02.02.2011,
Skype-intervjuu,
KAIRI KUUSKOR (edaspidi K),
Siiri Taimla (edaspidi S)
---
S: Praegu sa õpid Eesti Kunstiakadeemias stsenograafia III kursusel, aga sa oled vahepeal ka Saksamaal õppinud? Kus ja mida sa oled õppinud?
K: Saksamaal Hochschule für Gestaltung Karlsruhes stsenograafiat ja tootedisaini. Tegemist ei ole klassikalises mõttes kunstiülikooliga, vaid disainiülikooliga. Terve kool oli üsna tugevalt orienteeritud uusmeediale ja tehnoloogiale.
S: Siis sul on olemas võrdlusmoment. Milline erinevus on siinse ja sealse õppe vahel?
K: Seal näiteks joonistamist ülekoolilise vundament-tunnina ei toimugi. See toimub üksikute töötubadena, vabatahtliku valikainena. Tootedisainis õpitakse spetsiifilist toote-sketšimist jne. Kooli tulles ei ole joonistusoskus siinses mõttes kriteeriumiks ja see, kas õpilane seda osukst koolis arendab on tema enda vaba valik.
S: Kuidas sulle tundub, milline variant sulle paremini sobib?
K: Rääkides üleüldiselt nende koolide erinevusest, siis HfG-s pandi tudeng pidevalt rohkemate valikute ette, igaüks praktiliselt koostas endale õppekava ise (selge see, et mahtu täitsid kõik enam-vähem võrdselt, kuid sisu sai suures osas valida ja ümber kujundada). See omakorda võimaldas rohkemat keskendumist ühele huvipakkuvale teemale. Kool laskis tudengitel aastaid põhjalikult näiteks ühe projektiga tegeleda, see-eest väga sügavuti. Sellisel juhul on paratamatu, et mingi oskus jääb tähelepanu alt välja. Ma arvan, et mõlemal variandil on suured eelised ja puudused. EKA tudengite puudus (kindlasti ei kehti see üldistusena kõigi kohta, kuid olen ise sellise olukorraga kokku puutunud) on, et koolitöid võetakse koolitööde, mitte kunstina. Tunni alguses küsitakse õppejõult, et mis formaadis paberi peab võtma, selle asemel, et ülesande taga mõtet otsida, üritada oma tööga midagi väljendada. Ma tahan öelda, et EKA tudengid tunnevad ennast nagu koolilapsed, mitte kunstnikud. Võibolla nad ongi seda. HfG-s ei ole küsimust "tegemata kodustest ülesannetest", tudengid tajuvad oma töid loominguna. Kuid väga tihti jääb hea mõte viletsa teostuse taha, käelistest oskustest jääb lihtsalt puudu.
S: Too mõne sellise projekti kohta näide, millega HfG-s võis aastaid tegeleda?
K: Tegelikult olid enamus pikaajalistest projektidest nende diplomitööd (neil on niisiis diplomiõpe, mitte 3+2). Lisaks mõningad projektid, näiteks animatsiooni loomine, mis on oma olemuselt väga aeganõudev. Alustatud projekt võib kasvada väikesest ühesemestrilisest katsetusest mitmeaastaseks hiiuks, saades selle käigus üsna loogiliselt ka diplomitööks jne.
S: Millised on sellise suure iseseisvuse eelised sinu jaoks?
K: Üheks eeliseks on see, et peab varakult enda valikute eest vastutama hakkama. Keegi ei ütle sulle, milline valik on õige. Keegi ei tule ega võta sul natist kinni, kui sa teed valiku mitte midagi teha. Kõiki neid valikuid austatakse. Keegi ei ütle, kui palju on liiga vähe või liiga palju.
S: Kas tehnilisi oskusi andvaid aineid siis ei valita piisavalt palju, et ka teostus heale mõttele järgi tuleks?
K: Kõigeks ei jätku aega. Valitakse seda, mis on eriala seisukohalt kriitiline ja neid aineid pole üldse vähe. Loomulikult oli seal koolis ka suurepäraseid joonistajaid, nende areng oli igati soodustatud, kuid kool ei sundinud kedagi ühes ega teises suunas.
S: Kas sa näed enda tulevikku pigem disainerina, stsenograafina või vabakunstnikuna?
K: Hoolimata sellest, et see "tulevik" juba poole aasta pärast käes on, ma ei tahaks sellele küsimusele vastata.
S: Arusaadav, aga kas võiks küsida, miks sa ei taha sellele vastata?
K: Seal on päris mitmeid põhjuseid. Mõjuvamad on tõenäoliselt need, et alati ei piisa ainult enda tahtest. Meel muutub ja elu on ootamatusi täis. Kõigepealt tahaksin veel edasi õppida.
S: Kuna sa tahad edasi õppida, siis milles sa tahaksid ennast veel täiendada?
K: Ma tunnen, et teooriat ja metoodikat on praktikaga võrreldes väheks jäänud. Ma ei tahaks seda mingi ühe valdkonna peale taandada. Pean silmas, et väga suur osa bakalaureusest tähendab lihtsalt "tegemist", ilma et sellele eelneks või järgneks analüüs või metoodika. Kindlasti on ka see üks võimalik lähenemine - niikaua lihtsalt teha kuni ükskord tuleb välja. Kui tuua näide joonistamise vallast, siis üsna kaua (kui mitte lõpuni) toimub seadeldiste (õunte, karusnahkade, nikolaide jms) joonistamine, enne kui muutub oluliseks, mis on pildil ja miks. Sa vist mõistad, mida ma mõtlen. Sama asi on laiendatav ka teistele ainetele, ka teooriaainetele, mis peaksid just eriti "miks" küsimusi esitama.
S: Olgu. See on väga hea vastus. Küsiksin sinult veel lõpetuseks - millised sõnad võiksid saata EKAsse astunud tudengit kusagil kuklas läbi kahe või kolme aasta?
K: Oeh. Keeruline. Ma pean natukene mõtlema... Sõltub tudengist. Ma arvan, et kunagi ei tee paha võrdlusmaterjali otsimine, kasvõi teiste koolide näol. Samuti tasub silmas pidada EKA tohutut paindlikkust teiste Eesti ülikoolidega võrreldes - kui kuidagi ei saa, siis saab kuidagi teisti. Väga paljut saab ise muuta - kui miski ei toimi või toimib valesti siis üldjuhul piisab selle kordategemiseks sellest, et kasvõi üks tudeng mainib seda õigele inimesele.
