi ja kunstiõppe tulemusi. Täpsusta, mida sa mõtled selle all, et suhtud nagu kunstnik.
A: See tähendab, et isik oskab näha ja tajuda oma mõtteid ning iseennast mingis (kunsti) kontekstis. Kunst on pigem mingi teatav mõtte- ning tegutsemisviis. Oluline, et sa mõistaksid, mida sa tahad teha, ja teisalt saad aru, mis oleks selleks parim võimalik tehnoloogia (või teostus). Ma ei näe tulevikku selles, et õpetatakse kitsalt näiteks ainult graafikat või maali, kuigi ka see peaks olema soovi korral võimalik. Kui inimene soovib õppida maali, siis peaks tal olema selleks võimalus. Kuid peab olema ka avatud võimalus proovimiseks ja katsetamiseks.
Ma hea meelega näeks, et see õppimine/õpetamine läheks veelgi rohkem “kunsti”-keskseks. Tegelikult maailma suurtes koolides on ikkagi enamuses õppekavad nimega fine art, milles on stuudiod või klassid, mida valitakse ja läbitakse. Mulle tundub, et see on mõistlik lahendus. Põhimõtteliselt see meil ju nii ka toimib mingeis piirides. Kuid ma ei soovi mingeid kiireid ja radikaalseid muudatusi. Tegu ei ole diktatuuriga. See võtab aega – ei ole niimoodi, et “homsest, poisid, läheb teistmoodi”. Asjad ja mõtted vajavad settimist ning arutelusid.
S: Räägi, mis toimub joonistuskateedris. Miks ei kuulutatud professori valimisi välja?
A: See ei tähenda midagi dramaatilist. Põhimõtteliselt on rektoril õigus allüksuse juhi ettepanekul valimisi mitte välja kuulutada. Ja õigus ise sõlmida või pikendada töölepinguid vastavalt olukorrale. Sügissemestril mind veel akadeemias ei olnud. Niipalju, kui ma tean, oli suur rahulolematus joonistuse õpetamise suhtes disaini teaduskonna poolt. Ma tahan üksikasjalisemalt vestelda disaini teaduskonna inimestega, kuidas nad näeksid joonistamise õpetamise jätkamist. Juhul, kui disaini teaduskond soovib suuri ja sügavaid muudatusi, peab sellele reageerima ehk siis üle vaatama, kuidas joonistamisega, kui ülekoolilise õppeainega, edasi minnakse. Oluline on mitte emotsioonidel lasta võimust võtta. “Ühtegi suppi ei sööda sama kuumalt, kui keedetakse”, ütleb vanasõna. Sisuliselt on hetkel aeg maha võetud.
S: Mis sa arvad sellest sisulisest visioonist, mille suunas joonistuskateedri praegune professor Anu Juurak tahab liikuda? Mis on sinu isiklik arvamus?
A: Arvan, et hetkel pole oluline, mida ma isiklikult arvan. Olen Anu seisukohti lugenud (ja ka temaga vestelnud). Paljuga olen nõus, mõnest asjast arvan teisiti. Nagu elus ikka on. Tema on võib-olla aga rohkem “joonistaja” kui mina. Ma ei loe joonistamist nii tõupuhtaks ja “ainuvõimalikuks”. Aga hetkel ei ole see mitte diskussioon minu ja Anu vahel.
Isiklikult käsitlen joonistamist kolmest aspektist – joonistamine kui distsipliin, joonistamine kui tehnoloogia ja joonistamine kui fetiš.
T: Selgita joonistust kui fetišit, ei ole nii mõelnud joonistamisest.
A: See tähendab, kui hinnatakse joonistust ainuüksi selle tõttu, et see on joonistamine. See ei ole nii ainult joonistamisega, sama on vahel näiteks sügavtrükiga, maalimisega, pronksivaluga jne. Fetiš on näiteks “õilis joonistamine”, “kunstniku käe puudutus” jne, kui seda liialt rõhutatakse kui omaette väärtust. See ei ole minu jaoks niivõrd oluline. Ma käsitlen joonistamist pigem kui tehnoloogiat. Vana hea Ando Kesküla ütles kunagi ühes meievahelises vestluses, kui jutt oli maalikunstist, et “no mis kuradi õilis maalikunst see õlivärvidega värvimine ikka on. See on ainult värv ja pintsel”. See ongi fetiš, kui tehnoloogia ise muutub tähtsamaks, kui see, mida tehakse. Tegelikult on iga tehnoloogia juures minu jaoks oluline see, mida kunstnik sellega teha saab ja oskab.
Kui rääkida joonistamisest kui distsipliinist, siis on tal õppeainena mitu ülesannet. Oluline on see, et ta õpetab alguses nägema, õpetab objekti vaatama; oluline on, et sa saaksid joonistamise ajal objektist aru ja oskaksid seda mõistetavalt edasi anda. Lõppeesmärk on see, et luuakse side käe ja mõtlemise vahel, oskamaks visualiseerida seda, mida suudad oma peas ette kujutada. Oskus soovitut realiseerida. Kuhugi sinna peaks lõpuks välja viima.
Ma ei fetišeeriks joonistamist liiga palju. See on lihtsalt üks tehnoloogia, mis võimaldab reflekteerida maailma. Minu jaoks on kunst maailma subjektiivne reflektsioon.
S: Kas joonistuskateedril võiks olla ka mingi lisaeesmärk, et see uurib või koondab teadmisi kaasaegsest kunstist ja sellest, mis on ellu viidud joonistamises ja on selliste teadmiste jagajaks?
A: Mul ei oleks selle vastu absoluutselt mitte midagi. Ainult pooldaks seda.
S: Kas see oleks pigem kõrvalliin, mis võiks tulla juurde ja kasuks või oleks see üks olulisi suundasid selles kateedris?
A: Ma ei oska sellele praegu vastata. Ma arvan, et sellele peavad andma vastuse need inimesed, kes on selleks tööle valitud ja kes sellega tegelevad. Dekaanina ma ei lasku kõikidesse detailidesse – ma pole ka nii universaalne inimene, et kõike teaks ja oskaks. See oleks väga tore, kui nad seda teeksid. Neid ei saa aga ka selleks sundida. Kui sa hakkad inimest millekski sundima, et nüüd teete siia juurde mingi uurimisrühma... See algatus peaks tulema nende poolt. Idee joonistuskeskusest on tegelikult aastaid vana, aga see on pigem juba nagu valimislubadus. Eelmistel valimistel (5 aastat tagasi) kerkis see teema paljude professorikandidaatide sõnavõttudes esile.
S: Mis sa muidu isiklikult arvad joonistamiskeskuse ideest?
A: See oleks väga tore, kui see oleks olemas ja tegutseks, kui keegi oleks tõepoolest valmis selle vedamise enda peale võtma, mitte ainult sellest rääkima. Meil on Eestis näiteks Litokeskus. Mitte keegi ei sundinud Litokeskuse loojaid selleks. Nad lihtsalt tahtsid seda teha ja tegid. Või siis EKKM – mitte keegi ei andnud neile selleks käsku. Ma suhtun äärmiselt suure lugupidamisega inimestesse, kes on oma mõtte teoks teinud. See peab tulema inimeste seest, siis on sel mõtet. Inimesed peavad sellesse uskuma.
T: Minu isiklik kogemus on, et joonistuskateedris on olemas meetod ja praktika, aga vähe on teeoria ja metodoloogia poolt. Ma isiklikult tunnen küll puudust uurimiskeskusest, kuhu oleks teadmisi süsteemselt ja kompleksselt koondatud.
A: Asi on selles, et inimestel puudub nn uurimistöö kogemus (ja ka ettevalmistus). See tähendab, et seda, mida sa teed, paned sa ka kirja. Eestis see traditsioon puudub. Inglise keeles nimetatakse seda artistic research, mis on vabade kunstide doktoriõppe aluseks. Selle põhiolemuseks jämedaltvõttes ongi see, et võtad mingi probleemi või teema, töötad selle läbi, teed kunstiprojekti või -teose ja seejärel kirjalikult analüüsid ja kommenteerid seda, mida sa tegid ning mille jagu sa targemaks said. See, et mõned kunstnikud nimetavad lihtsalt oma kunstnikutööd uurimistööks, ei ole päris õige. Uurimistööl (ka kunstnike omal) on ikka teatavad oma kriteeriumid ning nõudmised.
S: Kas see võiks olla üks vabade kunstide osakondade visioonidest, et see liiguks selles suunas, et üliõpilased oskaksid või oleksid harjunud enese kirjaliku analüüsiga?
A: See on ka praegu mingil määral õpetuses sees. Kunstiakadeemia on aga siiski hetkel kunstile kui praktilisele loomingule orienteeritud. Küll on see aga primaarne doktoriõppes.
S: Kas see ei ole ahistav süsteem, kui üliõpilane läheb peale esimest aastat maali suunale ja jääbki sellega õppimise ajal seotuks. Kas see üldse peaks nii olema?
A: Minu arvates neil peaks olema rohkem vabadust. Muidugi on igal õpetusel oma loogika – kui ta tahab liikuda edasi maalis, siis on väga hea, kui ta liigub maali esimeselt kursuselt teisele, madalamalt astmelt kõrgemale. Kui ta kolmandal aastal otsustab aga, et ta tahab midagi muud teha, siis ta peab alustama (tehnoloogilises mõttes) praktiliselt nullist. Mina näeksin hea meelega võib-olla rohkem seda, et need klassid/kursused oleksid rohkem õpetaja isiksusekesksed (või meetodikesksed), kui tehnoloogiakesksed. Kolm-neli ernevate tehnoloogiatega kunstnikku, kellel on oma stuudiod ja kelle stuudios sa võid veeta siis kaks-kolm-neli aastat, igal neist on oma programm ja eesmärgid ning oma lähenemine. Minuteada osades Saksa koolides niimoodi õpe toimubki. See on niiöelda “professuuri” kultuur ja kultus teisel kombel ning tasemel.
Igal juhul on oluline, et õpetust juhiks ning suunaks oma ala tugev praktik. Sest teooria ja praktika vahel on alati teatav vastuolu. Õpetada on võimalik ainult seda, mida oskad ning oled omal nahal kogenud.
Ja õppimise eesmärgiks on omandada niisugused oskused, et oleksid võimeline iseseisvalt kunstnikuna tegutsema.
S: Peale seda, kui tudengid lõpetavad ülikooli ja nad siirduvad kunstiellu, kas see võiks-peaks tegelikult toimuma läbi mingi integratsioonisüsteemi?
A: Tore oleks ju, aga seda pole Eestis kunagi olnud.
S: Eestis ei ole, aga kas näiteks Hollandis ei ole olemas galeriidesüsteem, kus hakatakse mingite kunstnikega koostööd tegema?
A: See oleks väga tore, kui meil oleks taoline galeriidesüsteem, aga kes selle peaks kehtestama? Kas selle peaks rajama kultuuriministeerium? Kõik sõltub sellest ühiskonnast ja keskkonnast, kus sa elad. Meil niisugust galeriidesüsteemi ei ole. Samas ma tean Inglismaalt inimesi, kes töötavad õppejõuna ainult selle pärast, et nad ei suuda taluda sedasama galeriidesüsteemi. Kui sa Inglismaa mingi galerii nö “garaažis” oled (nagu võidusõitja), see tähendab, et sa teed 90% ulatuses seda, mida sulle öeldakse. Muidu sind visatakse tänavale. Sulle öeldakse, et tee sellised tööd, need läksid hästi müügiks, neid on nüüd juurde vaja. Täitsa tõsiselt. Igal asjal on oma head ja halvad küljed.
S: Kuidas jagunevad selle süsteemi pooldajad ja kritiseerijad?
A: Arvuliselt ei oska seda ütelda. Ühed on need, kes teevad akadeemilist karjääri, kes lähevad õpetama. Neid on päris suur osa, sest erinevate tasemete kunstikoole on Euroopas ju päris palju. 20–30 aastat hiljem on aga paljud neist kuidagi pettunud ning kibestunud; nad tunnevad alateadlikult, et tegelikult nende šanss on läinud. Ega inimene ei lähe ju kunstiakadeemiasse õppima selleks, et saada kunstiõpetajaks. Ta läheb selleks, et saada “maailmakuulsaks kunstnikuks”. Kui sul seda ambitsiooni ei ole, siis sinust ka kunstnikku ei saa.
T: Kuidas sa iseenda puhul seda tajud?
A: Olen mingil määral rahul. Hetkel.
T: Ei ole kibestunud, et sa koolisüsteemis oled?
A: Ei. Mul on mõlemad. “Võta kaks ja maksa kolme eest”. Ma ei ole olnud akadeemias pikalt, olin 20 aastat sellest süsteemist väljas – ei õpetanud ühtegi tundi ega käinud EKA sööklas suppi söömas. Ma ei ole kunagi ehitanud akadeemilist karjääri.
T: Kui ambitsioonikas sa oled?
A: Loomulikult peavad olema ambitsioonid – “ma olen geenius, ma olen maailma parim kunstnik” jne. Teisiti ei oleks ka see mõeldav. Iga kunstnik arvab mingil tasandil nii. Täitsa tõsiselt. See on lihtsalt taoline käitumispsühholoogia. Inimene peab iseennast armastama, siis suudavad ka teised teda armastada. Teatud asjades peab olema enese- ning järjekindel.
S: Kas sul on ka mingi siht kunstnikuna? Millised on need kriteeriumid, et sa oleksid kunstnik?
A: Minu kaugemad sihid ei täitu enam, vähemalt täielikult kindlasti mitte. Kui ma oleksin saanud oma karjääri praegu hakata üles ehitama, siis nad võib-olla täituksid. Kindlasti lahkuksin Eestist, läheksin maailma. Oleksin seal, kus oleks hetkel oluline ja vajalik olla.
S: Miks ei täitu?
A: Sellepärast, et see süsteem praegu lihtsalt toimib teistmoodi kui tollal. Mul ei ole võimalust enam ennast sinna süsteemi sisse saada, nagu oleks vaja. Õige hetk on möödas. On jäänud vaid juhus.
T: Äkki oskad lugejatele nõu anda, kuidas sinna sisse saada?
A: Tuleks pidevalt “trügida”. Oluline on pidev suhtlemine inimestega. Näiteks Mäetamm – alati, kui oli mingi koosviibimine või näituste avamine, siis ta käib ja otsib olulisi inimesi ning räägib nendega – otsib ja loob kontakte. Mõnel teisel juhtumil on läbimurre toimunud ka õnneliku juhuse kaudu. Nii et võimalusi on palju.
T: Võib-olla sa oskad nimetada hea kunsti tunnuseid?
A: Oskan nimetada seda, mis isiklikult mulle oluline. Esiteks, kunst peab olema vaatajale huvitav. See peab olema kommunikatiivne, kontaktivõimeline. See on minu eesmärk olnud. Sa pead saavutama vaatajaga kontakti ja sa pead selle saavutama suhteliselt kiiresti. Kunstisaalis jalutab vaataja su töödest mööda, kui need teda ei huvita. Sul peab olema midagi, mis köidab esimese kümne sekundi jooksul. Kõik muu – kontseptsioon, tehnoloogia, seisukohad – tuleb hiljem. Nagu lasteaialaps - kui lasteaias on 20 last rühmas ja kõik tahavad kasvataja tähelepanu, siis ainuke võimalus on karjuda võimalikult valjusti. Kunstnike puhul toimib see umbes samamoodi.
T: Veel midagi?
A: Kunstnik peab rääkima keeles, mis on vaatajale arusaadav. Vähemalt osaliseltki. Tänapäeva kunstis peame rääkima pigem subkultuuridest, kui kultuurist. Ei ole ühte suurt ühtset Eesti kultuuri. Seda ei ole enam. Mida kitsama (vähem mõistetava) keele sa valid, seda väiksem on su auditoorium. Sa pead valima sellise keele, mis läheb võimalikult paljudele peale, sest sa tahad ju tähelepanu saada. Samas ei tohi kaotada iseennast, oma keelt. See on keeruline tasakaal.
Ma ei usu absoluutselt seda üliõpilaste juttu, et polegi oluline, kes mu töid vaatab. See on nonsenss, mingisugune valehäbi või poos.
S: Kuidas sulle tundub, kuidas Eestis see kontakt kunsti ja vaataja vahel toimub?
A: See on nagu unustatud. Suur muudatus toimus 90ndatel, kui kiirelt mindi üle vanast “nõukogude” kunstist tänapäeva kaasaegsele kunstile. See põlvkondadevaheline hüpe oli niivõrd järsk, et publik ei saa lihtsalt enam aru, millest räägitakse. Mõistmiseks kadus taustsüsteem.
S: Sa küll rääkisid kontaktist kunstiteosega, aga millisena sa näed kunsti funktsiooni ühiskonnas?
A: Ma ei oska seda öelda, kuid see ei ole minu jaoks ka probleem. Kunsti eesmärk ei tohiks olla probleem kunstniku jaoks. Kui kunsti funktsioon on kunstniku jaoks problemaatiline, siis peaks ta kunstitegemisest loobuma.
T: Mis sa arvad väitest, et kultuuri ja kunsti funktsioon on haridus?
A: Mingil määral küll, aga mina isiklikult ei taha kunstnikuna inimestele midagi õpetada. See on mõttetu. Kui inimene tahab, siis ta õpib. Sisuliselt räägin ma ümbritsevast maailmast nii, nagu ma seda näen ja tunnen. Kunstnik tahab alati rääkida inimestega, olgu ta ideed siis head või halvad.
S: Milline kaasaegne kunst sulle korda läheb?
A: Mulle meeldib kunst, mis tekitab tugevaid emotsioone. Puhas sotsiaalne kunst jätab mind suhteliselt külmaks. Viimasel Veneetsia biennaalil olid mõned teosed, mis mulle meeldisid. On kaks erinevat asja, kas töö on hea või töö meeldib sulle. On võimalik tajuda ja hinnata teose n-ö kvaliteeti vaatamata sellele, et see sind eriti ei köida. Mina otsin inimlikku emotsiooni. Taoline kogemus jõuab lõpuks mingile (ürgse) meelehea tasandile. Minu isiklik seisukoht on see, et sotsiaalsed teemad toimivad tavaliselt palju paremini ning effektiivsemalt muudes meediumides kui kunst. Dokumentalistika on täiesti omaette kunstiliik. Kui oskamatu kunstnik võtab ette mingi tehnoloogia, mida ta õieti ei oska kasutada, siis tulemus lihtsalt ei tööta. Üks video, mida ma nägin näiteks Anders Härmi kureeritud “Blue collar bluesi” näitusel, jooksis ka Soome televisioonis ja seal toimis see (minu jaoks) palju paremini. Näitusesaalis mind selline asi tavaliselt ei köida. See ei tähenda, et sotsiaalne kunst oleks halb. Osadele meeldib ja osadele ei meeldi. Kuid õnnestunud tööd on alati hea vaadata, isegi kui see sulle otseselt ei meeldi.
S: Küsiksin sult veel lõpetuseks, kas sul oleksid mingid sõnad kaasa anda vabadesse kunstidesse astunud üliõpilasele?
A: Tuleb õppida tööd tegema. See on ainuke asi, mis sind aitab, mis valmistab sind tulevaks ette. Kui sa läbid akadeemia tehes ainult miinimumkoguses tööd, siis asjad, mida sa õpid, on ka minimaalsel tasemel. Ja nende oskustega ei ole peale lõpetamist midagi peale hakata.
